[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Neljapäev, 14. november 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
november 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930




Mälestused

See maa kuhu meid saadeti (1)
Autor: Maire Metsäär
Esmaspäev, 12. märts 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

1. Poiss pildil on Tõnu Priske. Naine nelja lapsega viidi 1949. aastal Siberi. Kangelaslik ema, kes kõik neli last elusana tagasi tõi. Tõnu sai siin ametikoolist hariduse. Tubli mees, ütlen mina, Marie Metsäär. Tõnu on ise originaalfoto tagaküljele kirjutanud: “Minul on võõrad riided seljas. Omal ei olnud midagi paremat selga panna. Minu selja tagas kaskede vilus poseerib ka küla siga.” FOTO: erakogu

Jälle tuleb küüditamise tähtpäev. 25.märtsi meenutavad saarlastest selle ülekohtu ohvrid oma elu põhjal. Mida noorem oli viidud laps, seda pehmem okas ta südames selle stepimaa vastu.

„See oli lapsepõlve maa, see oli tore, lapsi oli tänavatel palju, kiikusime puude okstel ja talvel saime ahjupeal sooja!“ Nii meenutab üks kaheselt viidud ja üheksaselt tagasi tulnu. Sealsed olid Vene aladelt kokku veetud. Tulid oma kommete, oma uskumustega. Saare naised vist mitte üks ei uskunud nõidust. Sealsed uskusid. Kirjutangi juhustest, kus ise olin osaline ja asi pidi nõidusega seotud olema.

Nooruke Niina oli lehmalüpsja sovhoosis. Ta lehmagrupi lehm poegis – sünnitusmaja oli selle laudaosa nimi. Mina ka, nooruke estonka, olin selles laudas tööl. Niina käis oma lehma seal, sünnitusmajas, lüpsmas. Seisin lüpsja lähedal, nägin, et lehm andis lüpsikutäie piima. Ma imestasin, et hea lehm, annab palju piima. Lüpsja tõusis lehma alt, tuli ja lõi mulle käega otse näkku. Ehmatusest ma suurt valu kohe ei tundnud. Alles siis jõudis valu ja imestus minuni, kui tüdruk sajatama hakkas: „Tahad mu puniku piima ära nõiduda?! Sa igavene vastik estonka!“

Soovitati Baba-Maria juurde


Umbes 150 aastat tagasi usuti siingi, et koduloomi saab „halva silmaga ära kaetada“. Ja nii, et vaatad looma ja nõidus läheb su silmast välja, teeb paha. Sa kaetad selle looma ära.

Teine nõidumisega seik mu elus. Olin vaevas oma hambaga. Hambaarstist seal ei teatud. Soovitati minna Baba Maria juurde, see elas küla ääres, ta teadis mind mu ema tööga seoses. Ma olin nii vaevatud – 6 nädalat hammas valutanud, ööseti palju hullem veel. Kirgas talvepäev, paks kohev lumi ja õnnetu valu kannatav tüdruk sumpab nõia poole.

Mulle anti hoiatus, ärgu Maria juurde minekust rääkigu. Nõuka võim oli kuri ravitsejate peale. Kõik olgu viletsad, kõik olgu vaesed. Kardeti, et ravitseja saab tasu, saab rikkaks.

Baba Maria viis mu trepile, vaatas suhu. Tulgu ma tagasi õhtul, olgu kohal loojuva päikese ajal. Oh, kallis aeg! Jälle lumi, jälle ootus ja kannatamine.
Päikese loojudes olin nõia juures tagasi. Jälle trepil, suu lahti. Baba tegi sõrmega mu põsel ringe, luges sõnu. See pidavat tasapisi nüüd paranema. Olin pettunud, aga kuhu sa pääsed, valuga läksin tagasi. Kas lootusest või üleväsimusest, aga öösel magasin. Ja pikkamööda päevade jooksul valu kadus.

Kas Maria võttis valu ära? Arvan, et see naine oli valuga hambaid nii palju näinud, et teadis, mädanev hambajuur oli juba ära lõppenud, valu vaibub ise. Ta oligi rahva hambaarst, ta posimine käis asja ilusaks tegemiseks. Ja päikeseloojangul oli vaja tulla, et sedasi mulle suhu näha. Siinsed õppinud tohtrid tarvitasid ju ka lampi, et suhu näha.

Rahvas oli leidlik, rahvas oli tark. Aga võim karistas tarku inimesi.
Kui nüüd sealset elu meenutan, avastan, et stepis elav rahvas oli avarama silmaringiga kui need, kes laantest sinna sattunud. Need olid küll Euroopa maailmajaost, aga vaime ja Metsavana kartsid täiesti.

Metsavana oli kimbutaja

1956. a paiku tuli meie külla keskealine perekond Kirovi oblasti laantest. Neid ei toodud, nad tulid kergemat elu otsima. Neile lubati kergemat elu. Rahvast tuligi. Nikita oli põllumees, ta tahtis Kasahstani väljad põlluks künda.
Vedasin kaks aastat ühe sellise uusasukast naisega koos vett lehmalautadesse. Me sobitasime oma jõuvarud oskuslikult kokku. Rütmis väntasime veenõu kaevust välja, ühesuguse hooga tõstsime nõu veotünni servale. Olime ühesuguse harjutamisega hästi töötavad orjatarid.

