[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Neljapäev, 24. oktoober 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
oktoober 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031




Saarte Jõulud

Mees nagu orkester – poeet loomakasvataja nahas (või vastupidi)
Autor: Angela Randmets
Laupäev, 22. detsember 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Raimond Ellik on Salme põllumajandusosaühingu omanik, juhatuse esimees, tegevdirektor ja üks kaheksast põhikohaga töötajast. Lisaks sellele on ta ka kirjanik, poeet, harrastusnäitleja ja laulja – tõeline renessansiinimene, kes oskab kõike ega kohku tagasi millegi ees.

Tema keerulisel, käänulisel ja žanriküllasel elulool on üks läbiv joon – huvi ja respekt loomade vastu.

Tihe side loomadega

Raimondi lapse- ja koolipõlv möödus Valjala vallas Jõelepa külas, kus elas ta vanaema. Ta oligi peamiselt vanaema laps ja kasvas seetõttu üles üsna omapäi, eelistades veeta aega loomade seltsis.
„Nii kui kool läbi sai, olin mina kohe lehmalaudas,“ meenutas Raimond oma põgenemisi inimeste juurest loomade ligi.

Ta oli vaevu viiene, kui lüpsis oma esimese lehma, kelle nimi oli saatuse tahtel samuti Ellik.

Nii polegi midagi imestada, et ta pärast Valjala kooli lõpetamist 1983. aastal võttis seljakoti, läks puruüksi bussi peale, et sõita Säreverre sisseastumiskatsetele. Sama aasta sügisel alustas ta õpinguid Türi põllumajandustehnikumis zootehniku erialal.

„Olin loomadega nii seotud ja tahtsin jääda selle eriala juurde, mida lapsest saadik tundsin,“ selgitas Raimond erialavalikut, mida pole hiljem mitte kunagi kahetsema pidanud. Hoopis vastupidi, ta loodab, et ka järgmised 50 aastat on ta elu seotud loomakasvatuse ja piimatootmisega.

Kirjutama hakkas koolipõlves

Kui koolijüts Raimond parasjagu koolis või laudas polnud, meeldis talle aega veeta raamatukogus. Laupäeviti sättis ta end sinna juba varavalges, viskas ennast riiulite vahele kõhuli ning luges. Küllap sealt saigi ta külge kirjamehepisiku. Omaloodud värsse saatis andekas noormees tollasesse noortelehte Säde, kelle korrespondent ta oli. Mitmedkümned aastad hiljem, 2000. aastal sai Raimondist koguni kirjanduspreemia laureaat. Ta võitis ühenduse Eesti Elulood ja kirjandusmuuseumi poolt korraldatud eluloovõistluse „Minu ja minu pere elu Eesti NSVs ja Eesti Vabariigis“, kuhu laekus üle 300 töö.

Mullu 23. veebruaril nägi ilmavalgust Raimondi esimene raamat – „Võõras mundris võõral maal“, mis pajatab lugusid tema sõjaväepäevist Aserbaidžaanis. Esmatiraaž müüdi läbi kahe nädalaga ja teos on popp ka raamatukogukülastajate hulgas – Taritu raamatukogus oli see eelmisel aastal laenutatuim väljaanne. Üks mandrimehest asjapulk, kes suvel Raimondi käest põhku küsimas käis, kurtis koguni, et pidi raamatu kahe päevaga läbi lugema, sest see smugeldati talle suure mangumise peale täpselt nii kauaks välja Eestist välismissioonidele siirduvate sõdurpoiste raamatukogust. Raamatust saab muide lugeda ka Raimondi ja ühe vene ohvitseriproua kirglisest suhtest, millest sündinud kaksikutest, ei tea mees täna rohkemat, kui et tema noorpõlvetempude ihuviljad peaksid juba 29 aastat täis olema.

Soovidel on kombeks täide minna

Mehel tiksuvad kuklas nii raamatu kordustrüki plaan kui ka monotüki ja uue raamatu idee, aga praegu ei ole tal neist ühekski ei aega ega raha. Raimondi eluunistus ja kutsumus – päris oma laudatäis lehmi – võtab oma.

Preemia pälvinud loo kirjutas Raimond oma unistusest – sellest, et tal oleks kord oma farm, kus tal oleksid oma loomad, nii et tööd saaks teha endale, mitte võõrale inimesele. See unistus on täide läinud, sest alates 25. augustist 1991 ehk viis päeva hiljem, kui Eesti taas iseseisvaks sai, on Raimond endale kuuluva ettevõtte juht ega sõltu mitte kellestki – peale oma loomade muidugi.

23 tööaasta peale tuleb tal kokku vaid 50 vaba päeva ehk 2,17 päeva aastas. Lehmi on ta lüpsnud ka üle 40-kraadise palavikuga ja pensionile jääda ei kavatse. Oma töötajatele on ta siiski lubanud, et kui saab 100 täis, kasib ta söödakuuri või lehmalauda puhtaks ja teeb korraliku peo, kuhu ajab kokku isegi need, kes karkudega ringi koperdavad või parasjagu surivoodil hinge vaaguvad.
Oma pärandi loodab ta jätta oma lastelastele – kahele kaksikutest tütrepojale, kes praegu on 2-aastased ega tea vanaisa suurejoonelistest plaanidest veel midagi.

Raimond kinnitab, et ei ole kunagi ühtegi asja raha pärast teinud. Ta saab firmajuhina miinimumpalka ja leiab, et rohkem ei olegi vaja.

