[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 25. august 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
august 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031




Suvenädal

Mae Kivilo – mina ja Hiiumaa
Autor: Harri Rinne
Reede, 16. august 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Mae Kivilo on teatrikunstnikuks õppinud Eesti kunstiinstituudis, nüüdses EKA-s. Enne seda käis ta Tõnis Vindi stuudios, kus kogunes seltskond noori. Vindi juures käidi arutlemas kunstiküsimuste üle ja Mae arvates on need teda kunstialaselt kõige rohkem mõjutanud. Isegi rohkem kui EKA.

Pärast kooli lõpetamist on Mae Kivilo töötanud erinevates teatrites. Selle kõrvalt on ta kujundanud näituseid, ekspositsioone, messide ja raamatuteni välja. Kulka aastapreemia 2019 ta sai koos oma tiimiga näituse „Ajatus“ eest.
Poolkogemata sai Maest ka helilooja: kuuekeelse kandlega ta tegi väikese viisijupi ja mõtles sõnadki välja. Poolsosinal ümises ta enda tehtud loo Jaak Johansonile, kes vaimustus, tegi mõne salmi ja natuke harmooniat ning nüüd meil on laulupeolgi esitatud laul „Tuhat tänu“. Väga hea laul inimeselt, kes enda sõnul viisigi ei pea.

Esimest korda käis Mae Hiiumaal 7. või 8. klassis. Ta klassiõe vanaema elas Kärdlas ja tol suvel saatis ta kutse ka Maele. Järgmine kord oli 1988. aastal, kui ta sõitis siia jalgratastel koos Jaak Johansoniga Ave Alavainule külla.
Suvehiidlaseks sai ta siis, kui nad perega ostsid Viilupi külast talu. Seal tehti kõvasti tööd: maja ümbrus oli masinajuppe ja metalli täis ning seda andis koristada. Nii et tegelikkus oli risti vastupidi sellele, mida oli ette kujutatud: linnakunstnik tuleb maale, võtab raamatu välja, paneb päikeseprillid ette ning hakkab lugema, kirjutama ja joonistama. Võttis aega, enne kui nad julgesid iseendale tunnistada, et see töörabamine pole päris see, milleks nad siia suvepuhkusele tulid.

Lõpuks müüdi talu maha, aga see tunne jäi püsima, et Hiiumaaga ollakse seotud. Nüüd ollakse Sarvel. Seal alvaritel, loopealseal maal ei kasva suurt midagi, aga samas on kõik väga-väga ilus.

Alustame kaugelt. Väljaspool Eestit, mis on sinu lemmiklinn, -koht või -riik? Ja mis on selle võlud?

See on nii klassikaline vastus – Itaalia. Ja lemmiklinn, ma arvan, on Siena. Eelmisel aastal olin kevadel kaks kuud Firenze lähedal, selline loominguline puhkus.

Milline teine koht peale Hiiumaa on sul koduks Eestis, kas siis päris või vaimselt?

Tallinn. Nii päriselt kui ka vaimselt. Vanalinn, kui kell on viis hommikul, kõik need vanad müürid ja tänavad räägivad oma vanu ning uusi lugusid. Ma mäletan isegi seda hetke, mil see mulle väga selgeks sai. Ott Sandrak tegi väravamänge kunagi. See mäng oli selline, et me kõndisime ühest Tallinna värava juurest teise värava juurde ja Sandrak rääkis iga värava juures loo, mis oli selle värava tähtsus olnud linna ajaloos. Vahepeal lauldi teelkäigu laule. See kõik kuidagi äratas minu jaoks vanalinna elule; mul tekkis linnaga selline side, mida muidu võib-olla ei oleks tekkinud. Peale selle, et ma olen alati vanalinnas tööd teinud, on mu lapsed on seal alati koolis käinud.

Hiiumaal, nii väike kui see ka pole, on väga erinevaid kohti, nii looduse, taimestiku kui isegi ilma poolest. On sul peale oma koha siin ka teisi lemmikuid?

