[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 14. oktoober 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
august 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031




Mälestused

Pulmad pärast pikki sõja-aastaid
Autor: Maire Metsäär
Esmaspäev, 12. veebruar 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Pildil olevatest tunnen ainult lähemaid sugulasi. Esireas vasakult Marta Kaik, kolmas Maire Metsäär, Linda Metsäär, Loore Üksti, Henno (Konts) Üksti ja ta sugulane Sigrid. Viimast istuvat ma ei tunne. Püsti tema taga seisab Aleksander Kaik. FOTO: K. Grepp

Üle kuue kuu oli Saaremaal toimunud lahingutest möödas, nõukogude võim kehtestunud. Karmi võimu tõttu oli rahvas kartlik – kas oskame võimule meelepärased olla? See on meie elukoha häda – pilluvad meid suured riigid.

Kirjutan, vaadates oma õe pulmapilti. Oli 1945. a juuni lõpp. Loore Metsäär ja Henno Üksti abiellusid. Henno Ükstit tunti vallas Üksti Kontsi nimega. Ristitud oli poiss Konstantiniks. Ema oli tal vene rahvusest, isa Anton Üksti oli tsaariaja lõpul Leisis suurkaupmees. Leisi vallamaja on Anton Üksti ehitatud. Pärast nad pankrotistusid ning jäid hiilgavast elust ja majast ilma. Üksti Roosi sünnitas perre 13 last. Osa neist hukkus õnnetult lapsena. Konts oli pere kaheteistkümnes laps. Anton ja Roosi olid poja pulmade ajaks nii vanad, et peost osa ei võtnud, seetõttu neid pulmapildil ei ole. Nad elasid praeguse vallamaja kõrval valges väikeses majas. Loore Metsäär oli tol ajal 26-aastane asundustalu tüdruk. Linnas 8 klassilise hariduse saanud, töötas ta pruudieas Leisi valla täitevkomitees ametnikuna. Ka Konts töötas samas, oli uue võimu poolt ülemaks tõstetud. Asutust kutsuti rahva seas ikka vallamajaks edasi. Seal töötasid ka Loore pruuttüdrukud. Klõbistasid kirjutusmasinatel tähtsaid uue elu dokumente. Mind õpetasid telefoniaparaati väntama, halloo ütlema ja ka masinal tähti trükkima.

Tegus noormees

Peigmees Konts oli alevis tuntud tehnikahuvilise noormehena. Gaasilambid noorte pidudel põlesid hästi siis, kui Üksti poiss neid putitas. Ta oma maja kohal kõrgus „virel“, see tegi tuulest elektrit, mehel oli pärast sõda kohe elektrivalgus majas. Spordiga tegelev pikka kasvu poiss oli mitmegi neiukese unistustes.
Üksti poissi ei võetud kumbagi vaenuväkke. Kui inimesed minu emalt küsisid, miks väimees sõtta ei satu, vastas ema talle omase külanaise tarkusega: „Taal olla see jala häda. Ta üks põlvekont käib teise sihest välja. See põlve logisemine on päris kuulda, ma isegid kuultsi, kui ta jalga liigutas.“

Eks neid hädadega noori mehi oli teisigi. Kes see suure riigi eest nii väga sõdima läks. Muidugi, kes Vene poolel olid ja tagasi tulid, need said veterani aupaistes elada.

Pulmapildilt ma ühtki peiupoissi ei tunne. Aga ju mõni neist oli ka sõjast tulnud.

Henno ja Loore laulatati paari

Pulmapaar laulatati Leisi kirikus. Loore oli ilus oma kleidis. Kuigi kleit oli rikkamalt laenatud. Sõda oli meie perest isa viinud. Kirikus olemine mulle ei meeldinud. Võõras kirik, võõrad kombed ja pidin püsti seisma. Aga tähtis olin uue kleidi ja uute sandalettide pärast. Esimesed jalanõud, millel pisikesed kontsa moodi liistad all! Vaatan nüüd vanana , et üheksa aastaselt olin pildil pikakoivaline ritsikas. Jalad pidid tugevad ja väledad olema, lehmade karjasel tuli hoolas olla. Pildil paistan ma oma ema süles ja pruudi kõrval istumas.

Pulmapidu peeti Leisi vana koolimaja teisel korrusel. Kaks suurt tuba ja köök olid selle jaoks . Tulid sõbrad, sugulastest osa (ei olnud ju transporti), aga hobust-vankrit kooli juurde ei toodud. Olime lastest ainult kahekesi koos Sigridiga.
Laudadel oli esimesel päeval sööki piisavalt. Minu ema poolt oli sai-leib kogu pulmarahvale. Tunda andis magusa puudumine. Siirupit oli mitut sorti, aga et kompvekke – oo ei!

Kogu peo käiku juhtis Koppelmanni Maria. Oli tema ikka universaalne inimene! Tantsud, laulud, toidu tegemine – kõik oli tal käpas.

