Autor:
Ene KallasEsmaspäev, 17. juuni 2019.
Loe kommentaare |
KommenteeriJust selline ta oli: pisike, kuri, aga väga armas. See minu esimene koer, kes elas kõrge eani. Täpselt ei teagi, sai tal aastaid 18 või 19. Või rohkem. Nii või naa oli ta elu seotud kõigepealt vana suure puumajaga, tegelikult rohkem küll selle õue ja seal oleva kuudiga, ja siis ühe kuudiga naaberkülas. Toas teda elada ei lastud. Võimalik, et siin on mingi seos ka sellel, et ta ise ei hinnanud väga tubast elu.
Üks meeldejäävamaid seiklusi, millest mõnuga pajatati siis, kui kõik sugulased koos, oli juhtum, kus nüüdseks juba lammutatud külasööklast tõi Muki endale head ja paremat. Ükskord läks koguni nii hästi, et võttis kaasa lati vorsti ja pani sellega kodu poole plagama. Miks me seda üldse teame? Sest vist oli nii, et vanaema leidis aias värskelt kraabitud koha.
No uudishimu ei andnud asu, ja nii ta selle vorsti üles kaevas... Järelikult oli tähtis vaid saak, vorst kui selline ei tundunud väga hea söögi-idee. Kuigi see kõik juhtus sügaval nõukaajal, põlgas koer siiski suhteliselt kallihinnalise toidu ära.
Teine seiklus on natuke karmim. Nimelt läks ta ükskord purelema suure hundikoeraga. Kuulsin seda kisa eemalt, oma aiast, ja muidugi lippasin kohale nii kiirelt kui jõudsin. Jällegi, ei mäleta, kui vana ma olin, aga vanaemal olid lambad. Seega, võisin olla napilt 10 või vähemgi. Igatahes, see suur hundikoer oli vaat et minustki suurem.
Nägi see purelus aga välja nii, et suur koer oli Muki kõri saanud juba hammaste vahele. Sisuliselt andsin hundikoerale vopsu, mille peale ta eemale tõmbus korraks, ja siis rebisin oma väikse riiaka koera sülle.
Hundikoer küll püüdis teda rabada, aga otse inimese kallale ta siiski ei söandanud tulla. Mis oli suur õnn, sest ilmselgelt poleks ma saanud suure koera vastu – käed olid ju Mukit hoidas ja ma ei suutnud ka vist nii kiirelt lahkuda.
Kolmas suurem juhtum on selline, mida võime vaid oletada. See maksis koerale elu. Võimalik, et see on tõsi, et koerad ei taha kodus surra. Muki ei olnud erand.
Ta oli kuidagi ennast ketist lahti rebinud, ja võssa tormanud, veidi külast eemale. Ta leiti surnuna. Oli vaeseke end kuskile kinni kiilunud ja niimoodi ära kägistanud.
Samas, vanust oli ta mitme koera jagu, ehk pidigi see nii minema. Samas on jällegi kahtlusi, kas see versioon on õige või mitte. Igatahes surnult ta leiti, ja ega täpselt ei tea, mis seal õieti juhtus.
Infotelefon: 455 3133
