Autor:
Ene KallasEsmaspäev, 28. oktoober 2019.
Loe kommentaare |
KommenteeriTa tuli kolmandat korda. Mööda rada, mis viis üle mägede ja orgude, üle pilvede ja üle ookeani. Kõik oli mattunud sinakasse uttu. Ja kolmandat korda kitsalt sillal, sellel, mis viis läbi pilvede, nägi ta enda ees seismas veidrat olendit. Linnu ja sisaliku hübriidist ulatusid välja tapvad jätked.
Pilkumatud sinised silmad puurisid teelist, kes üritas temast mööda minna. Kolmandat korda… Ja kolmandat korda kõlas mõistatus võõras keeles.
Sellises, mida ta ei olnud kunagi kuulnud. Segu sulghäälikutest, siutsumisest ja klõnksatustest. Niipalju sai ta juba aru, et olend küsis seda mitu korda. Üha nõudlikumal toonil.
Kuna teeline ei osanud vastata ning teadis, mis juhtub siis, kui üritab sellest veidrast olendist mööduda, istus ta lihtsalt sündsasse kaugusesse ja lootis.
Õigemini enam ei lootnud. Pigem ootas. Sest nii mõnigi kord tasub kannatlikkus ennast ära. Eriti siis, kui teha ei ole mitte midagi muud. Kolmas variant oli ka.
Hüpata pilvedesse ja loota, et pilved kannavad teda minema ning enam ta ei pea matkama sellel lõputul teel.
Keegi ei oska mööda aega, mis kulges võõrikus kohas. Ühel hetkel oli ta olemas. Mees kalašnikoviga. Tukkuma jäänud teeline elustus, tõusis püsti ning vaatas, kuidas olendi sinakasse kehasse ilmuvad tumesinised laigud.
Hall elumahl voolas ojadena. Olend ei teinud ühtegi häälitust, ei pilgutanud endiselt silma, aga ogadega varustatud jätked puurisid läbi teelise keha ja heitsid ta pilvedesse.
Pilved ei püüdnud teelist kinni. Selle asemel leidis ta ennast teekonna alguses. Selle, mis kulges läbi mägede ja orgude, üle pilvede ja ookeani. Ta pidi minema. Pidi, et jõuda taaskord olendini. Tee oli tohutult pikk, aga seekord ta teadis, et elusat olendit seal enam ei ole.
Selle eest pidi hoolitsenud olema mees kalašnikoviga. Ning olendi selja taga oli portaal… siia maailma. Linade ja tekkide vahele. Ja teekond, igavene rännak unenäos võis jääda järgmisesse öösse. Või siis mitte. Valvurit ju enam polnud.