Kord tuli see naine vaevatuna tööle. Ta olla terve öö mehe pärast muretsenud, see olevat kadunud olnud. Sain teada, et ta mees olnud eelmises kohas jahimees, tal olla püssi omamise luba. Mees läinud hommikul metsa, et ehk saab jänese. Aeg oli talvine, lund vähe, aga sellele mehele lagendikud tundmata ümbrus. Mõtlesin kohe, et siin ju jäneseid üldse pole, hunt murrab neid kohe ja jahimehed käivad ka kambakesi. Siberi jahimehed on vastupidav ja haritud punt. See töö kui kõrgem pilotaaž. No nii oligi, et uustulnuk ei saanud ei jänest ega selle lõhnagi. Naise jutu järgi hoopis Metsavana hakanud meest kimbutama.

Metsa vaimudeks ja haldjateks ja kelleks kõigiks rahvas ka meil vanasti neid kutsus. See kuri vaim olla ta meest aina ringiratast vedanud. Mees aina kasevõserikust teise käinud. Saanud aru küll, et Metsavana temp. Lõpuks päris pimedas paugutanud ta oma püssi. Siis kuulnud, et ühes suunas koerad haukuma hakanud. Saanudki sedamoodi külla. Küla oli meie oma sovhoosi II farm. Sealt toodud puruväsinud jahimees sovhoosi reel koju. Sinna ta ei tahtnud jääda, et naine murdub kodus murest ära. Ja kurja vaimu küüsi see vend ka enam ei lähe.

Minule tundusid need uusasukad sellest ajast veidrate ja lapsikutena. Ju praegu seal ka mobiiltelefonid on. Ühe sinna jäänud saarlase saadetud pildil paistab neil telefon olevat.

Kirjutaks lõbusat. Seal suurt lõbu meie jaoks polnud. Siber on ju sadu aastaid jala- ja käeraudade maa olnud. Meid raudu ei pandud viies. Me olime vagunites. Meil oli raudahi isegi ühes vaguni otsas. Meile oli vagunit ette valmistades auk põrandasse tehtud, kust toru, millest läbi meie sõnnik välja kukkus. Nii, et terve 5500 km pikkuselt raudtee rööbaste vahel ka pasarada jooksis. Aga kunagi olla vange ka jalaraudades sinna aetud. Meie ajal oli inimene vajalik, seda ei lastud muidu ära surra – tööd pidi ta enne tegema. Minult saadi täpselt 8 aastat tööjõudu.

Veel ühest nõidumise loost

Korter majas, kus kaks tuba. Suures toas vene ahi, selle söed tõmmati ahjuga kokku ehitatud pliidi rõngaaukudest pliidi alla. Ahjule luuk ette, soe tuli pikkamööda, seda ootasid ahjul lapsed, kui naised pliidil toitu keetsid. Selles kahe-toalises elasid kaks peret. Üks kolme inimesega saarlaste pere ja teises pisikeses toas vene naine Siina ja ta nooruke mees Jurka. Siina õitseaeg oli sõja ajal, siis külades üldse mehi polnud. Peale sõda olla vene naised omavahel käsitsi üksteist meeste pärast tümitanud. Siina Aleksejeva sai umbes 40 aastaselt enda juurde 21 aastase Jurka. Jurka 8 eluaastat möödusid noorukite koloonias. Poiss olla kolhoosi põllult mütsitäie herneid võtnud. Saadud kätte – vargapoiss ju ja pandi kolooniasse. Jura lugeda ei osanud, aga haruldase mälu tõttu jäi talle näitemängu osa meelde. Hiilgavalt mängis poiss küla vanameest.
Siinale oli poiss pojakene ja mehekene. Kuidas seda suurt aaret hoida enda pisikeses toas? Naine rääkis ise, et raske küll, kui igal puhkepäeval pead linna minema, suitsupakke ostma ja targal nõial pakkidele sõnad peale laskma lugeda, peaasi, et Jura Siinat maha ei jätaks. Siina häda oli selles, et suitsudele ei saanud väga pikalt sõnu peale lasta lugeda. Võlujõud pidi pikapeale nõrgaks jääma. Pisikese portsu laskis ära nõiduda, oli kindel, et Abramov Jura siis kodus püsib, kuni nõiutud suitse suitsetab. Jurka aga käis klubis, nautis naabrinooriku head vene tantsu oskust. Jurale meeldis ka üks eesti plika. Tüdruk käis sageli teise eesti pere juures ja Jura tegi sellest neiust salme. Eesti keeles oleks see nii: „Siiri-Viiri kenakene, teised kõik on mutukad.“

Vene neiud kartsid Jurat. Poisss oli ju vangide seas kasvanud. Ta lugeda ei osanud, kuigi oli andekas. Ta oskas ainult platnoide keeles ennast väljendada. See ei olnud Puškini aegne aristokraatide keel. See oli murdvaraste keel. Kui selline platnoi ka vangi sattus, siis tööd ta seal ei teinud. Ta oli peksmisevõtted lapsena selgeks saanud. Nii ka Jurka liigutused ja jutt olid platnoide omad. Ja juba natuke kultuuri maitsnud sovhoosi neiud ei võinud nii prostat noort meest sallida. Me Juurat ei naernud, ta oli üks meie, eesti noorte, saatusekaaslane.