Söögid söödud, taheti pruudi pärga maha laulda. Keegi naine alustas. Kuskilt toodi Loorele ätsetest tehtud pärg pähe. Enne sosistas talle keegi midagi. (see pidi olema neiu, kes pärja saab). Käidi käest kinni, lauldi mingit laulu. Mäletan, et tüdrukud ei teinud eriti heal meelel kaasa. Loore viskas selle pärja ühe tüdruku kätte ja oligi kõik.

Tuli siis Maria, nägi, et asi niru. Ta kamandas: “Nüüd kõik rukist lõikama!“ Need noored olid seda mängu samas koolis lastena mänginud, mindi õhinal kaasa.

Pildi tegi Grepi Karla

Laulmisega sama lugu: mida tohib uue korra ajal laulda? Õlu ei olnud veel poistele mõju avaldanud ja külavahelaule ei üritatud. Aga kas „Mu isamaa armas, kus sündinud ma“ - kas seda tohib? Või peab ainult „Katjuušat“ laulma. Sellest teadmatust olukorrast päästis fotomees. Grepi Karla.

Tõusis kisa – piltnik tuli, saab pildi peale! See oli Leisi noortele nii suur elamus. Terve sõja aja oli Grepp vähese tööga. Aga poisid olid ju sõja käigus mehistunud, nüüd saab oma olemise pildile panna! Nüüd jääb meenutus Üksti poisi pulmast! Toodi paar pinki kooliõuele parajasse valgusesse. Haarati oma tüdruk ligi ja oodati seda rahuaja esimest pilti. Aga ... Karlal oli kibe tunnistada, et aparaat ei ole heas korras, tuleb miski pilt, aga mitte suur ja mitte palju.
 
Selline see sõjajärgne esimene pidupilt pisikesel kitsal papiribal sai. Aastaid seisis, nüüd on see pilt teie ees suurendatuna. Pildil olevaist tunnen sugulasi:
Esireas istuvad vasakult: Marta Kaik, järgmist meest ei tunne, siis Maire Metsäär, Linda Metsäär, siis pruutpaar Henno Üksti ja Loore Üksti, peigmehe sugulane Sigrid, istuvat meest ma ei tunne ja seisab Aleksander Kaik. Tüdrukuid tunnen mõnda, poisse ei tea. .

Ootamatu telefonikõne

Teine pidupäev algas minule nii, et läksin koolimaja kööki, kus pulmalistele süüa keedeti. Seal olid juba ammu Koppelmanni Maria abilised eelmise õhtu taldrikud ära pesnud. Loore askeldas naiste seas. Tal oli nüüd ta enda tikitud punane siidpluus seljas. Seda ta kutsus „klikiaja pluusiks“. See oli tal enne sõda saadud riidest. Ta oli jälle mu igapäevase õe moodi. Ka Konts toimetas seal. Tema oli appi kutsunud vanamehe, kellel oli ainult üks käsi. Vanamehe suuvärk puistas riukalikke jutte kolme mehe eest. Kutsuti teda vist Viki Villemiks. Poisid rääkisid koolis vanamehe kohta: „Viki viltu viis silku, silgu händ lõi tulist välku“. Vana ei pahandanud, ütles “karmantsikud, nee poisid“.

Samas majas olid ju ka vallamaja ruumid. Sealt tuli keegi teatega, et linnast helistatud, linnamehed tulevad päeval ka Üksti pulma. See tähendas, et tulevad võimu esindajad, noh need parteilased. Küll läks siis jutt lahti: „Sa jeerum, auto täis noori, mis neile süüa anda? Kartulisalat ära söödud, leiba on, aga mis leiva peale?“ Nägin, et mu õemees jäi kuidagi muresse. Ma kogu aeg jälgisin teda, ta meeldis mulle.

Siis tuli üks ta sõber ja ütles: “Anna oma jalgratas! Käin kodus, meil suitsutatud seakints, toon siia. Küll sa pärast maksad! Sa ei või ju linnamehi kontvõõrastena kohelda!“

Selline mälestus on mul, toitu oli vähe sel ajal. Naised hädaldasid ikka kartulisalati pärast. Maria soovitas teha vinegretti. Naised hädaldama: “Mis see on? Sõukest pole kuulnudki!“ Maria seletas, (ja mina kuulasin kõrv kikkis ka), et olevat ka samuti salat, ainult ilma kartulita. Võtame punast keedetud peeti, lehtsalatit ka, sibulat ja Tallinnal olla ta enne sõda seda teinud oliiviõliga. Naised laitsid õli maha: Äi puslamasla pane mette, ennem toogu keskid koolist natuke haput koort”.

Vana ühekäega Villem käskis hästi palju küüslauku läbi hakkliha masina ajada, salati sisse segada. Ta jutt oli mul kaua meeles. Sellest ma siis aru ei saanud. „Kui need noored mehed küüslauku söövad, siis tuleb tuleval aastal Leisis mitmeid tittesi ilmale“. Mina oma peakeses mõtlesin, et kui linnas inimesed palju küüslauku söövad, kuidas sellest Leisis tittesid sünnib? Ainult üht pisikest inimest olin näinud, see oli nii punase näoga. Mõtlesin Villemi jutu peale, et ju tite ema palju punast peeti sõi.

Ilus lauluviis jäi meelde

Läbi naljade ja sahmerdamise saadi vinegrett valmis. Loore pakkis korvi keedetud mune, leiba ja seda salatit ka natuke. Ta saatis mind korviga Üksti vanadele pulmatoitu viima. Teine tüdruk olla koju ära sõitnud, olgu mina, pisike laps, ka Üksti vanadele seltsiks.

Jõudsin oma korviga just koolihoovist teele, kui tolmu keerutav auto kooli poole keeras. See oli presendiga kaetud Villis. Mõtlesin, need härrad tulidki. Tee ääres seisid ka kaks suuremat poissi. Jäin vaatama, sest auto oli ikka lastele huvitav asi. See peatuski üsna meie ligidal. Autost väljusid kolm või neli meest. Ja üks minu jaoks imelik olevus. Peas oli sellel mehe mõõtu inimesel sulgedega naiste kübar, jalad olid saabastes, aga sääred paljad ja karvased. Siis veel seljas naiste lühike kleit. Teine mees seadis endale rinnale akordioni. Ma vist vaatasin suu lahti. Poisid aga itsitasid. Üks oli vaimustatud: „Vaata, Üksti on pulmadeks ka pulmatola kutsunud! Kurat, kus on ikka pulm! Kui ma suureks saan, siis hakkan ka pulmatolaks!“

Mina aga vaatasin hoopis pilliga meest. Pill oli ka nii uudis asi. Laulda mulle meeldis. Ja siis see mees hakkas mängima üht minu arust väga ilusat marsitaktis viit. See jäi mulle meelde. Ma läksin meeste sabas maja poole tagasi. Mehed naersid ja käisid mängu taktis.

Mulle tuli meelde, et korv toiduga jäi ju tee äärde. Mind oli saadetud tööd tegema. Ma pidin ju vanadele toitu viima. Olin kui Punamütsike, lohutasin end, et tulen tagasi pilli kuulama.

Ei ma saanud enam pulmamajja. Lauluviis ununes. Aga palju-palju aastaid hiljem kuulsin laulu sõnadega: „Kauneim linn on Eestis Tartu, Emajõe kallastel...“ Tuli meelde! See oli see ilus lauluviis!

Henno Üksti sai täitevkomitee esimees olla veel vist ühe aasta. Ta pandi vangi. Ta oli 11 kuud Patarei vanglas. Süüdistati teda sidemetes metsavendadega. Siiski Hennol süüd ei leitud ja ta vabanes. Ta teenis leiba peenema puutööga.

Täna loetuimad
Saarlasest saadikul on kuluhüvitis kasutatud (15)
Kuressaare püüdleb Euroopa Spordilinnaks (17)
JUHTKIRI - Ausast võitlusest ja väärikast kaotamisest (1)
Saaremaa elas terve nädalalõpu rallirütmis
Ametikool kutsub OskusteÖÖ-le
Huvitegevust Saaremaal on toetatud ligi 700 000 euroga (2)
Georg Grossi ülemvõim Saaremaa teedel (3)
Patsientide nõukogu koguneb oktoobris
Võrkpalliklubi toetab ratastoolis võrgufänne
Eichfuss tegi skoori, Niits pikki minuteid
Noortegarantii tugisüsteem aitab omavalitsustel noortest hoolida (3)
Lühidalt
Hingesidemest ja selle väärikusest inimpõlvede kaitseks
Nädala loetavuse top 5
Saarlasest saadikul on kuluhüvitis kasutatud (15)
Kuressaare püüdleb Euroopa Spordilinnaks (17)
JUHTKIRI - Ausast võitlusest ja väärikast kaotamisest (1)
Saaremaa elas terve nädalalõpu rallirütmis
Ametikool kutsub OskusteÖÖ-le
Kommentaarid
Kikas: soojafirma müük oluliselt soojahinda ei tõsta (50)
Kuressaare püüdleb Euroopa Spordilinnaks (17)
Saarlasest saadikul on kuluhüvitis kasutatud (15)
Kesklinn saab suuremad liiklusmärgid (19)
Orissaare pood sulgeb 3. novembril uksed (10)
Noortegarantii tugisüsteem aitab omavalitsustel noortest hoolida (3)
Georg Grossi ülemvõim Saaremaa teedel (3)
JUHTKIRI - Ausast võitlusest ja väärikast kaotamisest (1)
Huvitegevust Saaremaal on toetatud ligi 700 000 euroga (2)
Valsimaja müüs Puusilla tee kinnistu vallale (3)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud