Ükskõiksuse aritmeetiline jada

Ükskõiksuse aritmeetiline jada (4)

Autor: Enda Naaber
Esmaspäev, 15. oktoober 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kirjandusteadlane Aarne Vinkel 1987. aastal Kuressaares. FOTO: Enda Naaber

(Dialoog sõbraga) Istusin Eveliniga Kessu kohvikus Jüri Tuuliku lauas ja sõime väga maitsvat vaarikamopsi. Kui järg kohvi kätte jõudis, ütlesin: „Saarlasi (ja üldse eestlasi) kiidetakse, et nad on erilised inimesed. Nõus. Aga millegipärast räägitakse vähe sellest, et nii palju on inimestes ükskõiksust.“

Evelin: “Jah. Ma võin sulle tuua ükskõiksuse kohta mitmeid näiteid. Saatsin mõni aeg tagasi ühele heale tuttavale kingituse (ilma igasuguse tähtpäevata). Ja sa kujuta ette: vastust pole siiani. Ometi saatsin kalli kingituse ja ka küsimuse, millele jäin vastust ootama.“

Mina: „See ongi ükskõiksus. Ma olen viimasel ajal mõelnud selle üle, kui palju joobes juhte avastatakse. Kuidas saab inimene olla nii ükskõikne teiste inimeste elu suhtes?“

Evelin: „Järelikult on see võimalik. See on nii globaalne probleem ja meie ühiskonnas juba katastroof. Aga ma räägiksin veel ühest ükskõiksuse suurvormist. Teretamisest. Oled sa tähelepannud, et kortermajades elavad tihti kõrvuti üksteisele täitsa võõrad inimesed. Nad kõik ei tervita üksteist.“

Mina: „Kord rändasin Jasnaja Poljana kandis Venemaal. Käisin matkakaaslasega Lev Tolstoi-mail. Jõudsime õhtul kohale. Võõras paik, võõrad inimesed. Korraga leidsime, et asula kaevu ümber on trobikond naisi ämbritega. Astusime ligi ja küsisime, kus on hotell. Naised vadistasid omavahel ja äkki tuleb üks naine meile lähemale ja ütleb: “Võite ööbida minu pool, mul abikaasa läks komandeeringusse. Olen üksi. Tulge!“

Läksime ja naine keetis meile süüa ja seletas samal ajal: kui te lahkute, pange majavõti räästa alla. Ma näitan, kuhu. Lähen hommikul vara-vara tööle. “Mõtlen: miks see naine ei jäänud meie öömaja otsimise peale ükskõikseks? Kuidas sina oleksid käitunud?“

Evelin: „Oleksin ka andnud öömaja.“

Mina: „Ükskõiksuse aritmeetiline jada on pikk... Mis see on, kui nähakse maaslamavat inimest ja temast möödutakse. Ükskõiksus.. Millal sina viimati ükskõiksust tajusid?“

Evelin: „Nädal tagasi läksin mööda Uut tänavat. Mulle tuli vastu noor naine lapsevankriga ja... suitsetas. Kui on kadunud häbitunne, siis tihti on tegemist jällegi ükskõiksusega teiste tänaval kõndijate suhtes. Ja tead, mis eile juhtus. Helistas sõbranna ja viskas mulle näkku: olen sinus pettunud ! Rääkis ka selle põhjustest, mis on tegelikult minu suhtes ülekohus. Täiesti vale. Mul oli valus. Selliseid sõnu pole mulle elus varem keegi öelnud. Mõtled, aga mis on siin tegemist ükskõiksusega? Kõik sõnad, mida kasutatakse relvana, on ränkrasked. Ütleja on inimene, kes ise tegeleb-töötab sõnaga. Ja peaks teadma sõnade raskust. Järelikult ükskõiksus ei lubanud tal endale aru anda sõnade mõjujõust. Kas?“

Mina:„Kuidas sa sellest üle saad?“

Evelin: „Et ütleja ei peaks minus uuesti pettuma, lahkun tema sõprusringist.“

Mina: „Pidin kevadel haiglas ühte tuttavat ootama. Istusin pikas koridoris pingil. Vähemalt tunnikese. Minust möödus kümneid inimesi, haigla personali, patsiente. Me olime kõik üksteisele võõrad. Aga osa neist teretas mind ja samas lähedal istuvaid inimesi. See oli nii meeldiv.“

Evelin: „ Meie kommunaalmajas ei tervita ühe koridori inimesed kõik üksteist. Sealsamas aga ütlevad maja teise ja kolmanda sektsiooni osa inimesi „tere“.“
Mina: „Ükskõiksus on kuri lohe. Aga mille arvelt on inimene ükskõikne?“
Evelin: „Loomulikkuse arvelt. Sellest rebitakse tükike ebaloomulikuks.“

Mina: „Saaremaa mees, filoloogiadoktor Aarne Vinkel ütles ühel kohtumisel aastakümneid tagasi väga tabavalt: „ Kurjusele ei tasuta kurjusega. Ja ükskõiksusele ei vastata ükskõiksusega. Inimene, kes suudab ükskõiksusele andestada, on ilus loodusnähtus.“

Evelin: „ Öeldakse: enne mõtle, siis ütle!“
Mina: „ Vinkel kirjutab oma päevaraamatus filosoofilisest mõttelaadist. Et inimene peab olema loomulik, et tema mõtlemine ei tohi atrofeeruda.“
Evelin: „ Head inimesed ei ole ükskõiksed. Ja nõnda ongi nad loomulikud.“