Kõik maalid on suured. Ja see, mida ta maalib, on samuti suur. Kui ehk välja arvata natuke õnnetu moega krapsakas rüütel hiiglasuure meremaali kõrval. Loodus on asi, mis teda inspireerib, seda on kõikidelt piltidelt hästi näha.

Niisamuti on näha Aivazovski piltide mõju. Šiskinit võib-olla mitte nii palju, samas, mitte ainult meri ei ole Hando Henno teema. Üks joon on kõikidel maalidel – kuigi tegu on väga suurejooneliste, nii mahult kui mõttelt, teostega – alati midagi sellist, mida vaataja peab ise üles leidma. Vähemalt kolmel maalil on see taevas…

Maalid on tõesti sellised, mida ei peaks häbenema. Ilusad, nii mõttelt, värvilt, teostuselt… iseasi, kuhu nad sobituvad. Nii suurte piltide jaoks peaks olema palju pinda. Kuivõrd elamised ei ole tavaliselt nii suuremõõtmelised, siis ei oska neid inimeste kodudesse ette kujutada, küll aga pidusaalidesse. Nad ei ole ainuüksi ju suured mõõtmetelt, vaid neid tulebki vaadata eemalt, muidu läheb üldpilt kaotsi.