[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 18. september 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
september 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30




Suvenädal

Erkki-Sven Tüür – mina ja Hiiumaa
Autor: Harri Rinne
Reede, 01. juuni 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Erkki-Sven Tüür oma Hirmuste kodustuudios, taamal riiulil Hiiu maakonna teeneteplaat. Foto: Harri Rinne

Erkki-Sven Tüür on kahtlemata rahvusvaheliselt tuntuim hiidlane. Tema muusikat on kuuldud nii New Yorgi Carnegie Hallis kui Amsterdami Concertgebouw’s, ilma liialdamata öeldes igal kontinendil ja igas maanurgas. Võib-olla pole iga hiidlane kõiki tema üheksat sümfooniat, kammermuusikat, ooperit jt kuulanud, aga uhked ollakse tema üle nagunii.

Palade surnuaeda on maetud Erkki-Sveni isapoolsed vanavanaisad. Kaugemale minevikku ta oma suguvõsa ajalugu ei tea, kuid eks isegi kõige pirtsakamale hiidlasele peaks see tõestama, et tegu on põlishiidlasega.
Sündinud Kärdlas, õpingute ajal elanud Tallinnas ja kui nõukaaja lõpul otsustas oma elamise siia rajada, siis juba Kõpu metsade sisse.

Alustame kaugelt. Mis on sinu lemmiklinn, -koht või -riik väljaspool Eestit ja mis on selle võlud?

Kui me kohast räägime, siis seal peaks olema midagi, mida siit ei leia ja need on mäed.

Võib-olla näiteks Kreeta – seal on mäed ja ka meri ümber. Linnadest on mind ajanud kõige rohkem pöördesse võib-olla Manhattan New Yorgis, sealne linnaruum on võimas.

Minu jaoks need mastaabid loevad – siinsamas Kõpu poolsaarel on tajutav looduse võimsus paljudes aspektides – linnades imponeerib mulle samuti jõud ja mingi mastaapsus. Kuna Manhattan on saarel, näib ta kompaktse ja haaratavana hoolimata sellest, et on ikkagi väga suur.

Aga ma tajun seda linnaruumi hiiglasliku skulpturaalse tervikuna. Ja muidugi see energia, mis seal pulbitseb. Tundub, et just Manhattan kujutab täielikku vastandit sellele kohale, kus ma põhiliselt olen. Riigi kohta tulevad mängu muud kriteeriumid.

Ma nimetaksin Soomet, just sellepärast, kuidas ta riigina töötab. Seal on jõutud teatud tasandini riiklike institutsioonide tõhususes. Muidugi jääb mulle silma kultuurivaldkonda puutuv. Kuidas nad on läbi aegade suutnud ka raskematel aegadel jõuda konsensuseni, näiteks otsustati, et paneme selle uue ooperimaja Helsingisse püsti. Või kuidas nad on kunstnikke ja heliloojaid stipendiumidega toetanud. Vähemalt väljastpoolt vaadatuna näib, et see on tähtis. Pluss nende muusikaalane hariduslik süsteem, ka see mulle väga meeldib.

Mis teine koht Eestis peale Hiiumaa on sulle koduks, päriselt või vaimselt? Miks just see?

Ma jagan ennast küll kahe koha vahel – ehkki seal ma olen küll vähem –, mul on väike korter Tallinna kesklinnas, vanalinna külje all.

Teine koht, mis mulle tohutult meeldib, on – looduslikus mõttes – Võrumaa, Setumaa ehk Lõuna-Eesti oma suurte laante ja järvedega. Seal on ka väge ja mastaapi, sellist lainetavat. Kui ma vahetevahel sinna satun, tunnen, et mingid vibratsioonid lähevad teistsuguseks, selles on mingi külgetõmme. Ehkki ma satun sinna väga harva.

Hiiumaal, nii väike kui ta ka ei ole, on väga erinevaid kohti, nii looduse, taimestiku kui isegi ilma poolest. On sul peale oma koha ka teisi lemmikuid siin?

Alati, kui kevad hakkab tulema, sellest hetkest peale, kui sinililled hakkavad õitsema ja sealt edasi, igal aastal ma otsekui joobun sellest ärkamisest.

Siis me sõidame Annega ringi mööda Hiiumaad. Suuremõisa pargi vanas, metsikumas osas on meeletult kaunid ülaseväljad, ka ühes teatud Laasi küla talus. Siis mulle meeldib vaadata ja nuusutada, kuidas Kassaris toomingad õitsevad. Kassari on üks täiesti eriline koht, täiesti teise karakteriga.

Kevadel võib olla kümnekraadine temperatuurivahe. Siin (Hirmustes) näiteks meri aurab teinekord, on kaheksa kraadi; lähed sinna, seal on 18 või 20 koguni. Ja õitsemiste vahe võib ka olla poolteist nädalat. Mulle see tohutult meeldib.
Üks väike sõit, ja oled nagu ajas rännaku teinud. Siis tulen siia tagasi ja näen, et meil on kased alles hiirekõrvus, seal peaaegu lehes. Niisugused väikesed nüansid mulle õudselt meeldivad kevadisel ajal.

See on mulle väga tähtis, seda igal aastal uuesti läbi elada. See on ka hästi äge, et Hiiumaa keskel on rabad, siin on see tohutu mets, ja kui siit lähed, sõidad Käina poole, Lõuna-Hiiumaale, siis hakkab järsku tulema niisugune kultuurmaastik – suured põllud, väljad, heinamaad, hoopis teistsugune loodus, talupidamised. Siin on vaheldusrikkust palju.

Kas sa veel leiad siin midagi uut? Käid ringi kusagil uusi kohti avastamas?

Käin ikka. Väikeses mõõtkavas peaks neid avastusi vaatama. Ma vahel lihtsalt sõidan ja märkan mingit metsavaheteed, võtan ratta maha ja sõtkun edasi, et vaadata, kuhu see viib ja mis seal on.

Olen leidnud vahel mõne mahajäetud talu või koguni küla, millest ma varem midagi ei teadnud. Mulle meeldib see metsikute nurkade avastamine. Ikka on midagi leida, üks mingi väike külavahetee või huvitav puudesalu, mingi tähelepanuväärne looduslik kooslus kuidagi eriliselt karakteersel maastikul, niisugused väiksed detailid. Aga jah, käin ja otsin, mind huvitab see.

Kui sa parasjagu tööd ei tee, millega sa siin sisustad oma aega?

Kevadine aeg, kui õhutemperatuur lubab õues toimetada, siis on see heaks vahelduseks, et kogu aeg on mingit tegemist. Täna parandasin siin aeda, siis on vaja saunale uus harjalaud panna, siis mingisugune puu on ära kuivanud, tuleb see maha võtta ja juppideks saagida, sihukest nipet-näpet on kogu aeg teha. Ja mulle meeldib linde vaadelda, tuvastada neid laulu järgi ja alati ei saa aru, siis vaatan binokliga, et saaks ikkagi näha, kes ta on.

Kuhu viiksid oma mandri või välismaa külalised? Mida nad ilmtingimata peaksid siin nägema?

Eks see kõik sõltub sellest, mis on nende peamine huvisfäär. Ma eeldan, et tegemist on siiski loodushuviliste inimestega. Nad peaksid nägema seda vaheldusrikkust, nad peaksid nägema pikki liivarandasid siin – Tõnupsi, Kaleste, Ristna otsa – ja samas peaks kindlasti nägema ka Kassari kanti või Sarve poolsaart. Rabad ja Kõpu tuletorn on ju teadagi selline uhkus, ja siis on meil sihukesi toredaid muuseume ja neid vanu vabrikumaju, see vana Kärdla, ilus aedlinn, seal on väga toredad miljööd ka neile näidata.

Meie tuntud raskused on praamiliikluse ebakindlus, keskmiselt sagedasemad elektrikatkestused või voolu ebastabiilsus, poodide kaubavalikute mitte üleliigne avarus. Kuidas need sind mõjutavad ja kuidas sa nendega oled kohanenud?

Kõige suurem jama on siis, kui on tingimata vaja kindlaks ajaks kontinendile minna ja kui veetase on madalavõitu – siis ma pean mingi varuaja endale planeerima; see teeb teinekord meele mõruks. Pagan selle kaubavalikuga, see pole nii hull, minu meelest on siin peaaegu kõik olemas ja mida ei ole, nii palju ma ikka käin Tallinnas, et mingid spetsiifilisemad asjad saan kaasa tuua.

