Autor:
Vaike JasminEsmaspäev, 10. august 2020.
Loe kommentaare |
KommenteeriElas ükskord noorpaar, kellel sündis varsti poeg.
Nii ema ja isa rõõmustasud muidugi selle üle, aga poisile tuli ju panna ka nimi. Naisel oli küll juba mitu nime varuks, aga mehele need nimed millegipärast ei meeldinud. Oli raske aeg, sõda oli meie Eestimaa elu palju muutnud. Mees oli rahvamaja juhataja. Ega ta palk suur ei olnud. Naine oli kooliõpetaja. Mehe kõrvalharrastuseks oli aga maalimine. Ta maalis ilusaid loodusemaale, samuti ka vaipu.
Sel ajal olid moes piltvaibad. Mäletan üht sellist vaipa, mille ma ostsin. Vaibal kerkis pargi varjust esile üks suursugune loss. Lossi ees oli tiik, kus ujus kolm luike. Puude vahelt piilus kuu. Kõik oli väga ilus!
Noorel isal tekkis mõte, et ehk saab pojast kunagi maalikunstnik, mitte temasugune isehakanu. Seetõttu tegi ta abikaasale ettepaneku pojale panna kuulsa itaalia maalikunstniku nimi – Raffael!
Naine sai mehe jutust valesti aru ja arvas, et mees tahab pojale nimeks panna Rahva Hääl, tollal tuntud ajalehe nime. Naine kohkus sellest nimest ja ütles mehele, et paneme parem poja nimeks Kommunismi Ehitaja, see on vähemalt kohaliku ajalehe nimi!
Nii nad vaidlesid ja lõpuks pandi poisile nimeks Jaanus!
Selle loo jutustas mulle aastaid tagasi Mahta, kellega töötasime koos Kaali koolis.
Infotelefon: 455 3133
