[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 17. november 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
november 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930




Mälestused

Loomalood Saaremaalt ja kaugemalt
Autor: Maria Peep
Esmaspäev, 07. mai 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Hunt. FOTO: PantherMedia / Scanpix

REBASED

Noored rebased on väga julged ja arukad.
Rebane käis igal õhtul ja hiljem juba päevalgi Kuressaares Lillelinnas (seal linnaosas on kõik tänavad lillenimelised) mu tütre õues. Tõusis tagajalgadele püsti, toetas esikäpad vastu alumist aknaraami ja vaatas aknast sisse - uudishimulikult ja kaua. Kuni talle viidi õue midagi söödavat. Siis ta sõi ja keeras enda kerra tugitooli magama. Neil oli trepi peal vana tugitool.

Aga Vättal Maimu Lemberil on turismitalu. Seal olid mõned telgid ka. Maimu hoiatas turiste, et ei tohi jätta jalatseid telgist välja. Hommikuks oli rebane tassinud jalatsid eemale – andis päris otsida.

Kuressaare Gümnaasiumi tervisepargi jooksuraja alguses on pink. Lapsed jätavad oma joped pingile, kui ise lähevad jooksma. Kui lapsed jooksmast tagasi tulevad, on võileivad taskust kadunud. Rebasel on ka kõht tühi.

HUNDILOOD

Kuhu sa lähed? Üks talumees sõitis hobuse ja reega Antsla- Valga teed läbi Kasumetsa Tagula suunas. Äkki volksas hunt hobuse eest üle tee metsa poole. Mees hüüdis hundile järele: „Kos läht?“ Hunt tuli tagasi ja sörkis just hobuse pea ja kaela kõrval päris mitu kilomeetrit. Mees läks hirmust päris higiseks: kui nüüd kargab hobusele kõrri. Alles siis, kui külakoerad hakkasid haukuma, jooksis hunt metsa tagasi.
*
Kutsikal ork jalas. Juuli Eisler, kelle majas me Tagulas elasime, kui tulime omavoliliselt asumiselt tagasi, rääkis mulle järgmise loo. Hundikutsikas olevat astunud orgi jalga. Ork olnud päris pikk, teinud hirmsat valu ja takistanud kutsikal isegi kolmel käpal komberdamist. Hunt tulnud siis metsaäärse talu õue, võtnud naisel seelikusabast kinni ja hakanud metsa poole tirima, ise niuksunud. Naine läinudki hundiga kaasa. Kutsikas olnud üsna metsa servas kännu taga varjus. Naine tõmmanud orgi välja. Lammast hunt palgaks ei toonud.

Olevat ohtlik hundiga kaasa minna. Hunt võtab lambal küljest hammastega kinni, lööb tagant sabaga vastu jalgu ja sunnib niiviisi lammast kaasa tulema. Lammas kõnnib oma jalgadel, ei tarvitse tassida. Pesa lähedal hunt murrab siis lamba maha. Aga kui inimesega teeb samamoodi?
*
Vihtle hundi sabaga. Taluneiu tahtnud mehele minna, aga peigmeest ei olevat olnud. Üks teadjanaine õpetanud siis, et tuleb minna hilja õhtul pärast pruuti sauna, vihelda mõrsja vihaga ja hundi sabaga ja lausuda kolm korda (seitse korda?): „Saa ubinailusaks, saa maasikamagusaks!“ Sellest olnudki abi. Nii mõnigi poiss hakanud tüdrukule silma heitma. Ja tüdruk saanudki mehele. Hundil pidavat olema võimas energeetika – ju siis hundi sabal on ka mingi vägi!
*
Hundi-Aadu. Autojuht Aadu Varik sõitnud autoga Tallinnast Saaremaa poole ja hunt jäänud auto alla - kohe surnuks. Aadu visanud hundi veoauto kasti. Hundist tehtud topis ja pandud muuseumi loodusosakonda. Aga Aadu saanud nimeks Hundi- Aadu. Seda hundi topist olen minagi näinud.
*
Marutõbine hunt. Lüllemäe kirikumõisa rehest on rahva mälestustesse jäänud ka üks sünge, kuid tõele vastav lugu. 1821.a. talvel tungis marutõbine emahunt Pikkjärve ja Karula aladele ning pures 12 tunni jooksul 32 inimest, enne kui ta suudeti maha lüüa. Taudihaiged toodi kirikumõisa rehte, kus neid valve all kinni hoiti kuni nad krampides ja valudes surid.

See tohutu inimlik tragöödia on leidnud kajastamist Bernhard Kangro 1947.a. paguluses kirjutatud näidendis "Hunt" (trükis ilmus 1967). 1991.a. pani näidendi võru keelde ümber Kauksi Ülle, nüüd juba pealkirja all "Susi“.
Lõuna-Eestis oli marutõbi üsna aktuaalne sada aastat hiljemgi. Tagulas ka. Minu naabritüdruk sai marutõbise koera käest hammustada ja sattus haiglasse. Talle tehti kõhtu 30 süsti – hirmus! Miks just kõhtu?! Meie õuel oli küll tihe aed ümber, aga ma kartsin ikka. Kui olin õues, istusin alati redeli peal umbes viienda-kuuenda pulga kõrgusel ja lugesin. Ei julgenud kunagi murul istuda.

Ilmar Roots on kirjutanud mitmesajaleheküljelise ja erakordselt huvitava ja põhjaliku uurimuse hundist. Mina ei ole juhtunud nägema. Ehk teil muuseumis on.

KARU

Karujärves on viis saart ja järve põhi on enamasti liivane. Rahvamuistendi järgi saanud Karujärv oma nime sellest, et sellel kohal tülitsenud 7 karu. Nende lahutamiseks lasknud Jumal nii kõvasti vihma sadada, et tekkinud järv. Karud pistnud jooksu, igaüks ise suunas, mistõttu järv on 7-sopiline.
Karujärv on Saaremaa vanim järv. Ligi 8000 aastat vana; looduskaitse all oleva järve pindala on umbes 330 ha ja suurim sügavus 6 m.

Teise muistendi järgi elanud selles metsas emakaru oma pisikese pojaga. Poeg saanud surma ja karuema nutnud nii kibedaid pisaraid, et pisaratest tekkinud järv, mis saanud nimeks Karujärv.
*
Karu käis pulmas. Kohalik legend, mille rääkis mulle muuseumi valvur, kui mina olin alles algaja giid ( valvurid olid kuulnud kümnetelt giididelt igasuguseid lugusid). Raske öelda, mitu protsenti selles oli tõtt.
Leisi kandis ühes metsaäärses talus oli pulmalaud kaetud, pulmalised olid sõitnud kirikusse laulatusele ( või oli see hoopiski ilmalik registreerimine – nõukogude aeg ju). Kui tagasi pulmamajja jõuti, oli toas noor karu, kes kõndis laual ja sõi praadi ja muid hõrgutisi. Kutsuti miilits, kes laskis karu maha. Karust sai topis.
*
Moskva asjameeste karujaht. Mingid Moskva tähtsad asjamehed olid tahtnud, et neile organiseeritaks Eestis karujaht. Otsustati teha jaht Saaremaal, et turvaline koht. Aga mida sa jahid, kui Saaremaal pole karusid. Istuti siis nõu pidama ja leitigi lahendus. Otsustati osta tsirkusest vana karu. Tsirkus ei tahtnud müüa, aga siis tuli meelde, et karu on juba vana, võib homme heita hinge päris tasuta, aga täna pakutakse nii head hinda. Müüdigi. Karu viidi veoautoga Leisi kanti metsavahi talu juurde ja seoti köiega puu külge kinni. Kui jahimehed kohale jõudsid, sõitis karu neile juba metsavahi jalgrattaga vastu, nöörijupp kõlkus kaelas. Pidavat olema päris tõsilugu!
*
Põder. Muuseumi loodusosakonnas on suur põdra topis. Selle kohta rääkis valvur mulle kui algajale giidile järgmist. Jahimehed olevat põdrapulli asemel kogemata põdralehma maha lasknud, aga emapõdral olnud vasikas. Metsavaht võtnud vasika enda juurde ja pannud oma maja kõrvale aeda. Pere jootnud vasikat piimaga lutipudelist. Vasikas kasvanud suureks ja hüpanud üle aia. Tal lasti minna – mets ongi põdra kodu. Aga põder oli inimestega harjunud. Ta läinud poodi sisse – olnud nagu elevant portselanipoes. Naised meelitanud ta leivaga välja. Siis läinud põder vankri juurde ja proovinud sarvedega kalakoormat ümber lükata. Viimaks hakanud jahimehega jõudu katsuma. Jahimees ei saanud aru, et see on ainult pisike jõukatsumine kes keda, ja lasknud ta maha.

