Käekirjast nii ja naa (1)

Autor: Ene Kallas
Teisipäev, 27. veebruar 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Käekiri pidavat näitama iseloomu. Seda, kui kinnine on inimene või kui avatud maailmale. Kas tal on empaatiavõimet või ta trambib oma õigusega kõikidest ja kõigest üle.

Kirjutama õpitakse üsna noorena. Ja enam kui kindel, et pea kõikidel ühe kooli samas vanuses lastel on suhteliselt sarnane käekiri. Peamiselt on asi selles, et lastele meeldib imiteerida seda, mis kaunis tundub. Ja kui õpetaja käekiri tundub kaunis, muidugi jäljendatakse seda, kuni teatud ajani. Tegelikult ikka edasi, kuni häda sunnil – lihtsalt maalimiseks ei jää aega, tuleb kiirelt info üles sirgeldada – areneb omaenda käekiri. Seega, käekiri on kinni kunagi õpitus, neis käekirjades, mida imetled, ja funktsionaalsuses. Mis kellelgi domineerib, on sisuliselt kogetu kontsentraat. Ega arstidel ole asjatult loetamatu käekiri. Kui ikka pead nii palju ja nii kiirelt ja kogu aeg üles kirjutama, on selge, et midagi väga head sealt tulla ei saagi.

Niisamuti on pea kõigiga, kes omal ajal kirjutasid ülikoolis loenguid üles. Nüüd seda enam ei tehta – selle jaoks on muud abivahendid kui pliiats ja paber.
Tol ajal aga tähendas üleskirjutamine seda, et eksamiks võiks õppida. Ja loota midagi paremat kui läbikukkumine. Muidu tee mis tahad – kui konspekti ei ole, siis ei ole ka kuskilt õppida. Kui just ei leidunud parema käekirjaga korralikku sõpra, kes istus truult kõik loengud ära. Fakt oli aga see, et oma käekirja veerid ikka lõpuks õigeks, võõral võis jääda sisse imelikke faktiauke.

Niisiis, väga kahtlane, kas käekiri üldse midagi muud peale selle näitab, kui kiirelt on inimene pidanud kunagi kirjutama. Ja mida. Sest ka see on oluline. Üks asi on numbrid, teine sõnad, kolmas kindel süsteem, kuidas süstematiseerida seda, mida kirja paned. Ja see on pigem teadus, mitte käekirja analüüs.
Niisiis, mida hoogsam, mida kiiremalt ja funktsionaalsemalt kirjutatud tekst, seda enam on inimene pidanud kasutama pastakat ja paberit. Mida maalitum, mida selgem, kohati ka konarlikum, aga ka dekoreeritum, seda vähem on inimene kirjatarkust ammutanud. Või lihtsalt ei ole vaevunud seda üles kirjutama. Selleks võib olla ka põhjus – inimesel on hea mälu. Või ta lihtsalt ei viitsinud.

Nii või naa räägib käekiri palju. Aga mitte iseloomu kohta, vaid millegi muu kohta: kogemused, õpitu, analüütilisus.