[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Teisipäev, 18. juuni 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuni 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930




Mälestused

Jüri Tuuliku teid ja radu Abrukal
Autor: Enda Naaber
Esmaspäev, 08. aprill 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

“Taevas on maorasvas,” ütlesid vanad muhulased, kui oli kogunenud hulk pilvetupsusid. Pärast seda ei tulnud kaua aega vihma, sest tuul kandis need kerged pilved laiali, nagu oleks need ära sulatanud.

Ühel sellisel pühapäeval 1967. aastal sõitsin Abrukale külla Jüri Tuulikule. Ta oli oma saarelt mind hõiganud: “Tule vaata, milline on mu kodusaar heinateo ajal!”
Kui ma siis Abruka sadamas maandusin, seadsin kohe sammud ilma pikemalt mõtlemata Värava pere poole. Kodus olid peale Jüri ka ta õde Salme ja nende ema Kadri. Aga Jüri viis mind kohe metsadevahelisele teele kõndima kuni me jõudsime surnuaiani. Imetlesin seal maarja-sõnajalgade kasvuala, kui Jüri ütles: “Vaata, kuhu tahad, suvi on igalpool imeline...”

“Sul on jutus “Südasuvi” selline lõpulause: öösel kirjutasin ma novelli armastusest. Kas sa tõesti öösel kirjutad?”
“Mjah. Kukub nii välja.”

Mul oli Jüri Tuuliku debüütraamat “Tund enne väljasõitu” (1966) mitu korda traageldades läbi loetud. Seepärast keerleski jutt “Südasuve” ja selle raamatu teiste juttude-laastude ümber. Mul oli raamat isegi kaasas ja Jüri kirjutas sellesse oma autogrammi. Aga mina lugesin talle jutu “Emad ei unusta” viimaseid ridu.

“...Ainult õhtu oli ümberringi ja verev loojak mere kohal. See oli nii suur ja erk, et vanadel silmadel hakkas valus. Näis, nagu ei saakski loojak kustuda - kogu õhtutaevas põles nagu elav, kustumatu mälestustuli.”
 Kust sa küll sellised ebatavalised võrdlused leiad?”
Jüri naeris: “Eks ikka siit, Abrukalt...”

Ja viis aastat hiljem (1972) avaldabki ta proosakogu “Vana loss. Abruka lood.” Siis alles mõistsin, et see väike saar on kirjanikule tugevaks inspiratsiooniallikaks. Et ta tunneb seal iga meresoppi, maakäänu; oskab kuulatada luikede, kajakate häälitsusi; uurib taevast, mis igal aastaajal on erinev ja pakub sellega omi mõtteid mõtlema.

Raamat maast, merest ja pilvedest

Jüri Tuuliku seni viimane raamat “Nende aastate pilved” sai mulle lähedaseks ja selgemaks just seetõttu, nagu kirjanik ise selle tagaküljel kirjutab: “Nii mõnigi pilv ei taha ununeda, meenub aegade tagant ikka ja jälle, ning siis tuleb siia paberile koos aastate ja inimestega.”

Jah. Ja siis küsid: millal oli Jüri pilvede all kõige õnnelikum? Kas on ehk vastus jutus “Augustikuu, pilved on taevas”?

See on 1991. aasta augustist, kui Jüri Lätist koos Anne Žigurega koju sõitis. Kui ta teel Eestisse saabudes konstateeris: “Nüüd oleme õnnelikult sattunud Eestimaa kõige kaunimate pilvede alla.”
Augustikuu taevas tunnistas Moskva riigipöördekatset, Eesti taasiseseisvumist. Valusalt õnnelik taevas ja valusalt õnnelik kirjanik.

“Nende aastate pilved” on memuaaride, mälestuste, jutustuste, reisikirjade ja novellide raamat. Mulle tundub, et Jüri Tuuliku jaoks oli see suur kokkuvõtete tegemine elust, kus kirjanik on kohtunud nii paljude  inimestega erinevate pilvedega taeva all, käinud ära isegi Siberis. On sellised nimed, nagu Bratsk, Imants Ziedonis, Alõgdžer, Lurich, Saaremaa, Lätimaa jt.

Neil hetkedel saavad kokku maa, meri ja taevas. Novellides, mälestustes, laastudes...

1976. aastal ilmus Jürilt proosaraamat “Meretagune asi”. Enne seda talvel helistas ta mulle Abrukalt ja luges käsikirjast mulle ette neid lehekülgi. Olin vaimustuses ja väljendasin oma esimese arvustuse küsivalt: “Kuidas sa nii hästi naise hingeelu tunned?”
Jüri hakkas naerma. Laia naeru. Ja vastas siis: “Eks ikka elu enese järgi!”
Vaat’ kus ütles!

Jah. Jüri Tuuliku loomingus on kõike küllaga just elust endast. Seda kinnitab ka proosakogu “Nende aastate pilved”. Ma tsiteeriksin sellest (loost “Elukutse elamusi”) järgmist: “Kui mul hakkasid esimesed Abruka lood sündima, siis oli üksainuke mõte nende kirjutamisel, et ma pean kirjutama võimalikult hästi - muidu ehk ei ärata minu lood mingit tähelepanu. Mul on tänaseni jäänud tundmus, et selle väga hästi sisse peab kindlasti mahtuma ka nali, huumor ja see nii-öelda muhedus. Ja kuidas siis nüüd ütleda? Ehk on see ka tahtmine inimest natuke aidata oma pisut pehmema loominguga.”
Jah, kirjanik on kindlasti inimeste aitaja, elu edasiviija; tema loomuses aga peab siis ka muhedus olema.

Loetud raamatust veel: “Iga elukutse toob endaga kaasa nii-ja naasuguseid elamusi. Nende elamuste emotsionaalne ja ratsionaalne väärtus on erinev. Aga inimlikult liigutavad hetked püsivad mälus kauem ja kosutavad hinge rohkem.”

Jüri on suur loodusega suhtleja

... Kui vahel juhtusin Jüriga Kessu kohvikus istuma, meenutasime eelkõige ühiseid tuttavaid, kuid ka loomingust tuli juttu. Mina olen teda ikka pinninud mitmete uudishimulike küsimustega, nagu “Mida on sulle andnud Saaremaa talved? Mis peab sul varuks olema, kui asud novelli kirjutama? Milline on päev, mil sa kirjutad? jne.”

Jüri: “Talved kinnistasid minu maailmas oma saare tunnetuse. See saar sai mu kirjandusliku loomingu sihiks ja sisuks... Talvel oli kodus hea kirjutada, hea olematuid asju välja mõelda. Eriti mõnusad olid talve algused ja lõpud, sest see aeg oli parim unnapüügi aeg. Mere peal oli meeletult valgust ja vaikust, ja kui haug veel näkkas, võis soome kelguga sõita tundide kaupa ühe unnaaugu juurest teise juurde, ja kalanäkkamise hasardist kihama läinud veri hoidis meeled nii ärevil, et seda ärevust, elevust ja eufooriat jätkus hiljem kirjutuslaua tagagi.”

Ja siis vastas Jüri veel: “Ah, millal asun novelli kirjutama? Siis, kui selle viimane lause on mul teada, olemas. Ja millisel päeval ma kirjutan? Isegi ei tea, miks mulle meeldib kirjutada päevavalguses. Kuna olen olnud sügis-talvine kirjutaja, siis on tööaeg minu jaoks kohutavalt lühikene... Läbematu iseloomu tõttu ei jaksa ma laua taga tundide kaupa istuda, imestan, et olen niigi palju kannatanud paberile panna...”

Oma loos “Luiged vahelugudega” tõestab aga  Jüri Tuulik, et ta on loodusega suur suhtleja. Ka seda “Luigetapjates”, “Vareses”, “Novembris mere ääres” jt raamatutes. Ning ma kordan senini varem mõeldud mõtet - Abrukata poleks olnud  sellist Jüri Tuulikut nagu ta oli, kelle loomingu eetilisus on pitser rannarahva elule. Jüri Tuulik aga oma elurattal jutustab veel väga olulisest - sügavast kiindumusest inimese vastu, ainult talle omasest aukartusest elu ees, maa ja mere, taeva ees.

