[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Reede, 29. mai 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Aastalõpp

Lugu lambast, kes pani Sirje ja Renee “paika”
Autor: Ene Kallas
Laupäev, 28. detsember 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kõiki teid Lääne-Saaremaa küladesse ei tea isegi kohalik. Või noh, sellist sorti kohalik, kes iga päev neid radu ei käi. Nii oli Sirje Tageli juurde sõitmine üks kena ettevõtmine.

Käänulised sügistalviselt mudased teed looklevad väikestest küladest läbi, kohati palistasid teeääri kivimüürid, kohati heinamaad. Ja üks väike musta-valgekirju kass tunnistas võõrastel teedel eksinut ainitise pilguga. Aukaar ümber kassi, ja veidi aja pärast olin kohal. Naabrikoer klähvis erutatult, kui väljusin autost, et öelda esimest korda tere Sirje Tagelile.

Õues kõndisid kitsed ja lambad. Üks kitsedest langetas otsekui tervituseks oma uhkete sarvedega pea. Sirje hüüdis teda karmilt nimepidi. Tuli välja, et Mök-Mökil on teinekord kalduvus kohelda kaaskondseid üsna karmilt. Mök-Mök tunnistas natuke aega Sirjet ja sörkis siis veidi eemale. Lammas Mimmi uudistas lähemalt. Peaaegu pistis nina võõrale pihku.

Mimmi on see villane ja armas põhjus, kuidas Kihelkonna rahvamaja endale praeguse juhataja sai. Ta on nimelt suuresti vastutav selle eest, et Sirjest ja Reneest said püsielanikud Kehila külas. Enne seda olid nad suvesaarlased.
„Kevadel leidsime me lambatalle. Põllu pealt Kihelkonna aleviku lähedalt. Äsja sündinud lambatalle, päris üksi,“ jutustas Sirje.

“Minu elukaaslane märkas teda. Ta ütles, et kuule, seal on keegi. Linnud tiirutavad ühe koha peal ringi. Ja siis ma nägin, et seal oli kaks suurt kõrva vastu päikest. Läksin põllule ja võtsin lambatalle sülle. Ta oli alles märg, see äsja sündinud tallekene. Käisin veel naabrite juures küsimas, et kas nad teavad, kelle oma ta võib olla, sest teisi lambaid põllul polnud. Küsisin, et mis temast siis saab, et kas keegi hakkab teda toitma?

Öeldi, et kes temaga ikka tegeleb...  Panin ta oma pontšo sisse ja läksin tuttava juurde. Hakkasin teda hõõruma. Olin kuulnud, et seda tuleb teha. Ja siis tuleb masseerida.  Ja teha seda ja teist. Tekkis küsimus, kust saada lutipudeleid ja piima. Nagu laps oleks sündinud.“ Mõne aja pärast võtnud loomake jalad alla ja hakanud ringi jooksma.

Vapper sõdur

Esimese öö magas Mimmi Sirjel kaisus, nina vastu nina. Ema oli nimelt Sirjele kunagi öelnud, et paar esimest ööd tuleb endale võetud loomake kaisus hoida.
„Lammas magas mul padja peal, nina oli terve öö vastu minu nina. Minu elukaaslane läks tagasi Hollandisse ja mina pidin hakkama tööl käima. Aga kuhu ma lamba panen? Algul jätsin ta autosse, aga seal oli tal külm ja nii võtsin ta endale kabinetti kaasa. Õnneks on mul seal linoleumpõrandad. Sai ära puhastada.

Ta enamasti istus laua all,“ kõneles Sirje. Kui Mimmi veidi suuremaks sai, oli ta hüpanud diivani peale ja põrganud seal üles-alla nagu väike laps. Mimmi oli Sirjel igal pool kaasas, ta ju tahtis kindlatel aegadel süüa.

„Kõikidel väikestel elusolenditel, kes on üksi jäänud, on vaja kellessegi kiinduda. Neil on vaja oma inimest. Tore oli vaadata, et kui mina olin tema juures, oli kõik okei. Kui mina olin rahulik, siis oli tema ka rahulik. Ükskord müttas siin traktor, mehed olid ümberringi, aga tema seisis nagu vapper sõdur mul jala kõrval ja oli rahulik. Aga kui ma pidin minema ühte traktoristi juhatama, jätsin ta autosse – mul oli toona Volkswageni buss –  ja kui tagasi tulin, oli ta roninud esiistme peale. Tal olid jalad laiali ja karjus seal. Andis endast märku,“ kõneles Sirje.

Tänu Mimmile hakanud Sirje lammaste kohta uurima. Ja üks asi, mis sealt välja tuli – lammas on kariloom, ta vajab teisi enda kõrvale. Seega, tahes-tahtmata pani Mimmi Sirje ja tema elukaaslase elu paika. Sest Mimmile oli vaja kaaslast. Sirje jutustas, kuidas tema tädi naabritel oli üks imearmas viienädalane lutiloomast kitsetall. Selline kitseke, kes oli kohe sülle hüpanud ja hästi lõbus olnud. Niisiis, Mimmi sai endale kaaslase, kitsekese Manni.

„Ja mina ei saa siimaani aru, mis vahet seal on, kas loom või inimene. Samamoodi peavad nad omavahel harjuma ja sõbraks saama. Aga kitsel on hoopis teine iseloom, kui on lambal. Kits on mulle niipalju õpetanud, et tema peale pole mõtet vihastada. Tema ei võta sind eluilmaski kuulda. Tema teeb täpselt nii nagu tema tahab.“

Lõbus Manni

„Kui me elasime väikses majas, siis Renee tegi aia ümber, et nad laua peale ei hüppaks. Aga kits ikka hüppas kümme korda laua peale. Mina tõstsin ta maha. Kui ta oli seda kümme korda teinud, sain aru: pole mõtet. Temal on selline iseloom ja seda sina ei muuda. Pahandamisel ja vihastamisel pole mitte mingit mõtet.

Õppisin leppima sellega, et pean aktsepteerima teda sellisena nagu ta on. Ühe korra viisin ta aedikust välja. Muuseas, seda aedikut oli juba kümme korda parandatud, kitsekindlamaks tehtud, aga ikka leidis kits koha, kust läbi või üle tulla. Võtsin ta siis sülle, et ta aedikust välja viia ja ise olla seal aedikus – saaks ometi rahu. Aga mul rippus sealsamas üks tomatitaim, tema märkas seda kohe, ja juba olid tal ka hambad taga. Nad on hästi kiired.

Kitsel ei ole nii, et ta ei saaks aru, et midagi teha ei tohi. Saab kenasti aru, aga teeb ikka. Kui ta ühekorra avastab nõrga koha, kust saab maiuspala juurde, siis kindlasti läheb ta sinna,“ jutustas Sirje.

Nojah, ja pärast seda, kui olid juba kits ja lammas ja kanad ka, tuli võtta kass. Hiirte pärast. Ning kui juba, siis juba – tuli ka koer Kaspar. Sest tavaliselt on nii, et koer paneb inimese väga kinni, aga nüüd vahet enam polnud. Kitsed ja lambad olid kinnipanemise töö juba ära teinud.

Esimene kass tuli sealtsamast perest, kust ka esimene kitseke. Kolm teist kassi on aga vaeslapsed. Olid teised naabri trepi peal ja Sirjel ei olnud südant neid sinna jätta. Kolm musta-valgekirjut kiisumiisut polnud veel 10-päevasedki. Mäger luusinud naabri maja juures ringi, ilmselt lootis kassipoegadest hommikusööki.

Väike Lambu

Teine vanem lammas, Lambu, on samuti leidlaps. „Läksin Läägi kaudu Kihelkonnale, Lambu lamas tee ääres, ta oli siis pooleaastane. Sõitsin autoga algul mööda, mõtlesin, et ta on surnud. Aga siis tagurdasin, vaatasin, et ta ikkagi hingas.

Tõstsin ta oma põlvede vahele, tema pea vajus käe peale. Mul oli musta pesu kott autos. Panin ta sinna. Käisin vahepeal laulmas ära ja kui ma tagasi tulin, oli ta ennast püsti ajanud. Tema oli teistsugune. Iseloomult. Mulle tundus, et ta oli eluga hüvasti jätnud. Ta oli haige.

Tal oli loobumise ükskõiksus, ilmselt oli alla andnud. Sellest tekkis kuidagi teistsugune olukord. Ta ei peljanud teisi loomi. Ta oli rahu ise. Tal olid raudkärbsed... ta oli neid täis. Ja talle oli ka kurja tehtud. Siis ükspäev ajas endal villa maha. Lugesin, et kui lammas hakkab paranema, siis ta võibki endal terve villa maha ajada.“

Siis oli Sirje mõelnud, et tema lambad võiksid korra ka emaks saada. Niimoodi otsis ta endale jäära. Võttis selle looma, kes oli teda pikalt tunnistanud. Algne plaan oli ta ära anda, aga kuna Poku on nii armas väike mõmmik, siis jäi ta ikkagi lemmikloomaks.

Ühe looma lugu on veel rääkimata. Sellesama suure ja sarvilise Mök-Möki. Temaga on nii, et loom pidi kaks korda praeks saama. Üks kord siis, kui tuttav oli tulnud uurima, et kas Sirje sokku endale ei taha, temale olla ta praeks toodud, aga on liiga kondine, mis tast ikka saab. Kuna Mök-Möki iseloom oli veidi vägivaldne, siis ka Sirje ise plaanis teda praeks ära anda. Asjad aga venisid ja venisid ning lõpuks Mök-Mök taltsus. Ja praegu on Sirjel väga hea meel, et Mök-Mök jäi ikkagi ellu ja alles.

