Autor:
Jüri KallasEsmaspäev, 09. detsember 2019.
Loe kommentaare |
KommenteeriJoel Jans
Tondilatern
Lummur
2019
262 lk„Tondilatern“ on Joel Jansi neljas, aga esimene sooloromaan, sest eelmised kolm kirjutas ta kahasse Maniakkide Tänvaga. Nüüd saab siis lugeda ja hinnata, mida autor üksi suudab ning etteruttavalt võib öelda, et vägagi hästi oskab ja suudab.
Raamatu peategelaseks on Elva gümnasist Rajar. Selline nohiklik noormees, kel on pidev unevajadus ning kes tahaks, et teda rahule jäetaks. Sündmustik käivitub, kui kooli tuleb uus ja pisut kummaline tüdruk. Rajaril tekib tüdrukuga teatav sõprus, sest tüdruk ei sobitu samuti kuigi hästi nn kooliperre. Oma roll sündmuste käivitumisel on ka ühel Elva vahel ringijõlkuval asotsiaalil ning painavatel unenägudel, mis Rajaril end välja magada ei lase.
Ilmselt pole mõtet võimalikke lugejaid petta ja tuleb kohe öelda, et romaan on hoogne, romaanis on n-ö kärtsu ja mürtsu ning sündmused ei piirdu vaid Elvaga.
Tuleb kohe ausalt ka hoiatada, et romaanis on pöörast ulmet. Satutakse võõrasse maailma, häkitakse kehasid, kantakse teadvusi üle, sõditakse ja hävitatakse ka üks Eesti linn maa pealt...
Ma ei taha eelnevaga muidugi öelda, et romaanis ajab üks seiklus teist taga, et nagu muud seal poleks. Ei, hea kirjandus tegeleb eelkõige siiski inimeseks olemisega ning ulmekirjandus lisaks sellele veel ka maailma ja inimkonna saatusega. Kas globaalsel või siis kohalikul tasandil.
„Tondilatern“ on hea kirjandus ja on hea ulmekirjandus. Kindlasti pole romaan kõrgkirjanduslik stiilipillerkaar ja ei peagi olema, sest autoril on lugu jutustada. Romaanil on korralik sisu, kaasaelamist väärivad tegelased ning huvitavaid mõtteid. Ja kindlasti on see tekst samm edasi autori loomingulises arengus.
Kellele siis võiks romaani „Tondilatern“ lugemiseks soovitada? Kindlasti ulmelugejale, eriti veel sellisele, kes tegevuskohana ei põlga ära Eestit ja suisa provintsilikku väikelinna.
Lugejale, kes hindab head ja pöörast lugu ning kes ei karda teadust, või vähemasti suudab keerulisematest kohtadest üle libiseda.
Iga ilmunud raamatu puhul tasub küsida, mida see köide annab juurde varemilmunud ja -loetud raamatutele. „Tondilatern“ on kindlasti värske ja originaalne teos eesti kirjanduses, mis peaks rahuldama ka päris pirtsaka lugeja nõudmisi. Ja võib ka öelda, et midagi sellist pole eesti kirjanduses varem olnud.
Ma muidugi võin ju soovitada ning minu soovitust võib uskuda või mitte, aga ka eksperdid ehk Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii on oma kaaluka sõna öelnud ja romaanile tänavusel võistlusel teise koha määranud. Kui minu soovitus võib kahtlusi või kõhklusi tekitada, siis kaheksast küllaltki erinevast isikust koosnev žürii on juba hoopis teine tera.
Lõpetuseks peaks vist veel mainima, et romaani ägedad sisupildid on teinud saarlane Sander Tulk.