Jura liigutused olid ähvardavad: tõmbas särgikäised demonstratiivselt üle küünarnuki, vaatas altkulmu, tuli teisele poisile hästi ligi, ütles: “Arvad mind olevat pooleliitrine viinapudel, ah!? Vaat, kui käin sul rusikaga üle larhvi, ah!?“ Ega ta ei kakelnud, ta käitumine oli selline, et külapoiss taganes vaikselt. Jura Abramov oli vene rahva andekas poeg. Võim, mis arvas, et rahvas peab vaene olema, pani poisi elu nahka.

Sääserikas loodus

Mis Saaremaal on teada selle Siberi loodusest, kus me elasime? Äkki tahate keegi vaatama minna? Kõigepealt sääsed, neid on palju. Konnasid oli ka. Praegu mõtlen, kus need küll talvitusid. Kusagil siiski, sest kord olime heinamaal suures janus, siis üks noormees võttis selge veega lombist vett. (selge, sest lombi põhi oli sitkest savist) Poiss keelitas meid jooma, ütles, kui konn sees elab, siis vesi on puhas. Kas jõime – ei mäleta.

Rästikuid ei olnud. See oli õnn. Me saime rahulikult kuhja all magada. Tedrekanad pesitsesid padrikute ääres. Kord nägime suuri linde uhkelt taevas liuglemas pikka aega. Kohalik naine teadis neid olevat stepikotkad. Ilusat olid!
Sellest, kui arukalt loomakarjad laial vabal maa-alal tegutsevad, võiks terve jutu kirjutada. Karjale tekib juhtloom, kõige tugevam isane, tal peab ka arukas pea otsas olema, sest kõik nõrgemad juhinduvad temast. Minu mullikate karjas oli suurt kasvu valge pullvasikas. Sügisel ta hakkas ka minule vastu – keeras oma veel nudi pea ähvardavalt minu poole. Siis ma pidin kõvasti kamandama – Beeliii! Valge panime talle nimeks.

Kevadel õitsesid valged ülased. Nende õied olid suured kui peopesad. Muld on seal viljakas. Kuid arutu poliitika pärast oli rahvast vähe, selleks pidi Saaremaalt lapsi sinna elama viima. 1900-ndal läksid sinna inimesed omatahtsi ja said rikkaks. Sovhoosi maa-alal oli mitmeid kaevusid, kus hea puhas vesi sees. Aga meie ajal puuriti võimas pumbakaev, kuid loomad lautades kisendasid janust, sest kaev oli vist naftaga segatud veega. Nõiad ja veesoonte leidjad olid Gulagi laagritesse topitud.

Täna loetuimad
Maakonna koolid parandasid oma kohta (1)
Prügiveo hinna tõusu saab leevendada jäätmeid liigiti kogudes (24)
SÜG-i uue nime lõpphääletusele jõudnud ettepanekud teada (1)
Meil on Kuningas, halastav ja armuline (5)
Salmel tutvustati kohalike autorite uudisteoseid (8)
Ajujahi teise vooru pääses kolm Saaremaa äriideed (1)
Ott Tänak toetab Austraalia tuletõrjujaid (4)
Sõna uuristab kivi (6)
Lastekirjanik ootab CD väljaandmiseks toetust (2)
Tuleviku Kompassi külastas ligi 900 inimest
Saaremaa toidufestival meenutab ja tänab
JUHTKIRI - Jälle teemaks prügi
Oleme kõik tööriistad Jumala käes (1)
Sõna on eriliste kultuuride kasvatajal
Kirikuteated
Nädala loetavuse top 5
Endine hooldustöötaja süüdistab juhtkonda töökiusus (21)
Kesklinn on kolmeks tunniks liikluseks suletud (7)
Purjus mees nõudis ähvardades endale kiirabi (12)
Lääne-Saaremaal tõuseb prügiveo hind rohkem kui kaks korda (33)
Saaremaa politseinikud pälvisid tunnustusi  (1)
Kommentaarid
Prügiveo hinna tõusu saab leevendada jäätmeid liigiti kogudes (24)
Ott Tänak toetab Austraalia tuletõrjujaid (4)
Endine hooldustöötaja süüdistab juhtkonda töökiusus (21)
Lastekirjanik ootab CD väljaandmiseks toetust (2)
Käivad läbirääkimised Kuressaare-Stockholmi lennuliini avamiseks  (13)
Lääne-Saaremaal tõuseb prügiveo hind rohkem kui kaks korda (33)
Salmel tutvustati kohalike autorite uudisteoseid (8)
Sõna uuristab kivi (6)
Ajujahi teise vooru pääses kolm Saaremaa äriideed (1)
SÜG-i uue nime lõpphääletusele jõudnud ettepanekud teada (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud