[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 27. mai 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Suvenädal

Dmitri Bulgakov – mina ja Hiiumaa
Autor: Harri Rinne
Reede, 19. juuli 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Dmitri Bulgakov on õppinud Gnessini muusikakoolis Moskvas ja Detmoldi kõrgkoolis.

Ta on mitmekordne riiklike puhkpillimängijate konkursside võitja nii Venemaal, Saksamaal kui ka Inglismaal.

Ta on väga nõutud oboemängija, esinenud paljudel klassikalise muusika ringkondades hinnatud festivalidel, esmaklassiliste dirigentide käe all esmaklassiliste orkestritega ning muidugi teinud hulgaliselt salvestusi raadios ja televisioonis.

Ta oli üks Homecoming Moskva festivali asutajaid 1998. aastal, samuti ka üks festivali Hiiumaa Homecoming algatajaid. Sel aastal korraldab ta festivali juba 14. korda. Miks ta seda küll teeb?

Võib-olla on sel midagi tegemist faktiga, et Dima oli vaid kaheksa-aastane kui ta koos oma lapsepõlvesõbra Pašaga 1983. aastal esimest korda Hiiumaale tuli. Võib-olla aga sellega, et pärast seda on ta saarel igal aastal aina rohkem ja rohkem aega veetnud. Peamiselt Kõpu kandis, kuni rajas Tahkunasse endale päris kodu.

Dmitri tunnistab, et Hiiumaa festivali korraldamisega on väike probleem – paljud, kes kord siin esinemas käinud, tahavad iga kord uuesti tulla, kuid Dmitri tahaks ka teistele muusikutele võimaluse anda. Võib-olla sellepärast ongi paar tema sõpra juba saarele maja ostnud.

Uurisingi, mida Dmitri Bulgakov saareelust arvab.

Esmalt aga palume vabandust kesise sõnavara pärast – meie vestlus toimus saksa keeles, mis pole ei ühe ega teise igapäevakasutuses.

Milline on Teie lemmiklinn või -koht või -riik väljaspool Eestit? Ja mis on selle võlud?

Looduse poolest pole Hiiumaale konkurenti. Linnadest meeldivad mulle Praha vanaeuroopalik atmosfäär. Barcelonas tunnen end hästi. Suurlinnadest London – see pakub palju elamusi. Tbilisi.

Milline teine koht peale Hiiumaa on Teile Eestis koduks, päriselt või vaimselt?

Tunnen end väga hästi Tallinnas, see on üks mu lemmiklinnadest üldse. Tartu meeldib mulle väga, samuti terve Lõuna-Eesti. Aga Tahkuna on mulle kindlasti kodu, mitte ainult Eestis, vaid üleüldse. Ma lihtsalt tean seda. Kus tahes ma ka ei ole, igatsen alati Hiiumaa ja Tahkuna järele. Seda ma teadsin juba siis, kui mul siin maja ei olnud. Mind hämmastab, kui eriline on Eesti. Kuidas nii väiksel maal on suudetud säilitada nii palju traditsioone – ka läbi raskete aastate, ilma vabaduseta – keel, tants, muusika... Mind huvitab, kuidas Eesti inimesed suutsid kõike seda tuhat aastat säilitada.

Hiiumaal, nii väike kui see ka ei ole, on väga erinevaid kohti. On Teil peale oma koha siin ka teisi lemmikuid?

Jaa, muidugi. Lapsepõlves olin igal aastal Kõpus ja sellepärast meeldib mulle see kant väga. Ujumiseks on mu lemmikkoht Kalana ja Ristna vahel, kus on üsna metsik loodus. Maja ehitamiseks oli see minu jaoks natuke kaugel, sest ma pean nii tihti saarelt ära käima, aga muidu on see väga ilus. Muidugi on ka Kassari huvitav koht, kuigi seal on minu jaoks juba natuke liiga palju turiste.

Kas leiate siin veel midagi uut?

Alati. Iga kord, kui saarel olen, teen oma Google’i kaardi lahti, istun autosse ja sõidan avastama uusi huvitavaid kohti.

Kui Te parasjagu ei tööta, millega sisustate oma vaba aega?

Mul on koer Zosja, jalutan temaga palju. Mujal ei ole mul elu jooksul olnud kohti, kus ma saaksin niimoodi looduses olla. Siin räägin ma palju inimestega. Mujal, näiteks kasvõi Moskvas, pole see niimoodi võimalik. Seal räägitakse asjast ja siis tehakse midagi. Tallinnas on see samamoodi. Aga et rääkida veiniklaasi taga lihtsalt mitte millestki, seda mujal ei juhtu. Samas sellised vestlused on väga huvitavad, saab rääkida asjadest, mis pole seotud igapäevategemistega. Veel meeldival mulle marjad ja seened ning ma võin tundide kaupa metsas olla, lasta sellel end neelata.

Kuhu viiksite oma mandri või välismaa külalised? Mida nad ilmtingimata peaksid siin nägema?

Võib-olla ma pole väga originaalne, aga Kõpu majakat peavad nad nägema, kuna see on nii ilus ja nii vana. Kui kujutada ette, kuidas seda mitusada aastat tagasi ehitati ja siis seda ajastut tunnetada... Näitaksin ka Kassarit ja selle väikest kabelit koos surnuaiaga. Siis võib-olla kõnniks Tahkunast Lehtmasse, et näha nii metsa kui ka merd. Saarel saab ka hästi süüa, eriti suvel. Kui aga külalised on siin talvel, siis lähme suusatama. Ja kui on juhtumisi päris talv, siis kõnnime merejääl. Läheme umbes kilomeetri kaugusele rannast, et siis ümber pöörata ja sealt saart vaadata. See on kõigi jaoks olnud ainulaadne kogemus.

Ka jäätee on üks põnev atraktsioon. Mõnele külalisele meeldib linde vaadelda. Meil on Tahkunas üks Kalle Laidi majake, mis mõeldud kotkaste vaatlemiseks. Lähed sinna õhtul valmis, saad seda kütta, ja kui hommikul kotkad kohale tulevad, saad neid vaadata ja pildistada. Ja muidugi käime paadiga merel. Siis on saar igast küljest näha.

Sõidan siia lennukiga ja vaatan Hiiumaad ülevalt, paadist paistab ta jälle teistmoodi. Jalgsi ja autoga näed taas erinevat Hiiumaad, kui ratsutad, siis veel kolmandat moodi.

Meie tuntud raskused on praamiliikluse ebakindlus, keskmiselt sagedamad elektrikatkestused või voolu ebastabiilsus, poodide kaubavalikute mitte üleliigne avarus. Kuidas ja kas need Teid mõjutavad? Kuidas olete nendega kohanenud?

Mina olen tüüpiline Hiiumaa fänn ja armastan ka seda, kui elekter ära läheb. Siis võtame lihtsalt küünlad. Kui on päris torm, siis ei sõida ei praam ega lennuk ja siis ma ei saa saarelt ära, näiteks kontserdile. Lihtsalt ei saa. Ja see on parim, mis juhtuda saab.

Kus veel saaksin selliseid raskusi kohata? Linnas ju ei saa. Ja mulle need „raskused“ väga meeldivad. Mulle tundub, et Hiiumaal on tasakaal paigas – see, mis on tõesti vajalik, see meil on. Seda, mis pole eriti vajalik, aga millega me harjunud oleme... Näiteks Moskvas on paljud poed ööpäev läbi avatud ja eks me vahel võime ka öösel poes käia. Vahel võib see ju vajalik olla, aga kas me seda ikka tõesti vajame?

Minu jaoks on siin kindlasti hea tasakaal, aga näiteks Saaremaa on minu jaoks juba natuke liiga suur. Hiiumaal töötab internet igal pool, head kohvi on saada, Selver on OK ja sellest mulle piisab. Kui ma kuulen, et siin peaks ette võetama midagi suurt, mõtlen kohe – kas see ehk pole liiga suur?

Kas Teid peale selle veel miski tõsiselt segab?

Ei sega, vastupidi: ma ei pea siin uksi lukku panema, ei kodus ega autos, lastel on turvaline, kõik külalised on rahul...

Kui saaksite vabalt valida, siis mida a) tooksite Hiiumaale juurde, mida meil pole, b) millest tahaksite lahti saada?

Ma tooksin paar arsti juurde. Mitte sellepärast, et siinsed oleks halvad, vaid lihtsalt neid pole piisavalt. Ma renoveeriksin kultuurimaja või ehitaksin uue – selleks, et erinevad kunstivormid saaks ühise ruumi. Ma ei usu, et need nii väga ebarealistlikud soovid oleksid. Muu aga säilitaks enam-vähem nii, nagu praegu on.

Kuidas saab siin toitu Teie kultuurinälg?

Ma arvan, et Hiiumaa kultuurelu on väga rikas. Ka talvel toimub siin huvitavaid asju. Millest võib-olla puudust tunnen, on see, mida ma näen igal aastal Homecoming festivalil: käivad samad inimesed, huvitavad, intelligentsed inimesed, aga noori on vähe.

Võib-olla teeme midagi kehvasti? Võib-olla peaksime rohkem infot andma, kuigi ma ei tea millist, aga me peaksime saama kontakti noortega. Meil on siin üsna suured muusikakoolid ja inimesed tegelevad muusikaga, aga ehk ei ole neil piisavalt kontakti, ka rahvusvahelist.

Mulle tundub, et Hiiumaa oleks parim koht noortele inimestele ka kultuuri mõttes: meisterklassid, konverentsid, töötoad... Ma loodan, et suudan midagi selles valdkonnas ära teha.

Kas hiidlane on teistmoodi kui mandri inimene? Milline?

Nad on kuidagi leidnud hea tasakaalu tsivilisatsiooni ja looduse vahel. Hiidlased teavad, mis ilma peal toimub, aga nad teavad ka, mis on tegelikult tähtis. Minu meelest hiidlased on just õigel moel avatud – ka selles on tasakaal, nad ei trügi sinu sfääri sisse. Sa võid hiidlasega jalutada, sa võid temaga vestelda, aga ta ei tule sulle kunagi liiga lähedale.

Aga nad tulevad sulle appi, kui sul midagi vaja on. Mäletan lapsepõlvest lugu, et siin saarel ehitatakse majad üksteisest nii kaugele, et kui tavaelu elatakse siis sa ei kuule, mida naabrid teevad, aga kui naaber kutsub appi, siis see kostab.

Kuidas Teid on siin omaks võetud?

Saan öelda ainult nende kohta, keda ma tunnen ja nendega on meil väga head suhted. Nad teavad, et ma armastan Hiiumaad ja sellest piisab üksteisemõistmiseks. Ka festivali korraldamisel on mind väga palju aidatud, nagu maja ehitamisel anti nõu iga asja kohta.

Mis on need head asjad siin saarel, mis Teid siia tõmbavad?

Mõned mu külalised küsivad peale nädalat saarel: jah, on hea ja normaalne, aga mida siin nii erilist on? Mitte igaüks ei saa aru, milline koht see saar on ja mida siin teha. Siis ma tavaliselt juba tean, et saar pole tema jaoks. Ilma peal on palju fantastilisi kohti ja ma ei ütle kunagi, et mujale ei tohiks või ei tasuks sõita. Aga kui Hiiumaa puudutab sind, siis ta tunneb su ära ja ütleb sulle, et sa jääd siia...

Mida Hiiumaa vald, riik või EL või kes iganes peaks tegema, et elu siin püsiks vähemalt nii hea kui see praegu on või saaks veelgi paremaks?

Kui tuua siia midagi uut, mis näiteks on hea New Yorgis või Londonis, siis võib olla polegi see nii hea siin. Olulisem säilitada seda head, mis meil siin on, kui et midagi uut tuua. Sellepärast peab poliitikutele konkreetseid küsimusi esitama ja asjad liiguvad. Mina usun demokraatiasse, kuigi tulen ju maalt, kus demokraatia ei tööta, Venemaal seda pole.

Vahel tundub, et eestlased ei hinda piisavalt seda, mis meil siin on. Peaksime olema tänulikud, et meil on demokraatia – väga hinnaline on see võimalus, see vabadus. Ja me ei peaks oma pahameelt avaldame alles tagantjärele, kui otsused on juba tehtud. Me peaksime tähelepanelikumad olema, palju varem, et halbu otsuseid ei saaks tekkida.


Täna loetuimad
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (10)
Ave Kirppis otsib uut omanikku (5)
Uus vallavanem valitakse kultuurikeskuses (4)
Valesti paigutatud koorem viis auto teelt välja (2)
Uue moega tänavapidu ootab kõiki lõbusõitu tegema  (7)
JUHTKIRI - Muutmine muutmise pärast
Rahvastikuregister – vajalik igas olukorras  (2)
Lugeja küsib, jurist vastab (1)
Arhitekti projekt kui ehitaja piibel
3000 m jooksu võitsid Mairo Mändla ja Eliise Hoogand
Mustjala päevakeskuse arhitektuurikonkursi võitis ideekavand “Öu”
Nädala loetavuse top 5
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (3)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (45)
Kurb kuulda ja lugeda (20)
Politsei tabas metallivarga ja purjus mopeedijuhi (3)
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (10)
Kommentaarid
Fraktsioon Saarlane soovib Tiiu Arolt tagasiastumist volikogu juhi kohalt (24)
Valesti paigutatud koorem viis auto teelt välja (2)
Ave Kirppis otsib uut omanikku (5)
Kool ja lapsevanemad tahavad Vanalinna kooli remonti esimesel võimalusel (19)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (45)
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (10)
Lugeja küsib, jurist vastab (1)
Uue moega tänavapidu ootab kõiki lõbusõitu tegema  (7)
Uus vallavanem valitakse kultuurikeskuses (4)
Taruvaras kimbutab taas Saaremaa mesinikke (6)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud