Silverberg on üks neist autoritest, keda teab suurem jagu sellest seltskonnast, kelle jaoks ulmekirjandus on üks ja ainus lugemisvara. Seda seltskonda võib muidugi hurjutada kitsarinnalise suhtumise pärast, aga siin on üks nüanss.

Ulmekirjandus nõuab lugejalt veidi rohkem kui lugejalt, kes on harjunud elulisi fiktsioone õhtukõrvaseks võtma. Ta nõuab kaasamõtlemist. Nõuab sisseelamist. Ühtlasi annab ta loo, mis on enamasti mõtlemisväärt. Ja kui nüüd ulmelugeja proovib mõnda teist žanrit, näiteks n-ö tavakirjandust, tundub kohe, et midagi on puudu. Midagi olulist. Ulmekirjanduses on tähtis lugu.

Jutul on algus, arendus ja keskpaik. Mitteulmelisel jutul algab kõik kuskilt ja lõpeb samuti. Nagu oleks midagi kirjutud, tihtilugu ka hästi loetavalt, aga mida ei ole, on lugu ise. Või on see lugu täpselt seesama BS (viisakalt öeldes: pullikaka), mis toimub siinsamas ja kogu aeg. Milleks seda veel juurde vaja on? Nagu seda vähe oleks... Samas on hea ulmekirjandus nii hüperreaalne, toimetades sealsamas, kus n-ö päriskirjandus. Aga oluliselt valusamalt, teravamalt ja otseütlemavalt.

Kuivõrd tänu mitmesugustele koolidele on siinkirjutaja lugemisbaas üsna hea, mõeldes kõikidele erinevatele kirjandusajalugudele kõrgkoolis (eesti (kolmes jaos), välis (samuti vist kolmes jaos, võin eksida, võis olla ka rohkem), läti-leedu, vene, baltisaksa), kus oli kuhjade kaupa raamatuid, millest tuli eksamite tarbeks läbi närida, siis minu lugemislaua eelisvalik langeb ikka ja jälle ulmekirjandusele, mida on kordades rohkem kui jõuaks elu jooksul läbi lugeda. Sest lugemine on kõikidele kirjutajatele sama hädavajalik kui hingamine. Kui just toimetaja ei ole teksti karmilt üle käinud, on kirjutamise kvaliteet selgelt näha. See selleks.

Ulme pakub võimalust maailmast välja lülitada. Pakub ekskursioone “mis-oleks-kui” dimensioonidesse, püüdes teha seda niimoodi, et lugeja saab loo sisse pugeda. Mida parem autor, seda paremini see õnnestub. Võtmesõnad on maailm, mis tundub loogiline ja detailid, mis on usutavad. Näiteks kasvõi terminoloogia või siis kõnepruuk või mõttemaailm. Absurd on oletada, et tuleviku- või minevikumaailmas inimesed kõnelesid või mõtlesid samamoodi kui tänapäeva maailmas.

Silverbergi lühijutud pakuvad 5-10 minutilist äraolemist siinsest maailmast. Väljalülitumisvõimalust. Läbi fantaasiate, mis võivad meeldida, mis mitte. On armsaid lugusid, on kohutavaid. On selliseid, mis viivad mõtted sellele, et mitte midagi siin maailmas ei ole must ja valge.

Kuna see kogumik sisaldab suhteliselt suures ajavahemikus kirjutatud jutte, on tase üsna erinev. Tunda on katsetamist, aga ka küpsust. Autori arengut saab jälgida läbi aastate, samuti üks raamatute koostamise kuldsetest reeglitest peaks järgima seda, et esimesed jutud oleks väga head, keskel samuti üks või kaks, ja lõpus taaskord väga tugev jutt.