Kõik teavad või arvavad teadvat, mis on politseiniku töö. Siin riigis mõned aastakümned tagasi: miilitsa. Kõik teavad või arvavad samamoodi teadvat, kuidas detektiivid töötavad.  Peamiselt aluseks kas loendamatud filmisarjad või kirjandusteosed. On olemas ju lausa eraldivõetav žanr: krimikirjandus.

Ajapatrulli lood klassifitseeruvad krimikirjanduseks. Tõsi, ulmelist laadi krimikirjanduseks, sest politsei ja detektiivitööd tehakse erinevatel ajastutel, erinevatel aegadel . Hüpatakse vastava seadeldisega kas minevikku või tulevikku. Ajapolitseinikud on väga valitud inimesed. Igaüks sinna ei klassifitseeru. Ehk üks miljonist kui sedagi. Ja ajapolitseinikke värvatakse erinevatest ajastutest. Seal asuvad ka staabid, mis koordineerivad politseitööd. Võib öelda ka jaoskonnad. Ajapolitseinikud on seega väga erilised inimesed, väga spetsiifiliste isikuomadustega. Neile korraldatakse väljaõpe, mis peaks katma kogu seda suurt ajastute spektrumit.

Siiski, kuna kõike ei jõua õpetada, sealjuures loendamatuid keeli, mida on räägitud ja paikkondade ja ajastute taustu, siis neid õpetatakse kiirkorras siis, kui missioonile saadetakse.

Manse Everard värvatakse kui ajapatrulli politseinik. Kuna ta aga otsustab aidata oma sõpra, keda piinavad mäletused, mida muuta ei saa (aeg korrigeerib ennast, ja pinguta kuidas tahes, muuda mida tahes, tulemus jääb samaks). Mida ajapatrulli politseinik teeb? Ta rändab ajas selleks, et korrale kutsuda neid, kes liiguvad ajas ja sõna otseses mõttes tekitavad kaost. Anomaaliaid. Seda, mida ei tohiks olla. Politseitöö eksole? Klassikaline. Kutsuda korrale neid, kes rikuvad korda.

Tegu on seikluskirjandusega. Nii mõneski mõttes poistekaga. Põnevuskirjandusega. Kui tänapäeval on raske saada noori raamatute taha, siis see oleks ilmselt raamat, mis kõidaks ka neid. Neid, keda natukenegi tõmbab seiklema erinevates maailmades ja kes raamatutesse päris põlastusega ei suhtu. Samas ei välista ka tüdrukuid. Palju on ju neid, kellele meeldib ennast mõelda erinevatesse seiklustesse.

Ajapatrulli lood just selliseid seiklusi pakuvad. Jah, muidugi, Anderson kui kirjanik, kes ei spetsialiseeru noortele, vaid ulmele, täpsemalt, põnevusulmele, pakub tasakaalustatud teksti. Everard on lihast ja luust inimene, kellega juhtub nii mõndagi. Kes sageli on dilemmade ees, aga siiski suudab otsustada õigesti. Kas just õigesti enda jaoks. Ta seab enamasti esiplaanile ikkagi ühiskonna ja oma töö ja inimesed, kellega ta koos töötab. Altruist, seda kindlasti. Võimalik, et see oli ka üks neist isikuomadustest, mis olid olulised selleks, et sellele tööle saada.

Anderson on olnud Ameerika ulmekirjanike assotsiatsiooni (SFWA) president ja võitnud kolm Nebula ja seitse Hugo auhinda. 1997. aastal nimetati ta oma ala suurmeistriks.