Kõpu ikka. Algusest peale Kõpu poolsaar kõikide oma mägedega, täiesti ületamatu lemmik on ikkagi Ristna rand. Seal on võimsad lained ja sellised kivid, mida sa ei näe mitte kuskil maailmas. Niisugust kogumit ümmarguseks lihvitud kive – igal pool, kuhu ma olen sattunud, olen otsinud sellist randa, kus sul on niisugune vaade, peaaegu 180 kraadi, ja sellised kivid. Ei ole.

Kas siin veel leiad midagi uut? Käid ringi kusagil uusi kohti avastamas?

Sel kevadel sõitsime vanema tütre Miaga kõik need kohad läbi, mis on turismibrošüüris kirjas. Ja tegelikult leidsime enda jaoks paar kohta, mis üllatasid. Ma ei mäletanud, et Ristimägi oli nii huvitav ja Helmersoni kivikülv oli väga tore. Kord kümne aasta jooksul vaatasime kõik need asjad üle, mis olid juba enne teada, aga uusi ka. Näiteks Tärkma sadamas me polnud enne käinud, nii et ikkagi.

Kui sa parasjagu tööd ei tee, millega sisustad siin oma aega?

Maja ehitamisega. Seda ma olen ehitanud juba kuus või seitse aastat, aga see käib asja juurde.

Kuhu viiksid oma mandri või välismaa külalised? Mida nad peaksid ilmtingimata siin nägema?

Viiksin nad Ristna otsa, Vanajõe orgu, viiksin ka Salinõmme sadamasse. See on mu meelest hästi rahupaik, igaviku värav. Vanad sadamad on väga erilised kohad. Läheks lihtsalt metsa jalutama ja oma kodu lähedale Sarve alvarite peale. Viiks Suuremõisa lossi parki ja lossi ka. Reigi pastoraati ja Reigi kirikusse. Kui veel sinna pastoraati sisse saaks, mõnele näitusele, see oleks eriti tore. Täiesti maailmatasemel näitused olid seal.

Meie tuntud raskused on praamiliikluse ebakindlus, keskmiselt sagedasemad elektrikatkestused või voolu ebastabiilsus, poodide kaubavalikute mitte üleliigne avarus. Kuidas ja kas need sind mõjutavad ning kuidas oled nendega kohanenud?

Praamiliiklusega on nii, et sa lihtsalt arvestad sellega. Suvehiidlasena on mul võib-olla lihtsam oma töid ja tegemisi natuke selle järgi sättida. Kui ma siin püsivalt elaks, siis vist segaks rohkem. Elektrikatkestused on suvehiidlasele võib-olla pigem romantika. Üldiselt ma olen oma maja üritanud niimoodi ehitada, et saaks hakkama ilma elektrita: korralik välikemps ja puupliit, et ei sõltuks nii väga elektrist. Minu meelest on poodide valik siin sama hea kui Tallinnas.

Kas peale nende siin veel miski tõsiselt segab?

Ei sega. Perspektiivid aga on täiesti erinevad, kui sa elad siin aasta läbi või oled siin ainult suvel. Prügimajandus – ma nii heameelega teeksin sellise lepingu, kus ma saaks veolepingu teha kolmeks kuuks, aga peab aastaks tegema.

Kui saaksid vabalt valida, siis mida a) tooksid Hiiumaale juurde, mida meil pole ja b) millest tahaksid lahti saada, mis meil on?

Hiiumaast võiks saada rohesaar, selline muutus oleks väga teretulnud.

Kuidas su kultuurinälg siin toitu saab?

Kontserte ja etendusi on igal aastal selliseid, mida kuskilt mujalt ei leiagi. Ja minu jaoks on see aeg, mil ma saan raamatuid lugeda ja järele mõelda. Pigem ma tahaksingi seda kogumisaega, järgi mõtlemise ja seedimise aega sellest, mida ma olen aasta jooksul näinud. Näiteks Nelja Nurga Galerii on väga hea, suurepärased tegijad ja head kunstnikud. Samamoodi käsitööga, näiteks Ülli pood. Need kudumid on niivõrd maitsekad ja lihtsalt imetlen inimest, et ta suudab siin vastu pidada. Või siis Vaemla villavabrik on nii heal tasemel, nii maitsekas, et toidab täiesti ka kultuurinälga.