Lemmikloomad

„Vahel mõtlen, et kas mul on seda kõike vaja, aga tegelikult on nad ikka nii armsad. Ja neid ei annaks naljalt ära. Mul lapsi pole, aga nemad on nagu minu lapsed, minu pere. Vanematel on ka lastega probleeme, aga ära ju ei annaks. Mul on sama olukord. Vahel on tõesti tüütu ja raske. Näiteks, kui on kolm noort kassi. Kusagil ei saa olla, ikka keegi kuskil ronib. See ongi armas ja tore, aga vahel pole nii tore. Vahel on nad väga tüütud ja ma ajan nad lausa minema, sest tahan rahu.

Hoolimata sellest, et mulle loomad väga meeldivad. Minul on piir ees praegu. Kui ma kuskilt mõne kaameli või eesli leian, siis tema võtan, aga muidu küll mitte kedagi. Ja ma usun, et kui ma tee äärest kellegi leian, siis ka võtan, aga muidu mitte.

Vaatasin küll kuulutust alevis, et ära anda kaks kitse – ema ja tütar. Siis vaatad, et on, jah, nii armsad ja et kus nad siis jäävad, aga tegin südame kõvaks – et ei, see pole minu rida, ma pole neid niimoodi leidnud,“ kõneles Sirje. 

Sirje loomad on kodu ehted, sõbrad ja kaaslased. Mitte ainult Kaspar ja kassid, vaid kõik loomad. Mimmi on muuseas nii julge, et ei karda perenaise juuresolekul kedagi ega midagi. Kui Mimmit hüüda, siis tihtilugu ta vastab Sirjele. Teised lambad on aremad.

Kaspar on aga Sirje sõnutsi memmekas ja ärahellitatud koer, pealegi hästi armukade. Peab Sirjet oma pruudiks. Kaspar on ilus must krants, kellele meeldib tervitamiseks kahe või nelja käpaga sülle hüpata. Ta on päris suur koer ja tema tervitused on kuumad ja tugevad.

Mis aga suhetesse puutub, siis blond lammas on armunud Mök-Mökki. Niimoodi lausa, et innaajal ootab, millal Mök-Mök aedikust välja lastakse. Mök-Mök teeb kurja näo pähe ja puksib ute minema. Aga utt kõnnib ikka sabas. Ju talle meeldivad blondid ja sarvedega, naeris Sirje.

Jätan Sirje ja tema loomadega hüvasti. See väike koht on nagu paradiis väikestele loomadele. Aedikut neil pole, aga hulkuma ka ei lähe. Nad ju teavad, kus on kodu. Loomad vaatavad võõrale järele ja saatma tulnud Kaspar on õnnelik – Sirje ei läinudki ära!

Täna loetuimad
Saun läks ehitusveast põlema (9)
Volikogu valis Saaremaa uueks vallavanemaks Mikk Tuisu (23)
Perekondlik
Kesklinnas lubatakse parkida kaks tundi (9)
Vallavanem Mikk Tuisk – põhimõtetega mees  (20)
Ühe saare naise lugu kriisi ajal (3.)
Kaubamajas tuleb Rave mööbli tutvustuspäev  (1)
Neljalapselise maapere tegemiste pusle
Lugudega asjade pood
Politsei eest põgenenud juht sai 20 päeva aresti ja jäi autota (8)
Iga ruut Saaremaast on kaardistatud
Sõrves päästeti võrku kinni jäänud hüljes
Nelipüha on ristikiriku sünnipäev (1)
Viikingite suvehooaeg stardib homme
Kirikud kutsuvad üle läve astuma
Nädala loetavuse top 5
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (3)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (51)
Kurb kuulda ja lugeda (20)
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (17)
Holostovi Kinnisvarahaldus peab maksma Sarbussi kütusevõla  (9)
Kommentaarid
Reformierakond kesklinna liikluseks sulgemise eelnõu tagasi ei võta (55)
Vallavanem Mikk Tuisk – põhimõtetega mees  (20)
Kesklinnas lubatakse parkida kaks tundi (9)
Saun läks ehitusveast põlema (9)
Volikogu valis Saaremaa uueks vallavanemaks Mikk Tuisu (23)
Politsei eest põgenenud juht sai 20 päeva aresti ja jäi autota (8)
Holostovi Kinnisvarahaldus peab maksma Sarbussi kütusevõla  (9)
Nelipüha on ristikiriku sünnipäev (1)
Kaubamajas tuleb Rave mööbli tutvustuspäev  (1)
Kurb kuulda ja lugeda (20)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud