Teada asi, et Indrek Hargla oskab ja suudab näidendeid kirjutada. Jah. Aga sellest üksi on vähe. Sest olgu see näidend nii hea kui tahes, kui lavastaja arusaam ei kattu autori omaga või oskab selle kenasti pea peale keerata, siis ei muutu ükski näidend liiga heaks. Ja teine asi ka.

Üks asi on lavastada kriminaalset lugu, teha sellest midagi kerget ja agathakristilikku või siis uuema aja võtmes kriminäidendit, hoopis midagi muud on lavastada puhast ja vana õuduslugu. Ja lisada sinna juurde kihte. Nii muutub pealtnäha tavaline tondilugu millekski muuks.

„Kodukäijate“ esimene lugu ehk „Phosphorus“ on küllaltki lihtne. On üks hing, kes ei saa ära minna, isegi kui tahaks. Muudkui kummitab ja kummitab. Ja lahti tast ei saa. Mis on kõige selle taga? Eks ikka kriminaalne lugu. Aga mis edasi saab? See on juba teine asi. Huvitav on muidugi see, et surnud inimese hingele antakse valikuvabadus.

Ta võib minna, ta võib jääda. Nii on elavate kvaliteet kandunud surnutele. Märkimist väärivad väga nutikad lavalised lahendused, väga mõjusad rollid, sellised, mis jäävad meelde. Siiani näiteks on silme ees selle vaesekese nägu ja miimika, kes ei saanud lahkuda elavate ilmast. Olles seal, kus ta pidi leidma lahenduse oma surmale. Kummaline oli vaadata justkui kahes paralleelmaailmas toimuvat. Mees ühes, naine teises. Ja see, kuidas nende tekstid haakuvad ja põimuvad ja mismoodi nad üksteist tajuvad.

„Kodukäijate“ teine lugu ehk „Nõia tütar“ jutustab teistsuguse loo. Võib küll mõelda, et kui esimene oli juba niivõrd mõjus, kas teine suudab üldse üllatada?

Suutis. Ja kuidas veel. Temaatika ju sama. Hing, kes on jäänud kuskile ripakile ning ei taha edasi liikuda. Ei saa edasi liikuda. Kui esimeses loos ei olnud väga huumorielemente, välja arvatud mõned väga spetsiifilised ütlemised ja tegemised, siis „Nõia tütar“ oli üles ehitatud, vähemalt selle algus, koomikale. Lihtne, kerge, hoogne... kuni läks jubedaks.

Nii jubedaks, et esimene lugu oma olemuselt tundus selge ja kerge. Kuigi kerget polnud seal midagi. Teises loos toimub nimelt omalaadne metamorfoos: hing seestub naispeategelasse, muutes selle teiseks isiksuseks. Ja nii selgelt, et ei jäänud mingit kahtlust, et keha on üle võetud.

Ja nagu ka esimeses loos, tundub lõpu poole, et justkui kõik on selge, mis toimub, või noh, vähemalt aimad, kuhu asi viib, siis kuidas viib – vaat see on keerdudega. Mängitakse ajasilmustega ja sellega, mis võib juhtuda siis, kui liiga hoolid või liigselt vihkad.

Kui midagi kokkuvõtvat öelda, siis nii žanripuhast õudusteatrit, mis on selgelt nauditav ja mille ükski osa ei tolkne teistest liiga kaugel ehk kõik see moodustab terviku, ei kohta just iga päev. Vähemalt minule oli see sellist sorti elamus, mida pole väga kaua teatrist saanud.