Jüri Tuulik oli isiksus. Kirevas tegelaste peres märkas ta sulg ka samuti isiksusi, nagu näiteks “Vareses”.

Inimest ei saa armastada ilma teda tundmata. Jüri oli hea inimestetundja, elu sügavuti nägija ja tunnetaja. Seepärast on ka tema loometöö väärtus aegumatu. See on sadade lugude rida, kus maa, meri ja taevas saavad kokku üksteist mõistes, täiendades ja võrratuid kujutluspilte luues - luues kirjeldusi, mõtisklusi, inimtüüpe, olustikku jne. Sellistel puhkudel ei ole kirjanik ainult vaatleja, vaid reaalsuse looja ise. Ning unelmadki sünnivad just siis. Kui kadestamistvääriv on see kõik! Tajusin seda muidugi valge kadedusega
 Aga käisin ringi küsimusega Jürile: mida märkab üksik lind mere kohal suure sinise rünkpilvedega taeva all? Selleks inspireerib mind kirjaniku proosakogu “Üksik lind mere kohal”. Ja sellest siis järgmine kord võib-olla juba juubelijutuna... Ning ma tean, et ka sel korral ei saanud Jüri mööda pilvedest rääkimata, sest seda on meie intervjuudes olnud ennegi. Pilved võlusid teda, nõidusid lausa. Taeve maine on äraseletamatu, olgu ta siis madal või kõrge, sinine või hall, päevane või öine, kuiv või sajune. Ta laotub meie maa ja mere kohal nagu muinasjutt või maruline tegelikkus. Ning kui vana kalur astub hommikul uksepakule, et ilma vaadata, vaatab ta kohe algul taevasse, uurib pilvi ja pomiseb omaette nagu oleks temagi pilvedest nõiutud.
Pilved on ka nagu sümbolid kirjaniku loomingus. Koos oma muutumistega, nüanssidega...

Ja kui vaadelda Jüri Tuuliku loomingut üldse, siis leiad, et selles joonistuvad nii selgesti kirjaniku tõde ja õigus, see oma tõde ja õigus!

Täna loetuimad
Varas istutas potililled oma aeda (9)
Medaliga lõpetab tänavu kuus gümnasisti (2)
Tõendiks soovitud karjaraamat on põletatud
Visit Saaremaa valis uued volinikud
Kino peab saama!
Asutati tulundusühistu EHTNE Saaremaa
Muhus avati loodusrada
Saarlastest muusikute kandvad tiivad
Linalind lendab tantsupeole
Muhus sündis kolmas sebravarss
JUHTKIRI - Tundmatusse astujatele
Ron Sebastian Puiestee jooksis rekordi
Lühidalt
Juubelijooksule!
Võitluslik viik Tartu Tammekaga
Nädala loetavuse top 5
Varas istutas potililled oma aeda (9)
Medaliga lõpetab tänavu kuus gümnasisti (2)
Tõendiks soovitud karjaraamat on põletatud
Leisi osavalla kaks küla valisid külavanema (1)
Visit Saaremaa valis uued volinikud
Kommentaarid
Medaliga lõpetab tänavu kuus gümnasisti (2)
Varas istutas potililled oma aeda (9)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (86)
Vastutus kõige eest, mida oled taltsutanud (3)
Saarlaste tähtpäevi 2019. aastal (2)
Kuressaare hambapolikliinikut hakkab juhtima Kaja Leskinen (19)
Hädaleivast maitseroheliseni ehk küpseta rakvere raibet (2)
Leisi osavalla kaks küla valisid külavanema (1)
Tänaku kuri saatus Sardiinias, kuid MM-tiitli jaht siiski jätkub (2)
Pangaautomaat väljastas rebenenud rahatähed (7)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud