„Eesti novell 2019“ on juba teine köide eesti novellide antoloogiate sarjas. Asi on uhkelt ette võetud: kirjastamise tarbeks on loodud spetsiaalne MTÜ, raamatut näevad soliidsed välja, rohkelt tehakse reklaami... Nõnda ma ei suutnudki vastu panna ja võtsin tänavuse kogumiku ligi. Kahtlusi oli, kõhklusi oli, aga mõtlesin, et annaks siis võimaluse.

Hakkasin lugema ja juba esimeste juttudega hakkasin ma ka kahetsema, et ma selle köite kätte võtsin. Tuli taas meelde, miks ma mitteulmet nii harva loen. Tuli taas meelde, et see nn päriskirjandus on üks lõputu olukirjeldus, kus autor suurt midagi ei fabuleeri.

Pole ka eriti tihendamist ega üldistust – lihtsalt üks elust maha kirjutamine. Mõne tekstiga saad lugejana muidugi rohkem n-ö lainele, sest autoril on huvitavaid mõtteid-kirjeldusi; või siis kirjutab autor millestki, mis kuidagi puudutab.

Samas vasadas kogu aeg peas mõte, et kas need ongi siis aasta kõige paremad novellid!? Ma ei hakka rääkima sellest, et taolised antoloogiad põhimõtteliselt välistavad oma valikutest žanriulme ehk siis kirjanduse, mida kirjutavad end ulmekirjanikena defineerivad autorid ja kirjutavad ulmekirjanduse reeglistikku arvesse võttes.

Olles ise läbi lugenud suure osa 2018. aasta eesti ulmest, võin täie kindlusega väita, et ulmest oleks leidnud kaks-kolm juttu kindlasti, mis oleks tasemelt ja sisukuselt löönud vähemasti pooli selle antoloogia tekste.

Kuid ma saan aru, et päris ulmekirjanike loomingut ei võetud isegi kaalumisele, sest juba sisukorras olev autorite loetelu ja autoritutvustustes ülesloetud esmailmumiskohad andsid koostamispõhimõtted kenasti kätte. Oma ringi autorid, keda kokkuleppeliselt headeks tegijateks peetakse. Ja siis õnnetu lugeja, kes taolise kokkuleppega kursis pole, peab mõistatama, milles on selle teksti tugevus ja milles tolle.

Kas raamat on halb? Päris nii ma öelda ei saa, sest kirjanduslikult lödist olme- ja tundeproosast on see kindlasti parem lugemine.

Kuigi lugemine polnud just pidu, sain ma mingi pildi autoritest, keda mingi seltskond hetkel oluliseks peab.

Sain teada, et ma olen nende teoste lugemist vältides suuresti õigel teel olnud. Selline kirjandus pole minule. Selline mind lihtsalt ei kõneta. Minu jaoks sai hulk nimesid teksti näited külge, sest umbes pooltelt antoloogia autoritelt polnud ma tänaseni ridagi lugenud. Nüüd siis tean!

Kui edaspidi neid nimesid kuulen, siis tean ka, et enamjaolt pole mul põhjust erutuda – see kirjandus pole minu jaoks.

Ja kui ma peaks nimetama mõne jutu, mis mulle ehk enim meeldis, siis esikoha annaks vast Taavi Eelmaa tekstile „Külm rubedo“. Seal oli palju seda, mida ma kirjnduselt ootan: hea keelekasutus, leidlikkus, mingi idee, huvitav maailm, tegevus köitis ja pani kaasa elama.