Elektrivarustusega on siin läinud tunduvalt paremaks. Aastaid tagasi oli see päris jube, et nii kui märga lund tuli või natuke rohkem tuult oli, jälle surakas läinud. Oli see aeg, et ma mõtlesin tõsiselt, et pean mingisuguse generaatori endale siia panema. Nüüd ma seda enam ei mõtle.

Kas sind peale nende veel miski tõsiselt segab?

Ausalt öeldes ei. Ma pole siin vangis ega isolatsioonis. Internet on siin kiire. Kui on vaja, ma räägin siit Skype’i kaudu Jaapani või Ameerikaga.

Aa… aga vaatame siit paremale üle aia. Seal oli igavesti tore vana mets, selline kooslus, mis tekib mitmesaja aastaga, seal on karjatatud, on olnud puisniit. Seal oli hästi liigirikas, tohutult palju linde laulis seal, võimsad kased, võimsad eraldi kuused, ebaühtlane maastik. Oli märjamaid, padusid oli seal sees, sarapuupõõsaid ja nii edasi. Käisin seal vahel hulkumas. Ja nüüd mingi vend, kes siin aastaid tagasi juba maid kokku ostis, võttis kätte ja lasi teha lageraie. See ei olnud mingisugune puupõld, mis on selleks otstarbeks istutatud, vaid see oli täiesti haruldane kooslus, seal kasvasid ka käpalised, igasugused orhideed. Tuimalt tõmmati maha hektarite kaupa. See on see asi, mis mulle haiget teeb.

Ma saan aru, et metsa tuleb majandada. See on omaette teema, kui intensiivselt seda raiutakse ja kui nooreks lastakse see ülempiir, et mida lugeda metsaks ja mida mitte. Aga pagan, kui ma näen, et niisugune haruldus võeti ka sama tuimalt maha, siis läheb meel mõruks. Kusjuures tohutult jäi materjali sisse ka, sest seal oli märg, nad ei saanud isegi kätte kogu seda värki. Kõik see on täiesti segi pööratud seal, kohutav näeb välja. Pikk vastus tuli praegu, et mis mind segab...

Kui saaksid vabalt valida, siis mida sa a) tooksid Hiiumaale juurde, mida meil pole, b) millest sa tahaksid lahti saada, mis meil on?

Kui mul oleks selline võlukepike, kui mul oleks ressursse, siis ma ehitaksin ühe toreda kontserdisaali Hiiumaale. Muidugi on see luksus, ma saan aru. Aga millest ma tahaksin lahti saada – neid on siin küll vähe. Kesk-Eestis torkavad need eriti silma – need on suurkolhooside mahajäetud lagunevad laudad ja muud varemed.

Kuidas sinu kultuurinälg siin toitu saab?

See ei ole üldse probleem. Ma pole siin isolatsioonis. Mul on raamatud, mul on siin suur plaadikogu, kui me räägime pikkadest talvistest perioodidest, kui Hiiumaal ei toimu eriti midagi. Samal ajal on siin suvel väga toredaid üritusi, erinevaid, ja sa ei jõua igal pool käiagi. Hakkab Sõru Jazziga pihta ja lõpeb Pühalepa festivaliga, see on kõik tipp-topp. Ma ei ole ju löödud siia kinni. Kui ma talvel tunnen, et mul on aeg korraks ära käia, teen ühe nädalase sööstu linna ja võin käia seal teatris ja kontsertidel või kus tahes ja tulen jälle tagasi ja olen siin nagu karu koopas.

Kas hiidlane on teistmoodi kui mandri inimene? Ja kui, siis milline ta on?
Ma olen kasvanud siin üles ja mäletan väikse poisina neid muhedaid mehi – kes nüüd on juba ammu surnud –, kes siis olid teada-tuntud hambamehed. Kogu nende hiiukeelses jutus ja keelepruugis oli üks vahva kiiks sees, aga ma näen, et see jätkub ka järgnevate põlvkondade puhul. Traditsioon kandub edasi. See teatud isevärki aasimise mood ja niisugune mitte otseti vastamine, vaid läbi huumori või peenikese pila, see on hiidlasele väga omane. Ja sedasorti hanekstõmbavat nalja ja keelepruuki mandril ei ole.

Kuidas sind on omaks võetud?

Aega on võtnud, aga on vist asja saanud. Eks ma olen nüüd ikka Hirmuste küla mees, ehkki Kärdlast tulnud.

Nüüd siis: mis need head asjad siin on, mis sind siia tõmbavad?

See erakordne Hiiumaa looduslik keskkond ja teatud kaitstuse tunne, et ma olen mere taga.

Saare elu siin on üks omaette asi, mõni näeb selles võib-olla puudust, et sa ei saa igal ajal minna ja tulla; mina näen selles voorust. Mulle see saareline olek väga meeldib.

Ja muidugi see, et mul on ikkagi siin möödunud lapsepõlv ja need kaheksa aastat kooliaega. Mul on siin väga palju tuttavaid, sõpru, kui on vaja abi ja nõu küsida praktilistes asjades, ei ole muret.

Mida Hiiumaa (või riik või EL või kes tahes…) peaks tegema, et elu siin püsiks vähemalt nii hea kui see praegu on või saaks veelgi paremaks?

Ehk peaks kuidagi olema, et nendel ettevõtjatel, kes ikkagi siin püüavad midagi teha ja kes töökohti loovad, oleks lihtsam. Nad peaksid mingites asjades – ma ei tea küll, milles täpselt, ma ei ole pädev seda ütlema – mingid soodustused saama. Turismimajanduses on hooaeg jube lühikene. Ma ei tea, mina ei võta suud täis, et peaks tegema ühte ja teist ja kolmandat. Samas ma ei tahaks, et Hiiumaa väga muutub.

Ma sooviksin, et selle koha leiaksid just seesuguse mõtteviisiga inimesed, kes väärtustavad seda, mis siin erilist on. Aga noh, see jutt jääb minu poolt küll väga üldiseks.

Kas sul on lugu või anekdoot, mis sinu jaoks iseloomustaks Hiiumaad või hiidlasi?

Sellega on see häda, et neid on mul liiga palju – täiesti võimatu on ühte parimat ja kõige iseloomulikumat välja valida.

Täna loetuimad
Teenuskeskus ärgitas trahteripidajat poodi avama (1)
Autol purunes parklas kütusevoolik (1)
Mart Mäeker asus riigiteenistusse (6)
Taas kaob üks avariiline hoone linnapildist (2)
Kaarma surnuaias sõidetakse haudade vahel autodega (1)
Päästeamet leidis Saaremaa lasteaedades ja koolides puudusi
Eakatel on Isuzu bussi raske siseneda  (3)
Saaremaa naised on kõige aktiivsemad NIPT testi kasutajad
Pensionisüsteemi peab parandama, mitte lõhkuma (10)
„Külla-külla!“ – väga menukas ettevõtmine
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
Hematoloog Ines Vaide alustab haiglas vastuvõttu
Saaremaa mahetoode Rand & Rossi tõi Soome konkursilt hõbemedali
Koorijuhid ootavad laulupeo repertuaari kinnitamist
JUHTKIRI - Käepärane lahendus
Nädala loetavuse top 5
Eesti Energia ähvardab kalakasvanduse vooluta jätta (22)
Avatud Torni tänava ristmikul muutus peatee suund (14)
Sügistorm tegi saarlaste elu ebamugavaks (7)
Liivakotid hoidsid vaekoja kuivana (15)
Mis juhtus?
Kommentaarid
Pensionisüsteemi peab parandama, mitte lõhkuma (10)
Eakatel on Isuzu bussi raske siseneda  (3)
Mart Mäeker asus riigiteenistusse (6)
Liivakotid hoidsid vaekoja kuivana (15)
Avatud Torni tänava ristmikul muutus peatee suund (14)
Eesti Energia ähvardab kalakasvanduse vooluta jätta (22)
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
Taas kaob üks avariiline hoone linnapildist (2)
Autol purunes parklas kütusevoolik (1)
Kaarma surnuaias sõidetakse haudade vahel autodega (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud