Lugemissoovitus: Umberto Eco. Olematu number

Autor: Ene Kallas
Esmaspäev, 27. mai 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Itaalia keelest tõlkinud Eva Kolli Varrak 2017 191 lehekülge

“Olematu number” viib tagasi aastasse 1992, mis on tähelepanuväärne aasta Itaalia ajaloos, kus mõnes mõttes on korraga tagasiminek ja edasiminek.

Tagasiminek selles mõttes, et Sitsiaalias tapetakse kaks maffiavastase võitluse peategelast ja samas, selsamal aastal algab Itaalias operatsioon nimega Mani Pulite ehk Käed Puhtaks, mis on seotud laialdase korruptiivse tegevusega, mis hõlmab peaaegu kõiki tollaseid parteisid, sõnas paar aastat tagasi TLÜ itaalia kirjanduse dotsent Ülar Ploom. Veel ütles ta, et raamat on hoiatuseks meediale, kes teab, et tema käes on avaliku arvamuse mõjutamine.

Millest Eco räägib oma viimaseks jäänud romaanis? Sellest, kuidas töötab ajakirjandus. Kes iganes ka seda raamatut loeb, saab üsna hea ülevaate sellest, et ajakirjanik ise ei määra päevalehes ega ka mitte nädalalehes midagi, loeb see, milliseid konkreetseid tööalaseid juhiseid talle antakse. Ühe erandiga.

Sellisega, et neile, kes mängivad kaasa ja on teinud endale juba nime, antakse palju suurem mänguruum. Miks? Sest konkreetsed autorid lehes toovad kaasa konkreetseid lugejaid. Mille nimel aga sõda käib? Lugejate “ülesostmise” nimel. Pluss mõju.

Eco paljastab sõna otseses mõttes selle, kuidas lehed töötavad. Väga küüniliselt, aga samas tabavalt ütles selle ühes Harry Potteri raamatus ära ka sealne staarajakirjanik Rita Skeeter: “Ajalehed on olemas selleks, et müüa!” Ei mingit suuremat eesmärki.

Või siiski? Müümise kõrval on teine suurem eesmärk – mõjutamine. Kuigi ajakirjanike seas on laialt käibel tavatõde, et eilane leht on mullusuvine lumi, siis ilmselt ei ole see nende tõde, kes ajalehte loevad. Lihtsalt loevad.

Arvatavasti mõjub päris õõvastavalt lugejate analüüs. Selline, mis ütleb, et tavalised lehelugejad on need, kes raamatuid ei loe. Kellele meeldib teada klatši ja kõmu. Kes naudivad horoskoope. Kes on valmis ristsõnu lahendama. Kes janunevad pooltõdede järele.

Sest ajakirjanduse võimuses on anda väga lihtsate vahenditega edasi see, mis ei ole kirja pandud. Lugeja ise paneb pildi kokku.

Näiteks külje koostamine ei pruugi alati olla vaid lugude kokkupanemine ruumi ja selle järgi, mis toimus või toimuma hakkab, vaid külg edastab kindla sõnumi. Just sellega, mismoodi on see külg üles ehitatud.

Selleks peavad olema muidugi vajalikud jupid, aga et neid vajalikke juppe toota, peavad olema inimesed, kes neid teevad. Ja peavad olema inimesed inimeste taga. Ja kõige lõppeks loeb ainult omaniku arvamus.

See on vastuvaidlematu ja kes iganes läheb vastuollu omanikuga, võib meediale üldises plaanis vaid järgi lehvitada. Niisiis teenib ajaleht või meediaväljaanne alati kellegi huve.

Sellist asja nagu “sõna on vaba” ei ole tegelikult meedias olemas, olgu see steitmendina nii kõva kui tahes ja kus tahes. Selline on Eco sõnum maailmale. Eco teadis, millest rääkis. Mida rutem sellest aru saadakse, ka Eestis, seda lihtsam on kõigil.