Autor:
Ene KallasEsmaspäev, 29. oktoober 2018.
Loe kommentaare |
Kommenteeri

FOTO: Ene Kallas
Väike koerake, nimega Lilli, oli Lõvi jaoks nii ema, sõbra kui ka kasvataja eest. Kuigi koer lakkus väikese kassi teinekord peaaegu tilkuma, suhtus kiisu koera leebelt. Koer oli siis juba auväärses eas, aga endiselt kõbus. Koeralt õppis Lõvi, et tuppa ei lasta. Isegi oma õue pole ilus häda õiendada. Tõsi, see viimane ei olnud just see, mida kass oleks tähele pannud. Küll aga hakkas ta inimesi päris õigel ajal koju tagasi ootama. Tavapärane oli ka see, et varahommikuse bussi peale läksime koos. Mina ees ja kass sabas. Kuigi see ei meeldinud mulle eriti, teha polnud ka suurt midagi. Läksin bussipeatusesse enamasti viimasel sekundil, niisiis teda sülle krabada ja tuppa viia ei õnnestunud. Niimoodi vaatasin iga kord ärevalt bussi aknast välja kuni küla teavava hooneni, et kas kass ikka taipab teelt kõrvale hoida. Taipas. Õnneks ei pärinud ta Põnnilt ettevaatamatust autode suhtes. Ja Lilli ei pidanud ka suuremat maanteest, hoidis sellest kenasti kõrvale. Kui just aktiivse nuuskimisega ei tegelenud.
Kuna kassile tõesti meeldis inimesi igal pool saata, ja koeraga tuli 3-4-5 korda päevas üle suure tee käia, sest koeradaam keeldus suuremat häda õue õiendamast, siis kõrvaltvaatajale nägi koera jalutamine ilmselt päris naljakas välja.
Protsessiooni eesotsas punane kass, saba seljas, siis inimene või inimesed ja kõige sabas koer, kes jäi igale poole nuuskima. Maailm kui teadete-
tahvel. Kui autosid ei olnud parasjagu liikvel, ei teadnud koer tee pealt ära tulla, sest kõik oli ometi ju nii huvitav. Toas olid ainult saapad ja kassid, keda üle nuusutades sai maailma kohta vaid mõningaid asju teada. Lõhnasid ei tasunud kunagi alahinnata.
Punane kass võttis jalutuskäikudelt alati viimast. Õnneks viimastel aastatel koer väga kaugele ei tahtnudki kõndida. Niipea kui häda oli tehtud, pani ummisjalu kodu poole tulema. Kuna ta oli väike loomake, polnud just väga raske teda kinni püüda. Kass aga tahtis teinekord põlde uurida.
Need sisaldavad teatavasti ju jahisaaki. Niimoodi juhtuski, et nii mõnelgi korral jäi Lõvi põldude vahele uitama. Iga kord pärast seda aga ilmus ta välja natuke solvunud näoga ja keeras inimestele põlglikult selja. Mis te endast mõtlete – jätate mind, karja pealikku jalutuskäigu teisest osast ilma!
Nüüdki on niimoodi, et kui üritan pikemale retkele minna, tuleb peale passida, et punane loom kaasa ei tuleks. Ta nimelt ei tea, et lähen tunniks-paariks, ja sinna, kus leidub kõiksugu hirmsaid elukaid. Vahel ka teisi inimesi. Ja suur osa teekonnast sisaldab teed, kus inimesed kiirust just tagasi ei hoia.
Niisiis, et ei peaks liiga palju silmi kuklas olema, tassin loomakese alati tuppa. Sest vapper võib ju ta olla, aga parem olgu natuke vähem vapper ja elus kui vapper ja kirsipuu-kalmistul.