Aga pole asi õite nii hull. Mari Lepik on aastaid väiksemaid omakandi ilmakodanikke harinud mardi- ja kadrisandi asjus, aga nüüd on asi kenasti kätte võetud. See santimise asi. Sai alguse Salmel, nüüd toimetatakse Kärlal.

Santimisaktsioon on seotud kultuuripärandi aastaga. „“Hakkame santima“ projekt on ellu kutsutud selleks, et meelde tuletada head ja vana, anda teavet edasi teistele, mõeldes eelkõige noortele,“ ütles projekti

maakonnakuraator Krista Lember.

Kuigi tung koolitusele just ülearu suur ei ole, uskus Krista, et see on vajalik eelkõige seepärast, et seesama hea ja vana saaks üle korratud ja meelde tuletatud. Vanade kommete elustamine on tema sõnul elustiil, kooskasvamine ja koosõppimine. Paraku on vanad traditsioonid katki läinud ja paljudes peredes ei kasvata enam koos.

Mari Lepik tegi ära tohutu töö, kaevates arhiivis üles saarlaste santimistraditsioone. Ta toonitas enne loengut, et kui ta räägib ühe või teise kihelkonna kohta, siis tuleb see sellest, et on just nende kihelkondade kohta andmeid leidnud, mis aga ei tähenda mitte mingil juhul seda, et needsamad kombed poleks olnud teistes kihelkondades kasutusel. Lihtsalt üleskirjutus puudub.

Nende kolme tunni sisse mahtus meretäis teadmisi. Palju sellist, mida arvasid juba teadvat, aga ka sellist, mida polnud varem kuulnud või kui olid, siis oli meelest läinud. Näiteks luutside ja jõuluhanede jutt oli küll selline, mida väga ei teadnud. Ega ka seda, et luutsid ja kadrid kannavad põhimõtteliselt sama ideed, aga jõuluhaned hoopis teistsugust. Samas on sandid, olgu nad mardid, kadrid, luutsid, haned, toomad või andresed, kõik ühed hingekesed, kelle eest tuleb hoolt kanda. Kunagi ei või ju teada, kes sulle täpselt tuppa astub. Võib-olla õnnistegija ise? Või hoopis vaarema…

Nende kolme tunni sisse mahtus palju juttu, natuke regilaulu ja veidi näitlemist. Muuseas, mis on regilaulu kõige suurem tunnus? See, et ta on neljajalgne trohheus ja tekstipõhine. Ning et viise oli vaid loetud hulk, sõnu sai nendele kohandada. Ja mida lihtsam viis, seda vanem.