[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Teisipäev, 20. august 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
august 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031




Mälestused

Mälestuskilde kaugetest aegadest
Autor: Ella Vooglaid
Esmaspäev, 03. detsember 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

1989. aastal oli Ella järjekordne reis Rootsi. Pildil koos õe Leida ja tädi Elvinega Eskilstuna pargis. FOTO: erakogu

1966. aasta suvi oli imeline. Olles korda ajanud kõik vajalikud dokumendid ja kätte saanud viisa, sõitsin Leningradist uhke laevaga Rootsi.

Läksin sinna oma tädi kutsutud külalisena. Neil aastail õnnestus vähestel pääseda üle piiri. Seega olin mina väga õnnelik. Viibisin Rootsis tervelt kuu aega ja minu kutsujad andsid oma parima. Uudistamist-imetlemist oli palju. Kuna mul vahetati rublade vastu väga vähe Rootsi kroone, pidin vastu võtma tädi pakutud abi. Soovisin ju tuua koju kingitusi ka. Valik ajas pea sassi. Mis tänapäeval täiesti arusaamatu: ostsin kinkimiseks hulgaliselt pastapliiatseid. Meie kirjutasime tol ajal ainult täitesulepea või tavalise pliiatsiga. Praegune põlvkond ei teagi, mis asi on täitesulepea! Sügisel kooli tööle minnes julgesin täita klassipäevikut pastapliiatsiga. Oi-oi, kus siis tekkis lärm! Kõik dokumendid pidi ju kirjutama tindiga, st täitesulepeaga.

Seletasin küll, et Rootsis isegi pangadokumendid vormistatakse selle mugava abilise – pastapliiatsiga. Muidugi võeti ka meil mõne aasta pärast kasutusele suur uuendus – pastakas.

Üliõpilasena valimas

Praegu on meil alanud suur valimiseelne möll, olgugi et selle otsustava päevani on veel mitu kuud. Ei taha seda eriti jälgida, kuid ajakirjandus, raadio ja televisioon suruvad peale igasugust reklaami. Igaüks neist enesekiitjaist tahaks ju saada oma osa riigipirukast. Meil on üle veerand sajandi oma riik, mille etteotsa valime endi keskelt valitsejad. Millegipärast ei saa me sinna iial kõigile meelepäraseid tegelasi.

Kogu praegune olukord tuletab mulle meelde, kuidas mina noore üliõpilasena esimest korda hääletamas käisin. Valimispunkt oli meie pedagoogilise instituudi aulas. Elasime ühiselamus oma kooli lähedal. Oli pühapäev, mil alati saime muretult kaua magada. Sel hommikul pani ühiselamu komandant enne kella kuut elektrikellad üürgama. Pidime ju esimestena jõudma valimiskastide juurde. Unise peaga tõmbasime mingi vööga öösärgi üles, mantli peale ja jooksime paljasääri hääletama.

Pistsime meile nimekirja järgi ulatatud sedelid vastavasse kasti. Ei tundnud huvi, kelle nimed sellel paberid olid. Teadsime, et kõik on suur formaalsus. Lippasime siis kohe oma voodisse tagasi, et jätkata magusat uinakut.

Igasuguseid valimisi tuli ju edaspidigi. Kui olin juba noore õpetajana tööl, algas samuti mitu kuud varem valimispropaganda. Töökollektiivides määrati agitaatorid, kellel igaühel oma piirkond, millega pidi tutvuma. Oma valijaid pidi külastama kodudes, et saada lubadus tingimata minna valima. Muidugi olid noored vallalised õpetajad just need õiged, keda sellesse ametisse värvati. Pidime oskama inimeste küsimustele vastata. Et meid harida, korraldati vastavaid seminare. Hästi on meeles üks selline teadmiste täiendamiseks mõeldud loeng kultuurimajas. Suur saal oli minusuguseid täis. Üks vanem lektor Tallinnast andis majandusarengu kohta andmeid: kui hästi meil kõik on, kui palju liha, võid mune meie riigis eelmisel aastal ühe inimese kohta toodeti. Kuna mina ei olnud mitu kuud enam sattunud selliste toidukaupade peale, siis tahtsin teada, miks on letid tühjad. Kasutasin võimalust ja küsisin lihtsameelselt täpsustust: „Kas teie öeldud arvud näitavad, kui palju oli plaanis toota? Või tõesti toodeti nii palju?“ Vanamehe paljas pealagi läks punaseks ja ta ütles, et muidugi rääkinud ta toodangu kasvust. Ei osanud sellest midagi halba karta. Kuid järgmisel päeval kutsus meie muidu nii leebe direktor mind oma kabinetti. Sain kõvasti hurjutada, sest parteikomitees oli pärast arutatud noorte õpetajate kohatut, lausa provokatsioonilist käitumist. Julgesin direktorilt küsida, miks minult endalt ei küsitud, vaid arutati minu küsimust seljataga. No eks direktor oli saanud kõvasti noomida ja asus nüüd mind kasvatama. Paraku ei saanud partei mind millegagi karistada, sest ma ei olnud selle kuulsusrikka organisatsiooni liige. Tagantjärele mõeldes oli see kõik väga nõme. Aga sel hetkel ebameeldiv ikkagi.

Autahvlist kesklinnas

Ja veel üks „tore“ mälestus aastate tagant. Vanemad inimesed mäletavad, et kesklinnas, kus praegu seisab taastatud Vabadussõja mälestussammas, oli aastaid tagasi püstitatud üks kivisein, millele paigutati eesrindlike töötajate portreed. Pealkirjaks oli (kui õigesti mäletan) „Kingissepa rajooni tööeesrindlaste AUTAHVEL“. Viimane sõna oli suurte trükitähtedega eraldi kirjutatud. Käisin peaaegu iga päev toidupoodi minnes autahvlist mööda..