„Kui ma füüsilist tööd teha ei saa, siis olen surnud,“ kinnitas mees ega ole nõus nendega, kes ütlevad, et peaks ettevõtte juhina hoopis kontoris laua taga istuma, arvutiga klõbistama ja lihtsalt kamandama. Raimond leiab hoopis, et juht peab töötama külg külje kõrval oma töötajatega. Ta ise hoiab oma töötajaid väga – annab neile vabu päevi ja püüab elu ette-taha vahel ka kergemaks teha.
„Ma olen õnnelik inimene, sest mul on töö, mida ma armastan teha. Ma ei tee tööd raha pärast, vaid sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib see töö, mida ma teen,“ kinnitab Raimond, rõõmusära silmis.

Meeldib näidelda

Raimondis vemmeldab väikestviisi ka näitlejaveri. Tema esimesed ülesastumised leidsid aset Jõelepa lehmalauda taga vanal kärukastil, kus ta külalaste rõõmuks Sulev Nõmmiku ja Ervin Abeli kehastatud tegelaskujusid järele ahvis. Koolis pani poisi loomupärast andi märganud klassijuhataja Valve Kalmurand Raimondi igal aktusel luuletust lugema. 3. klassis pandi poiss tervele klassile oma luuletust ette kandma. Näitlejakarjäär jätkus Türi põllumajandustehnikumi agitbrigaadiga mööda Eestimaad rännates ja Lutsu juttudest tuntud Jorh Adniel Kiirt kehastades.

Salme vallateatri hiljutises suvelavastuses „Läänemere isandad“ mängis Raimond koguni peaosa – kirjanikuhärra August Mälku ennast.

Tema kõigi aegade lemmiknäitlejaks on ja jääb Salme Reek, kellehäälsed unejutud on ilma igasuguse kahtluseta kõik kunagiste alatasa tööl olnud kommunismiehitajate lapsed üles kasvatanud ja magama uinutanud.
„Praegugi, kui Salme Reek Vikerraadios unejuttu loeb, seisan ma raadio ees nagu naelutatult, mis sest, et olen juba üle viiekümne,“ tunnistab Raimond siiralt.

Unustamatud jõulud

Raimondi mäletamist mööda tema lapsepõlves jõuludeaega justkui ei olnudki. Vanaema tõi küll nädal enne aastavahetust oma kambrisse kapi nurga peale kuuseoksad ja pani küünlagi sisse põlema, aga tõmbas kardinad tihedasti ette.
Täismehe ajast meenuvad Raimondile jõulud, mil Vikerraadio, mis tema laudas ööpäev läbi vahetpidamata mängib, jäi miskipärast tummaks. Nii olid Raimond ja tema lehmad sunnitud kallil jõuluajal kommertsraadiost tulevat tümakat kuulama ja õige jõulutunne jäi tulemata.

Oma kõige meeldejäävamate jõulude ajal sõitis Raimond jõuluvanakostüümis jalgrattaga läbi õhtupimeduse ja lumetuisu nii oma tütrele kui ka sugulaste ja kolleegide lastele kingitusi viima, saatjaks möödasõitvate autode tunnustavad signaalid ja tulevilgutused.

Kui saaks soovida mida tahes, kuuluksid tema unistuste jõuludesse vanaema kodutehtud õunakoogid, pannkoogid, tanguvorstid, verivorstid ja verikäkid, eriti just viimased, mille maitsest ta siiani väga puudust tunneb.

„Neid ei müüda kuskil ja ise ma neid ka teha ei oska,“ tunnistas mees.
Üks asi, mille Raimond vanaema köögikunstist siiski selgeks sai, on tuhlimoosi (kartulisalat – toim) tegemine ja see on tal laual ka nende jõulude ajal.

Küsin Raimondilt meeleoluka vestluse lõpetuseks, kelleks ta end ise oma mitmes elurollis kõige enam peab. Ta vastab pärast pikka mõttepausi ausalt, et ei tea. Ja ega see vist polegi oluline, kui inimene on õnnelik ja rahul.

Angela Randmets

Täna loetuimad
Orissaare teenuskeskuse töötajate arv hämmastab
Traagiline põleng sai alguse lahtisest tulest
Realiseerimiskeskus ostis Orissaares maja
Joobes juhtimise eest šokivangistus
Vastulause küsimusele „Quo vadis, Kuressaare?“
Metsküla külaselts palub saali renoveerimiseks abi
Esmakordselt osalevad Saaremaal tankitõrjeõppusel prantslased (3)
Selgusid SÜG-i arhitektuurivõistluse parimate tööde autorid
Meie rahvuslik aare – kihnu maalammas
Kuressaare sai Euroopa spordilinnaks
JUHTKIRI - Uued võimalused
Kogudus kui kogukonna vaimne tugi
Kirikuteated
Nädala loetavuse top 5
Muhus hukkus elumaja põlengus laps (7)
Detektorist jääb kuldvõru leiuautasust ilma (15)
Nukraim avastus minu elus on, kui palju on maailmas lolle  (15)
Coopi poebussiliinid alustavad novembris  (21)
16 kihutajat ja viis otsasõitu metsloomadele (9)
Kommentaarid
Esmakordselt osalevad Saaremaal tankitõrjeõppusel prantslased (3)
Maanteeamet lisas hankesse lennuki vanuse kriteeriumi (14)
Mereväelased lõhkasid ohtliku torpeedokaatri (5)
Vald soetab mobiilse noorsootöö korraldamiseks bussi (14)
Linnuses saab vaadata näitust Nõukogude sõjaväebaasidest (7)
Komisjon ei rahuldanud Prügimehe vaidlustust (5)
Quo vadis, Kuressaare? (16)
JUHTKIRI - Hindamatu inimelu (3)
Praamil süüakse enim sooja bufeed ja seljankat (14)
Coopi poebussiliinid alustavad novembris  (21)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud