Kilu kiitmise kunst

Autor: Anneli Tarkmeel
Neljapäev, 15. märts 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Liilia Kõivu pesa asub Karja tänavas, kus keraamik Leelo Vaheri tassist teed rüübates on mõnus kass Miisuga dialoogi pidada. Foto: Anneli Tarkmeel

Kui naistepäeval mööda endist 8. Märtsi tänavat astusin, ümisesin omaette viisikest “Mullu mina muidu karjas käisin”. See, et 8. Märtsi tänav on aegade tuultes Karja tänavaks (taas)saanud ja et ma läksin just naistepäeval külla lauljahingega Liiliale, on selle loo kontekstis juhus. Võib-olla on juhus ka see, kuidas Liiliast sai saarlane

“Kui ma Kuressaares elama hakkasin, siis mulle siin üldse ei meeldinud,” teatas kohe jutuajamise alguses Saare maakonna keskraamatukogu lasteosakonna juhataja Liilia Kõiv rõõmsameelselt. Pärast ajakirjaniku üllatunud kulmukergitust lisas Liilia selgituseks, et Lõuna-Eestis sirgunud neiuna oli ta ülikooliaastatel jõudnud Tallinnaga juba ära harjuda.

Aeglane kohanemine

“Minu “maaletoojaks” oli toona mu tipikast (Tallinna polütehniline instituut (TPI) – toim) mees,” rääkis ta edasi. Aastal 1987 uue kodulinnaga tutvust tehes tundus kõik kuidagi mahajäetud ja väike. Raamatukogusse tööle asudes harjus ta aga selle linna, rahva ja siinse eluga ära. “Töökohast sõltus palju, sest kolleegid olid meeldivad. Mulle hakkas meeldima Kuressaare linna ilu, väiksus, mere lähedus. Meri on üks märksõna, mis minu kui lõunaeestlase jaoks oli väga oluline.”

Liilia jutustas, et tal oli kunagi võimalus öelda Valdur Mikitale, et ta on reetnud metsa ja saanud mereinimeseks. Kui Mikita kirjutas raamatu “Kukeseene kuulamise kunst”, siis vääriks raamatut ka mere ja inimese vaheline side à la “Kilu kiitmise kunst”.

Saare tunnetust Liilias väga ei ole, aga mere lähedus ja avarus on ta südame lõplikult võitnud. “Olen Saaremaal elanud 31 aastat ja nüüd on nii, et kui ma üle väina Kuivastusse saan, tekib tunne – uh, kodus!” mõtiskles Liilia.
Kodutunne on tekkinud pikkamööda koos pesapunumisega. Liilia pesa on küll hetkel tühi, aga tema kaks last lendavad sinna ikka tagasi. Ta ootab neid pidevalt koju.

Dressidega poodi

Talle meeldib tema töö, kodu ja aed – see on Liilia Kuressaare. Kodulinna teeb veel ilusamaks ka inimeste soe võrgustik, need omad inimesed.
Liilia on aastaid laulnud ja koorilaulu kaudu on tema ellu tulnud palju häid ja toredaid tuttavaid. Siis ei pane õelust ja muud jama tähelegi, leiab ta.

Kohaliku elu probleemidele mõeldes leiab Liilia, et inimestest hoolimist ja märkamist on vähe. ”Miks meil on kõige madalamad palgad Eestis, miks ei väärtustata neid inimesi, kes siia on veel jäänud? Minu tutvusringkonnas on palju inimesi, kes on saarelt ära läinud. Nad ei leia siin enam tööd ja siis minnakse edasi Soome, Rootsi ning mõned ei tulegi enam tagasi,” oli Liilia pisut murelik.

Saaremaal ja Eestis hindab Liilia puhast loodust. See on siinse elu nähtamatu väärtus, mida oskad hinnata alles pärast äraminekut. Kuressaare paikadest hindab Liilia kõige enam terviseparki ja mereäärset puhkeala.

Mõni aeg pärast kohtumist helistas Liilia ja ütles järgmised sõnad: “Ma ei tea, võib-olla mõni nüüd solvub, aga pane sinna lehte veel kirja, et ma tunnen ennast Kuressaares nagu maakas. See on mõnus! Tallinnas ma küll ei julgeks suvaliste dressidega ja soenguta poodi minna. Siin on hea vaba olla!”

Võta nüüd kinni, kas Liilia tõepoolest teeks Tallinnas enne toidupoodi minemist korraliku föönisoengu, aga Kuressaare teenib küll boonuspunkte, kui siinset elukeskkonda liigses snobismis ei süüdistata.

Anneli Tarkmeel