Ühel päeval märkasin, et sellest pealkirjast oli keegi osav sell ära võtnud mõned tähed, nii et järele oli jäänud sõna AU AHV. Mitte keegi ei reageerinud. Seal oli ka mulle tuttavaid inimesi, kes mitte kuidagi ei sobinud auahviks. Lõpuks helistasin ühele tuttavale, kes töötas parteikomitees. Nemad ju selliseid tahvleid üles seadsid. Ei mäleta, kas sõna parandati või kadus see sein tervikuna. Hakati ju selle koha peale kavandama suure revolutsionääri Viktori ausammast. 1988. aasta märtsis möödus tema sünnist 100 aastat ja seda tuli siis suurejooneliselt tähistada.

Reklaamipaberit on palju

Võtan postkastist järjekordse kimbu ilusal paberil reklaami , et see üsna kohe visata vastavasse konteinerisse. Paratamatult meenuvad ajad, mil paberiga tuli lugupidavamalt ringi käia. Ja ka see, kui koledalt koltunud paberist olid kirjaümbrikud, millele olid peale kirjutatud vene keeles sõnad KOMU ja KUDA. Ju arvati, et eestlane muidu ei tea, kuidas aadressi kirjutada. Nüüd kuulen igalt poolt hala, et metsi peab hoidma. Aga võib-olla tänapäeva paberit ei tehtagi puidust?

See kõik tuletab mulle meelde ühe aastatetaguse seiga. Kui õppeveerandi lõpus kippus õpilastel hindeid väheseks jääma, oli kõige lihtsam moodus hinnete saamiseks teha tunnikontroll. Tegin sellega endale palju tööd juurde, sest kodus pidi need kirjutised läbi lugema ja hindama. Õpilasi oli aga klassis 30 või rohkemgi.

Ühel päeval tuli selline hindamise võimalus pähe alles koolis. Tavaliselt pidin selleks ise paberit varuma , sest õpilasel polnud seda kuskilt võtta. Läksin siis vahetunni ajal paluma kooli kantseleist paberit. Seal töötas meil väga täpne ja korralik ametnik. Ta lubas mul riiulilt võtta, täpselt üle lugeda ja seinal olevale paberile arv üles kirjutada. Kas ta tõesti tegi hiljem inventuuri, mitu paberilehte keegi kasutas? Vaat niimoodi hoiti kokku paberit.

Keel muutub

Eelmise sajandi viiekümnendate aastate algus oli üsnagi karm aeg Eesti maarahva elus, sest kolhooside moodustamine tõi kaasa suuri muutusi. Loomulikult tulid keelde ka uued sõnad.

Minu vanaema, Kaasiku memm, ei suutnud kuidagi kohaneda kõige uuega. Kui tema tütar Triin pidi igal hommikul kolhoositööle minema, torises memm: “See va lossus tapab inimesi, äi anna änam üldse aega oma kodu jauks!” Tal oli raske meelde jätta sõna “kolhoos”.

Kui Sõrve kasutamata maadele toodi sööma herefordi veised, sain tädi Triinu jutust aru, et sõrulased nimetavad neid elevantideks.

Nüüd need lood meenuvad, kui ise ei saa enam paljudest sõnadest aru. Hea, et olen kunagi õppinud inglise keelt, mul on sõnaraamatud riiulist võtta. Hiljuti teatati, et ei kõlba enam meie Tallinna tehnikaülikooli nimi ja anti mingi uus lühend. Õnneks kuulen, et meedias kasutavad inimesed ikkagi sõna “tehnikaülikool”. Aga jäägu need mured praeguste keeleteadlaste otsustada.

Need kummalised lood on aastatetaguses elus tegelikult aset leidnud.

Täna loetuimad
Taluapteek vahetab asukohta (11)
Perekondlik
Merinvest koondas 40 töötajat  (26)
Proua kui elav ajalugu
Vaba Rahva Laul hoiab rahvuslikkust elus  (32)
Andres Tarvis: Tagaranna on tasakaal
Kampaania „Lapsed kooli“ aitab koolitarbeid koguda  (8)
Kaalis matkatakse „Hõbevalge“ radadele
Kui kändudele tuleb elu sisse
Saaremaa on Viljandis esindatud
Muinsuskaitseametist toetuse taotlemise aega lühendati
Muinsuskaitsjad tutvustavad linna ajalooväärtuseid
Robotlaev näitab laevanduse tulevikku
Kiri tulevastele põlvedele
JUHTKIRI - Vabaduse võimalusest lauludes
Nädala loetavuse top 5
Muusik Rein Rannap pettus Saaremaa ehitajates (41)
Saare neiu sattus õnnetusse (5)
Noor mees sai tööõnnetuses raskelt viga (21)
Värskelt pandud teekate võeti üles  (26)
Taluapteek vahetab asukohta (11)
Kommentaarid
Merinvest koondas 40 töötajat  (26)
Mees võis naise riided süüdata (11)
Taluapteek vahetab asukohta (11)
Vaba Rahva Laul hoiab rahvuslikkust elus  (32)
Kampaania „Lapsed kooli“ aitab koolitarbeid koguda  (8)
Muusik Rein Rannap pettus Saaremaa ehitajates (41)
Noor mees sai tööõnnetuses raskelt viga (21)
Kuressaare turuhoone lihapoest saab alati värsket kaupa (14)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (63)
Reisija kukkus bussijuhi järsu pidurduse tõttu (17)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud