Lugemissoovitus: Paavo Matsin. Kongo tango
Autor:
Jüri KallasEsmaspäev, 16. detsember 2019.
Loe kommentaare |
KommenteeriLepp ja Nagel
2019
232 lk
Illustreerinud Ramo TederRomaani alapealkirjaks on „Lugu raskemeelsest inglist“ ning eks see justkui annab aimu, et päris tavalise eesti romaaniga seekord tegu pole.
Teadsin ka, et Paavo Matsin on kõik oma varasemad raamatud avaldanud igaühe ise nime all. Miks ta seda teinud on, ei tea, aga oletan, et ilmselt on tegu teatavat sorti metakirjandusliku mänguga, kus teose sisu määrab autorinime.
Kuid kui kongotangolikult, siis minu tutvustus-arvustus-soovitus alaku nüüd!
Nagu alapealkiri lubab algab lugu ühe ingli tegemistega, siis kaovad Londoni Towerist ühel ööl kõik sealsed rongad. Inglil ja ronkadel on teatav seos, eksole. Tegevus hüppab Londoni, Budapesti, Kairo, Brüsseli ja Praha vahet ning ega ma ei tahakski sisust rohkem kirjutada, sest lugejal ei tohiks avastamisrõõmu ära võtta. Mainiks vaid märksõnadena alkeemiat, müstikat, teispoolsust, topiseid...
Romaan on otsekui reisikiri, kus autor püüdlikult kirjeldab võõraid linnu, loetleb nimesid ning eputab teadmistega. Samas on see kokku üsna kiretu reisikiri, kus pigem pannakse rõhku täpsusele kui emotsioonidele.
Tunnistan, et teinekord tundsin ma täitsa puudust mõnest särtsakamast detailist, emotsioonist, maitsest või lõhnast. Olgu, lõhnu siiski oli. Oli ka mõnusaid kirjeldusi – pean silmas eelkõige sapööre ja Praha õllemagu. Kuid suuresti oli kõik siiski pigem kiretu ja fikseeriv.
Tõenäoliselt pole minusuguse maitsega inimene sedalaadi romaani sihtgrupp, sest lugedes mõtlesin ma küll korduvalt – miks ma seda loen!? Ei, igav ei olnud, aga ma ei leidnud ka mingit erilist pidepunkti. Pealegi ärritas mind autori katkestav laad – niipea, kui lugu huvitavamaks läks, viis autor tegevuse kohe teise kohta ja ma pidin hakkama jälle otsast peale puurima, et mis siis nüüd?
Sealjuures ei taha ma Paavo Matsinit selle katkeva kompositsiooni eest kritiseerida, sest ilmselgelt, et mees teadis, mis ta teeb ja välja tuli tal see samuti hästi. Lihtsalt mulle eriti ei sobinud, ajuti suisa ärritas.
Kuigi lugemine tekitas küsitavusi ja ärritas, täheldasin ma mingil hetkel, et lugemine mind köidab, ma ei soovinud lugemist katkestada ja tahtsin veel ühe ja teise peatüki lugeda, enne kui lugemise selleks korraks katkestan. Ilmselt see on hea raamatu tunnus? Tunnistan ka ausalt, et kui raamat läbi sai, siis olin ma rahul küll. Sellega, et lugesin ja ka sellega, mida ma lugesin. Ma ei julgeks väita, et mu rahulolu oli absoluutne, aga ilmselgelt polnud see ka n-ö minu raamat.
Lugemisele võis teatavat varju heita tõsiasi, et romaan võitis tänavuse Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. Püüad küll tagakaanel oleva kiidulaulu unustada ja püüad lugeda neutraalselt, aga kusagilt ujub ikka pinnale esikoha fakt ning sõnapaar „eriliselt hõrk“. Põhimõtteliselt ma mõistan, miks „Kongo tango“ võistlusel esikoha sai, mõneti on see suisa loogiline...
Tahaks veel ka esile tõsta maitsekat ja nägusat kujundust ning ägedaid illustratsioone.
Infotelefon: 455 3133
