Tuulikutega väravad sünnikodu mälestuseks

Autor: Anneli Tarkmeel
Neljapäev, 15. märts 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Need kaunid tuulikud sättis Einu Teern omavalmistatud väravatele oma sünnikodu Tuuliku talu mälestuseks. FOTOD: Valmar Voolaid

Kuressaare gümnaasiumi lähistel kaunistab ühe eramaja õueväravat omapärane tuulikute ansambel. Väravate autor ja maja peremees Einu Teern (76) jääb oma kätetööst rääkides tagasihoidlikuks. “Mis sellest ikka rääkida, see pole midagi erilist,” leiab vana kooli töömees.

Aga näed, on ikka küll, möödakäijatel ilus vaadata! Eks igapäevased asjad muutuvadki tavaliseks, aga poest selliseid väravaid ei saa. “Tänapäeval on oskajaid mehi küll, ainult et neil on kiire ja pole aega,” sõnas Einu arvamuse peale, et selliseid nokitsejaid ja oma kätega tegijaid jääb järjest vähemaks.

Einul võib ju isegi õigus olla, aga tõde on ilmselt kusagil vahepeal. 1970-ndatel oma kodu ehitanud põlvkond pidi tegema mitte millestki midagi. Nii käisid mehed prügimäel “varandust” otsimas. See oli omamoodi taaskasutus – teise mehe prügi muutus näiteks mõne mehe väravaks.

Täpset värava valmimise aega Einu ei mäleta. Majja koliti sisse 1971. aastal. Alguses oli maja ümber lippidest aed. Abikaasa Tiiu aitas meenutada, et ju see tuulikutega aed juba üle kahekümne viie aasta siin olnud on.

Aga miks said väravale tuulikud? “Mis sa sinna siis ikka paned?” küsis Einu vastu. Tegelikult oli mõte seotud Einu sünnikoduga Eeriksaares. Neil oli kodus tuulik ja talu nimi oli Tuuliku talu.

Loo lõpetuseks tuleb lisada, et Einu on pidanud ebaõnnestunud operatsiooni tõttu pea poole oma elust ratastoolis olema. Tegutsejahingega mees on aga saatust trotsides igal võimalusel mingit nokitsemist otsinud. Siis on see kergem, kui õues lund ei ole. Tubane olemine talle eriti ei meeldi. “Ma võiksin ju linnas ka olla, pudel suu peal, aga mis sest kasu oleks,” ütles ta lõpetuseks aknast välja vaadates.

Anneli Tarkmeel