Muuseumiski olnud tal veel selline seiklus, et tal varastati silmad peast. Muuseumi juhataja arvanud, et valvuril tuleb põdra hind välja maksta, aga siis leidunud mees, kes teinud põdrale uued silmad ja võtnud selle eest ainult kaks rubla. Põder on nüüd vitriinis klaasi all ja selleks korraks seiklused otsas.
*
Jahiseltsi esimees pidas giididele jahiloomade kohta loengu ja pärast tegi pisikese viktoriini ka. Puhus pilli ja küsis, kelle hääl. Vastati järjekorras: põder, metssiga, jänes, varblane, metskits. Mina vastasin viiendana ja metskits oli õige vastus. Priidu küsis, kust ma teadsin, kas mul on perekonnas mõni jahimees.

Jahimehi meie peres ei ole. Ma lihtsalt mõtlesin loogiliselt. Põder on suur loom nagu lehm või pull, tema hääl ei saa olla õrn vile, pigem on nagu pulli mörisemine. Siga teeb röh-röh. Jänes võib küll õrnalt vigiseda, aga jänest ei peibutata. Varblane ei ole üldse jahiloom. Metskitse võib sellise õrna vilega peibutada. See oligi peibutusvile.
*
Minu poja rotipoeg. Hästitoidetud kodukass tavaliselt hiirt ei söö, aga püüab ta elusalt kinni küll, et ennast mängimisega lõbustada. Just nii tegi meie kass Miku. Aga rotipojal õnnestus kapi taha lipsata ja sinna kass ei mahtunud. Kass vaatas rotipojale tükk aega solvunult järele, aga siis tüdines ära ja läks ööseks õue.
 
Meil oli kapi taga remondist järele jäänud 2-3 tahvlit vineeri. Rotipoeg ronis tahvlite peale ja hakkas nendega kiikuma. See tekitas suurt kolinat. Käisime teda mitu korda hirmutamas, aga natukese aja pärast algas kiikumine ja kolin uuesti. Niiviisi jääb terve öö magamata! Viimaks alustasime tõsist rotijahti ja – saime kätte! Mis temaga nüüd keset ööd teha? Ei hakka ju loomakest tapma, kui kasski talle halastas. Panime kõrge kolmeliitrilise purgi põhja vatti ja paberitükke, et klaas ei oleks külm - ja roti purki.

Poiss võttis rotipurgi oma tuppa riiuli peale. Ma ei mäleta, kas tal nimi ka oli. Jutuks oli küll, et ütle üks ilus roti nimi (nagu: ütle üks ilus poisslapse nimi!). Rotipoja hommikusöök oli väga mitmekesine. Talle anti kõike, mis majas vähegi juhtus olema – leiba, saia, kaerahelbeid, kartulit, vorsti, juustu, vett. Isegi kurki – loomake peab ju vitamiine ka saama. Õhtusöök riputati kõrgemale niidi otsa, rott pidi kättesaamiseks hüppama – see oli rotivõimlemine. Õhtuti toimus ka purgivahetus, purk tuli ju igal õhtul puhtaks pesta, et ei hakkaks haisema. Pesemine oli minu töö. Rott pandi uude puhtasse purki.

Rotipoeg kasvas lausa silmanähtavalt – varsti jäi purk kitsaks. Pidime juba hakkama mõtlema, kust suurem purk või puur hankida, aga siis tuli kutse – poiss võeti sõjaväkke. Ta küsis, kas mina olen nõus tema roti eest kaks aastat hoolitsema. Mina ei olnud. Ekskursioonijuhina olen vahel 3-4 päeva järjest kodust ära, grupisaatjana koguni 10 - kes selle rotiga jändab. Viisime siis kahekesi roti koos toidukotiga alevikust välja prügimäe servale, seal on teisi rotte ka –küllap leiab seltsilisi. Õnn kaasa, rott! Naudi vabadust!
*
Eesti rahvusloom. Eestil on olemas suitsupääsuke, rukkilill, räim, paekivi…
Aga rahvuslooma vist ei ole. On arutatud, et jänes. Ilus loom, kõik tunnevad, kõigile meeldib. Üks Kuressaare lasteaia kasvataja läks oma 3-aastastega lumele jänese jälgi näitama, püüdis suunavate küsimustega aidata.: „Ilus, armas, sõbralik…“ Laps arvaski: „Onu Lenin?“

Minul isiklikult ei ole jänese vastu midagi. Päris kindel, et ilus armas loom ja meeldib kõigile. Aga Eesti rahvusloomaks ei kõlba, sest meil juba on rahvusloom. Kreutzwaldi „Kalevipojast“.

Kui Kalevipoeg käis Peipsi tagant laudu toomas, siis sortsid kargasid talle kaldal kallale. Kalevipoeg hakkas neid laudadega peksma. Nagu hoobi andis, nii laud pooleks. Laudu oli väga vähe järele jäänud ja Kalevipoeg oli hädas. Siis piiksus peenike hääleke põõsast: „Löö servitie!“ Kalevipoeg lõigi serviti, laud ei läinud enam katki ja ta võitis vaenlased. Siis hüüdis: „Näita ennast, et saaksin sind abi eest tänada.“ Põõsast vastati, et ei saa, olen alasti. Kalevipoeg rebis oma kasuka küljest tüki nahka ja viskas põõsasse. Põõsast tuli välja siil, Kalevipoja kasukas seljas. Mis rahvuslooma siin enam otsida?

Siil on ehk tuntumgi kui jänes. Jänes igaühe õue ei julge tulla. Ja õigesti teeb, et ei julge – ta sobib praeks. Siilil seda muret ei ole. Siil käib igal pool. Joob õues tassist piima. Olen kuulnud, et piima ei tohtivat siilile anda, see olevat kahjulik. Aleksei Turovski käest saab küsida. Üks paha asi siiski: siili okaste vahel olevat palju puuke.
*
Kõige targem loom. Soomlane ja rootslane hakanud kiitlema, kellel on kõige targem koduloom.

Rootslane: Meil viis kotkas koera ära. Lendas kõrgel taevas kotka küünte vahel. Jahimees laskis kotka maha. Koer lendas edasi – oli juba õppinud lendama.
Soomlane: Meil oli nii tark part, et pandi peaministriks (Sorsa).
Nüüd võiks eestlane võita: Meil oli nii tark ilves, et valiti presidendiks.

Täna loetuimad
Perekondlik
Suurem osa raha valla eelarvest läheb haridusse (9)
Käib kampaania “Teeküünla ümbris pole prügi!” (1)
Muhus ja Ruhnus on probleeme elukoha leidmisega (7)
Kaks saarlast pääses Eesti Laulu poolfinaali
Orissaares lammutatakse vana kauplusehoonet
Koplimäe tegusate tegemisi kaemas (1)
Ministeerium nõustus Sandla sadama detailplaneeringuga
Pille Lengi: head asjad juhtuvad ägedate inimestega (1)
Hambaravihüvitis on aidanud (5)
Prokurör: laste väärkohtlemise tõendamine on keeruline (3)
Saaremaa ühineb üle-eestilise helkurkõnniga (1)
Kliimakriis mõjutab tõsiselt iga täna sündiva lapse tervist  (4)
Õppereis Kurgjale
Klaveripäev Hiiumaal
Nädala loetavuse top 5
Endine hooldustöötaja süüdistab juhtkonda töökiusus (22)
Kesklinn on kolmeks tunniks liikluseks suletud (8)
Purjus mees nõudis ähvardades endale kiirabi (14)
Perekondlik
Kui uhkus ja eelarvamus varjutavad fakte (33)
Kommentaarid
Millal muutub veidrus ohtlikuks pseudoreligiooniks? (14)
Kui uhkus ja eelarvamus varjutavad fakte (33)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (67)
Hambaravihüvitis on aidanud (5)
Muhus ja Ruhnus on probleeme elukoha leidmisega (7)
Suurem osa raha valla eelarvest läheb haridusse (9)
Suitsetajad häirivad hambapolikliiniku tööd (10)
Torgu tahab teenuskeskuse juhi väljavahetamist (12)
Saaremaa ühineb üle-eestilise helkurkõnniga (1)
Kliimakriis mõjutab tõsiselt iga täna sündiva lapse tervist  (4)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud