Jaanis Prii raamat “Taassünd Lahetagusel” räägib fiktiivsest ajaloolisest kohtumisest kahe suurmehe, Johann Wilhelm Ludwig von Luce ja Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshauseni vahel. Raamatu autor korraldab nende kohtumise ja laseb neil rääkida Bellingshauseni suurest teost. Aga mitte ainult. Ta annab ka sissevaate von Luce eraelusse. Iseasi, kas ja miks see vajalik oli.

Samas, mõned asjad mõjutavad inimest rohkem kui teised. Von Lucet esitab autor kui tõelist romantikut. Sellist, kes lasi oma elu mõjutada ühel suurel armastusel. Kõik muu, mis ta tegi, ja mis on kultuuriloos olulised, jääb selle kõrval väheke tagaplaanile. Samas, see, mida inimene, teeb n-ö ühiskonnale, sootsiumile, see ongi anult välispind. See on see, mis välja paistab. Kõik muu on enamasti palju olulisem. See, mis toimub inimese endaga.

Raamat kirjutatud toetudes päris mitmele allikale. Nimekirja võib leida raamatu lõpust. Seega – kuigi tegu on fiksiooniga, ei oska vähemalt mina seda paigutada ilukirjanduse nimekirja.

Raamat on otsekui Jaanis Prii kokkuvõte ja jutustus sellest, mis oli. Tõsi, ilukirjandusliku fooni loob seesama olematu kohtumine, kus kaks meest räägivad oma tegudest.

Samas, kuivõrd toetutakse allikatele, siis Bellingshauseni  jutustus on kuidagi... dokumentaalne ettekanne? Võimalik, et kasuks oleks tulnud jutustada lugu nii nagu inimesed tavaliselt seda jutustavad. Muidu jääb vägisi tunne, et Bellingshauseni publikuks oli 100 pluss n inimest, kellele räägitakse justkui aulas või saalis pikalt ja põhjalikult midagi. Inimesed tavaliselt nii ei räägi. Aga võibolla ma eksin. Võibolla Bellingshausen oligi selline inimene, kes suutis kaheinimese jutuajamises jätta mulje nagu ta esineks.

Siiski, on olemas žanr nimega dokumentaalne jutustus. Võimalik, et raamatu “Taassünd Lahetagusel” autor ongi sellest innustust saanud. Miks mitte. Kuna aga raamatus on ka palju kõrvalepõikeid toonasesse Kuressaare kultuuriellu ja Luce isiklikesse tegemistesse, siis päris puhtalt ta sellena ei klassifitseeru. Mis iseenesest ei ole ju kuritegu. Siiski loob sellist sorti lähenemine natuke kirjuvõitu faabulapunumise, millega on veidi keeruline kaasa minna. Samas, kui ära harjuda, on tegu päris kena looga.Pole päriselt ei dokumentaalne jutustus, pole ilukirjandus, midagi vahepealset.

Raamat on varustatud ka päris kena hulga viidetega. Võimalik, et just see asjaolu annabki raamatule veidi akadeemilisema väljanägemise. Samas ei ole neid nii palju, et trükist saaks nimetada päriselt akadeemiseks.

Lisaks viidetele on raamatus ka päris mitu pilti. Boris Šestakov autoriks.  Küljendus on kena, aga võimalik, et natuke rohkem ruumi sisemisel teksti joondumisel tulnuks kasuks. Enamasti tuleb, kui raamat on liimköites ja teda tuleb lugemise ajal kenasti painutada, et teksti näeks lugeda. Samas ei ole see asi, mille kallal liiga palju norida.