Kas hiidlane on teistmoodi kui mandri inimene? Milline ta on?

On küll. Hiidlased räägivad palju rohkem, viskavad nalja palju rohkem, saarel on selline kahe otsaga huumor, mis on väga mõnus. Aega on nendel rohkem, oluliselt. Mul on selline tunne, et siinsed inimesed tegelevad rohkem oma hobidega. Igaühel on midagi, mis talle meeldib teha ja seda ta teeb. See tekitab hea õhkkonna.

Kuidas sind siin on omaks võetud?

Seda on endal raske hinnata. Ma siiski tunnen, et mul on siin mitmeid armsaid inimesi, tänu kellele tunnen end siin kodus.

Mis on need head asjad siin, mis sind siia tõmbavad?

Üle mere olemise erilisus, saladus. Ja inimeste rõõmsameelsus, inimlikkus. Siin on harmooniline proportsioon kõige vahel.

Mida Hiiumaa (või riik või EL või kes tahes…) peaks tegema, et elu siin püsiks vähemalt nii hea kui see praegu on või saaks veelgi paremaks?

Eks peaks olema töökohti, aga mida täpselt selleks tegema peaks, ei oska paugupealt öelda.

On sul lugu või anekdoot, mis sinu jaoks iseloomustab Hiiumaad või hiidlasi?

Aastaid tagasi olime suviti Hellamaa kandis. Lapsed olid väikesed ja piimajoojaid peres palju. Küsisime naabritelt, kas lähikonnast saaks talupiima osta. Meile öeldi, et jah – seal mäe otsas on suur laut, minge sinna, uks on lahti, valage endale nii palju kui vaja ja raha jätke sinnasamasse karpi. See lihtsus ja usaldus ongi Hiiumaa nägu.

Küsis Harri Rinne

Täna loetuimad
Kiirabiõde-brigaadijuht Rita Popova: ärge olge negatiivsed! (5)
Naise lükkamine võib viieks aastaks trellide taha viia (6)
Perekondlik
In memoriam Ants Rand (13.07.1924 – 19.08.2019)
Pika tänava lombimure leidis lahenduse  (5)
Mölkky EM 2020 tuleb Kuressaares (6)
Uus-Õunaaia elanikel on lootust uuele kaevule
Malbele Ellile passis ka Nõia-Ella roll
Keskmine vanaduspension oli teises kvartalis 484,5 eurot
Milleks meile sotsiaalmeedia? (15)
Ratsavõistlus Reinu Kapp XXIII
Abikäsi hiinlastele viis lõputööni
Elektrilevi uuendas Sõrve poolsaarel 17 km elektriliine
Saaremaal selguvad golfi löögimängumeistrid
Kristiina Pärk avab näituse
Nädala loetavuse top 5
Kiirabiõde-brigaadijuht Rita Popova: ärge olge negatiivsed! (5)
Maanteeamet tuvastas Virtsu sadamas 20 väärtegu (23)
Naise lükkamine võib viieks aastaks trellide taha viia (6)
Perekondlik
WOW! keskuse ehitustööd kulgevad plaanipäraselt (2)
Kommentaarid
Pika tänava lombimure leidis lahenduse  (5)
Milleks meile sotsiaalmeedia? (15)
Kiirabiõde-brigaadijuht Rita Popova: ärge olge negatiivsed! (5)
Naise lükkamine võib viieks aastaks trellide taha viia (6)
Ainulaadse tehase hoone Saaremaal on valmis (4)
Mölkky EM 2020 tuleb Kuressaares (6)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (59)
Aigis Audere otsingud Liivi lahel (5)
Kõrkveres pandi pihta aiapink  (5)
Maanteeamet tuvastas Virtsu sadamas 20 väärtegu (23)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud