Viimased paar kuud möödusid niimoodi, et sageli tuli koer sülle võtta ja esikust õue tõsta. Ta ei jaksanud lävepakust üle astuda. Kuna muidu tundus ta aga elust rõõmu tundvat, nii vähe kui ta nägi või kuulis või lõhnu tundis, ei suutnud ma temaga arsti juurde minna. Ta nautis endiselt elu. Tuult ja õhku.

Kuni... kuni enam ühel päeval ta enam ei tõusnud. Muidugi, enne seda juhtus õnnetusi. Sellist laadi õnnetusi, nagu juhtub lastega, kes ei oska potil käia ja kellel pole mähkmeid. Selle tulemusena tühjenes majapidamine vaipadest. Pole mõtet neid maas hoida, kui need saavad varem või hiljem määritud.

Niisiis, oli reede õhtu. Ja koer ei võtnud jalgu alla. Lihtsalt lamas. Kuna loomaarstid teatavasti ei tööta iga päev, ja loomulik ka, siis ei hakanud neid tülitama. Laupäeval vist ikkagi helistasin... Lihtsalt loomast oli hale, endast ka. Ta nuttis pea kogu ärkveloleku aja. Lasi ennast täis. Ivagi ei söönud.

Pühapäeval pesin ta jalgu... Niimoodi ometi ei minda ju arstile, ise pesemata ja puha. Tagantjärgi ei ole ma kindel, et ta arugi sai, et olin seal. Valmistusin esmaspäevaks.

Esmaspäeva hommikul tegi ta viimase kingituse, viimase heateo. Ta säästis meid surmasõidust. Lilli lamas külmkapi ees, pruunid silmad avatud. Hing jõe teisel pool. Nõnda ta läks, 19 aasta vanuselt.

Maailma parim koer.