Müstilised hetked – Rändajad Viirelaiul

Autor: Sigrid Osa
Teisipäev, 15. august 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Möödunud nädalal sain huvitava pakkumise sõita Viirelaiule Rändajaid kuulama. Piinlik tunnistada, kuid ei teadnud ma suurt midagi enne ei Viirelaiust ega Rändajatest. Seda enam tundus pakkumine põnev ning jah-sõna lipsas suurema mõtlemiseta üle huulte.

Eks muidugi keerles peas mitmeid küsimusi – millega Viirelaiule sõidetakse, kaua reis kestab, kust üleüldse piletit osta saab…
Teele asusin siiski teadmatuses. Põgusalt jõudsin tutvuda vaid Rändajate loominguga.

Meresõit Kuivastust Viirelaule kestis umbes veerand tundi ja meie seltskonda ootas ees väike saar, mis jättis endast pisema mulje, kui tegelikult oli. Hinnanguliselt oleks võinud saarele tiiru peale jalutada poole tunniga. Tegelikult kulus selleks korralikus tempos liikudes kolm korda rohkem aega.

Toredaid üllatusi jagus saarel kuhjaga. Sadamast vaid mõnesaja meetri kaugusel asus külalistemaja, mille tubadest paistis merevaade. Mõned voodid olid tõstetud enam kui meetri kõrgusele, et otse sängist miljonivaadet nautida saaks.

Sedapuhku me ööseks ei jäänud, kuid ideaalsed puhkusetingimused viivad mind sinna kindlasti tagasi – klaasist akende taga mullivann, kümblustünn otse merekaldal, soe pererahvas ja head toidud.

Peagi tuli välja, et tegu oli selle hooaja esimese avaliku kontserdiga Viirelaiul. Ehkki kaasa sai võetud ka oma söögikott ja soojad riided, siis ei oleks selleks vajadust olnudki. Terrassil ootasid külalisi mugavad kott-toolid ja pleedid. Soetada sai nii kalasuppi kui suupisteid, kohalikku õlut ja kooki-kringlit.

Peale paaritunnist tutvust saarega alustasid Rändajad, kelle muusika sobis kui valatult väikesel laiul kuulamiseks – meri ümberringi.

Rändajate emakeelne laulusõna on lihtne ja puudutav, mõneti ka salapärane. Lood jutustavad nii rändurile avanevast suurest maailmast meie ümber kui ka kordumatust lõpmatusest iga inimese sees.

Õhtu tipphetk oli kahtlemata päikese merre loojumine kontserdi ajal. Üritust oli nautima tulnud umbkaudu poolsada inimest. Toredaid emotsioone sain enda sees keerutada veel tagasisõidul kaatri ninas istudes ja ööpimeduses kodusaare sadamasse naastes, tuul kõrvus kohisemas.