Autor:
Ene KallasEsmaspäev, 11. veebruar 2019.
Loe kommentaare |
KommenteeriLilli ei olnud selline koer, kes tormas kõikide võõraste juurde entusiasmiga. Vastupidi – võõrastas, võõrastas, aga kui nägi, et omade jaoks ei ole võõras probleem, ei olnud ka tema jaoks. Tal oli omade vastuvõtmise tarbeks päris oma rõõmutants. Kui seda ei summutatud esimese kümne minuti jooksul, võis loomake lausa pool tundi keksida ja keksida ja keksida. Ümber inimese, keda oli oodanud.
Ümber nende inimeste, kes olid erinevatel aegadel olnud talle kõige tähtsamad. Paraku, tänu õpingutele Tartu olin ka mina üks neist. Õnneks ei jäänud see olukord kestma. Aga kuna ta vältas päris pikka aega ,aastaid enam ei mäleta ja ehk ei olegi hea neid ka kokku arvutada, siis võib öelda, et mina olin vaid üks Lilli olulistest inimestest.
Iga kord tõin talle midagi, millest teadsin, et koerake rõõmustab. Vähemalt püüdsin. Ja ta rõõmustaski. Rõõmu aga väljendas ta kõik need päevad läbi, kui olin kodus. Saaremaal.
Ta nimelt püüdis igal võimalusel pugeda voodisse, ja mitte vaid voodisse, vaid ka teki alla. Ühel hetkel tekkis probleem, et teki all nii mitmele küll ei ole ruumi... Nojah. Siis tuligi varitseda momenti, kui loomake oli söömas või muidu ringi tatsamas.
Ja oh seda nördinud nägu. Tegelikult saab seda võrrelda kassi omaga, kui see avastab, et üks teine kass istub koha peal, mida loom peab omaks. Pilgus on segu armukadedusest, nördimisest ja arusaamatusest. Et mis mõttes?
Selle aja sisse, kui Lilli elas kenasti Lääne-Saaremaal kortermajas, läheb ka tema teise pesakonna ilmaletulek. Seekord oli neid kolm. Kutsikaid. Ja algusega väga hästi ei läinud, sest selgus, et tuleb külastada loomaarsti. Oleks siis seda teadnud, et nii on veel kõik korras...
Kutsikad tulid abiga kenasti ilmale, ja kasvasid loodetavasti tulblideks koerteks. Kui neil oli vähegi Lilli šarmantsust ja viisakust veres, kohtles elu neid koeravääriliselt.
Tagasi saarele tulles kolis Lilli üsna pea vanasse külma majja. Toona oli see veel külmem kui praegu. Nii külm, et mingit mõtet polnud ülearu kütta. Kõik läks kenasti ilma peale uitama. Samas oli kenad ajad.
Vaatamata sellele, et tulin päriskoju tagasi, pidasid äraoldud aastate jooksul sisserännanud inimesed mind sisserännanuks... Natuke veider on tagantjärgi mõelda. Et võõrastest saavad kohalikud ja kohalikest võõrad. Eesti külaelu. Paraku puudutas see ka meie loomakesi.
Lapsed ei pidanud paljuks lumepallidega akent igal õhtul loopida, ja väike koer võpatas üle kere ning teda tuli õhtu otsa rahustada. Õnneks sai see aeg mööda. Ja koer ei pidanud enam muretsema hulkuvate lumepallide pärast.