Lugemissoovitus - Jim Butcher "Hauatagune oht"

Autor: Ene Kallas
Esmaspäev, 08. aprill 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Hauatagune oht Jim Butcher Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski Kaanepilt Meelis Krošetskin Toimetanud Eva Luts Fantaasia 2018 319 lehekülge

Tegu on Dresdeni-sarja looga, mis räägib võluri järgmisest seiklusest. Ei, tegu ei ole Pratchetti võluriga, kelle otsa ette on kirjutatud sõna “wõllur”. Lugeja silme ette laotub taaskord fantaasiamaailm, kus inimesed elavad kõrvuti nii valgete kui mustade jõududega. See eristus on aga väga oluline.

Dresden on vastuoluline isiksus. Ta püüab hakkama saada teadmistega, mida talle on õpetatud. Samuti püüab ta hakkama painetega minevikust. Seega ei ole mitte ükski seiklus üksi vaid seiklus, vaid sisuliselt ellujäämine maailmas, kus ta on rebitud kahele poole.

Jah, ta klassifitseerub hea poole peale, aga minevikus on ta sunnitud olnud tegema seda, mida tavaliselt teevad mustade jõududega tegelejad. Niisiis on ta ära märgistatud kui vaadu peal valge. Ehk siis, kõik tema tegemised on luubi all.

Kuna ta tegutseb kui võlurist detektiiv, siis on arusaadav, et vaenlaste hulk aina kasvab ja kasvab. Ning need, kelle heaks ta töötab, ei saa päris täpselt aru, mida ta teeb ja kuidas. Ja see tekitab hulga eelarvamusi ja kahtlusi. Kuni sinnani välja, et ta peab oma häid tegusid tegema varjatult. Või vähemalt katma oma jäljed. Maailm lihtsalt ei ole valmis ei maagiaks ega nõiduseks ega selleks, mis toimub kardina taga. Et aru saada kõigest, mis toimub.

Ühesõnaga, tegu on suhteliselt klassikalise fantaasiamaailma püstitusega, selle vahega, et kõik justkui toimub siinsamas maailmas.

Kindlasti murran lahtisest uksest sisse kui ütlen, et kuna inimene on võimeline tajuma vaid murdosa sellest, mis siin sünnib, ehk kasutab vaid murdosa oma tajust, siis ulmekirjanikud kasutavad sedasama fakti kenasti ära. Üks loob ühesuguse maailma, teine teistsuguse. Oluline on vaid maailma usutavus ja see, et tegelane käitub loogiliselt vastavalt oma karakterile. Minevikule, olevikule, sellele, kes ta on.

Dresden tundub esiotsa sellesama maagiamaailma kehv vennike. Tüüp, kes elab peost suhu ja sõltub sellest, kas inimesed usaldavad teda või mitte. Aga kehv ei ole. Dresden on eelkõige mõnusalt sarkastilise ja kirgliku loomuga mees. Ja teisena võlur. Kui need ühendada, siis saab kokku päris plahvatusohtliku isiksuse. Ja tema seiklused on kõike muud kui jalutuskäik maagiliste olendite maailma.

“Hauataguses ohus” tuleb tal hakkama saada teadmata kust ilmunud inimesi surnuks piinava musta maagiaga. Ja kohtuda kohaliku vampiirikogukonnaga. Kirjanik astub mõnuga Dresdeni nahka ehk siis laseb tal riietuda eriti provokatiivselt peo jaoks. Kuigi oli selge, et pidu ise oli lõks, siis see, kuidas Dresden olukorra lahendab, näitab jällegi midagi tema olemusest.

Needsamad seiklused avavad Dresdeni isiksust päris põhjalikult. Kiht-kihiliselt. Kui lugeja on juba harjunud ühe Dresdeni kihiga, koorub välja teine.

Üks selle maailma vahvamaid leide on kolpa vangistatud meelas maag. Dresdeni õpetaja. Bob. Võimas maag, kelle eksistents sõltub suuresti Dresdenist. Samas ei saa öelda, et Dresden teda liiga hullusti kinni hoiaks. Kõik taandub ikkagi valikutele.

Tõelised Dresdeni-fännid vaatavad mind ilmselt põlgliku pilguga, kui ütlen, et raamatute järgi tehtud sari on päris vaadatav. Tõsi, raamatud on kaugelt üle, aga kuna esmatutvus oli läbi sarja, siis nii karm ma poleks. Seega, kui natuke otsida, võib leida üles TV-sarja. Annab võibolla mingi visuaali, aga kohustuslik see kindlasti pole.