Kirjanik kirjutab, seljas pidžaama

Autor: Ene Kallas
Teisipäev, 09. aprill 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Saaremaa keskraamatukogu lasteosakonna kutsel rääkisid eile lastekirjanikud Piret Raud ja Ilona Martson 2.–5. klasside lastele. Esiotsa oli juttu Tähekesest, seejärel kõneles Piret Raud oma tööpäevast ning raamatutest.

Ilona Martsoni tutvustada oli Täheke ja see, kuidas ajakiri kokku käib. Üks Tähekese rubriik on kirjakast, kuhu saavad kirjutada ja joonistada lapsed ise. „Aja jooksul on meil autorite hulgas olnud tulevased sportlased, kunstnikud, näitlejad, poliitikud, kirjanikud,“ kõneles Ilona Martson.

Juttu tehti ka neist ajakirjas avaldatud lugudest, millest hiljem sai raamat. „Me oleme Eesti lastekirjanduse ajakiri ja avaldame alati uut Eesti lastekirjandust,“ sõnas Martson. Tema sõnul ilmuvad ajakirjas parimad lood. Niisamuti on jälgitav see, kuidas mõned kunstnikud on alustanud Tähekese lugude illustreerimisel, aga liikunud edasi raamatute juurde. Näiteks Edgar Valter.

Piret Raud on teist põlve kirjanik, mõlemad tema vanemad on tunnustatud lastekirjanikud. Ja ega vennadki päriselt mööda ole kukkunud. Niisiis on ainult loogiline, et Piret kirjutab. Aga peale selle, et ta kirjutab, tegeleb ta ka kunstiga. Niimoodi jaotabki ta oma tööpäevi kirjutamise ja kunsti vahel.

Piret Raua tööpäev algab pargis jalutamisega, kus ta kogub mõtteid. Ilmselt kogunevad mõtted ka siis, kui ta läheb pärast pargiskäiku poodi ja ostab sealt mõned saiakesed, et neid töö kõrvale nosida. Kirjutades saab ta seda teha, kunstnikutööd tehes aga mitte. Vesivärvidega on see lugu, et need ei taha rasvasele pinnale hästi püsima jääda. Niisiis tuleb enne tööle asumist käed kenasti puhtaks pesta. Ta rääkis väga elavalt sellest, et tööd ei peagi tegema kontoririietes, vaid seal võib vabalt olla ka pidžaamaga. Ning olla nii sagris peaga kui tahes.

Kodus töötamine tähendab aga ka seda, et kui tähtaeg on kuklas, siis puhkepäevi kui sellised ei ole. Aga see on ikka nii – kui tähtaeg on juba antud, siis sinu huvi on asjad valmis saada ja õigel ajal. Mis sest, et nii mõnigi kord võtavad toimetused rohkem tunde ja minuteid kui esiotsa arvasid.

Piret Raud luges ette kaks juttu. Üks neist rääkis onu Kaupost, kes tossas nagu vulkaan, teine poisist, kellele kasvatati pea otsa. See viimane oli nii lõbus lugu, et pea kogu saalitäis lapsi arvas selle paremaks kui teise. Mõlemad etteloetud lood olid omal kombel leidlikud. Piret Raud märkis, et kuna talle endale meeldivad lustakad lood, siis ta proovib ise neid ka kirjutada.

Küsimustevoorus sai muu hulgas teada, et nii Piret Rauale kui Ilona Martsonile meeldivad Lindgreni loomest eriti Tjorveni lood.