Köögipidu ehk Pidu köögis

Autor: Anneli Tarkmeel
Laupäev, 22. detsember 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Vahel polegi nii oluline, mida süüa teha, vaid kellega koos seda teha. Kokk Peeter Pihel soovitas saabuvate pühade eel teha süüa koos perega. Selleks võiks ühel õhtul maha istuda, menüü rahulikult läbi mõelda, et siis söögitegemisest rõõmu tunda ja stressi vältida.

Paar nädalat tagasi esitles Kuressaare ametikooli vilistlane oma esimest kokaraamatut. Ligi kahekümneaastase kokakarjääri sisse mahub Pädaste mõisa köögi juhtimine, pea neli aastat töötamist ühes Rootsi paremas restoranis Fäviken Magasinet ning põneva vaheldusena töötubade läbiviimine Singapuris, Pariisis, Moskvas ja Islandil.

Selgemast selgem, et tegemist on maailma näinud mehega, kuid n-ö Nuustakul sai alles sel aastal käidud. Raamatuesitlusel tunnistas saarlane kohmetult, et Peipsi järve nägi ta sel kevadel esimest korda. Veebruaris kohtusid omavahel Peeter, fotograaf Renee Altrov ja projektivedaja Genka. Nii pandi paika täpne graafik, kuidas mööda Eestit ringi sõidetakse ja hoolitseti selle eest, et jalgpallisõber Peeter ei saaks rahulikult jalgpalli MM-i vaadata.

„Raamatu formaat oli mul ammu peas olemas – see pidi pajatama eestlusest ja Eesti köögist. Aga et raamatut teha, oli üheks kõige olulisemaks kriteeriumiks selle ajatus – ka viie aasta pärast ei tohiks olla häbi seda kätte võtta!” rääkis Peeter GOSPA fuajeesse kokku tulnud inimestele.

Kuid mis me ise teame Peeter Pihelist? Esitlusel nägin teda esimest korda. See vahetu kohtumine kinnitas raamatu eessõnas kõlanud Alexandre Couilloni sõnu, et „Peetrile on omane alandlikkus ja õpijanu, armastus jagamise ja kokakunsti vastu”. Ka kirjutada ta oskab nii, et see läheb südamesse. Näiteks see lugu tema laua taga ohkavast isast, kes pidi aasta läbi nuumatud Adolfi-nimelise priske orika maise tee nädal enne jõule lõpetama.

Või näiteks väga tuttav kirjeldus sellest, kuidas nui-neljaks, tuleb kartul maha panna, kuigi lihtsam oleks see ehk poest osta, ja kodumullas kasvanud kartulite kodust kaasa võtmisest. (Väljavõte raamatust. Kartul on minu vanematele ja nende põlvkonnale kui valuuta või enamgi veel. Kui poeg asub pealinna poole teele ja pole kodumullas kasvanud kartulit kaasa võtnud, on see neile paras pettumus. Kaasa pakitud kartulikotist oskad aga väärt kapitalina lugu pidada alles siis, kui pealinnas kapiukse avad ja käe kodumullas kasvanud vilja järele sirutad.)

Vestlust juhtinud Priit Pruul vihjas ühes oma küsimuses sellele, et Peetrist oleks vabalt võinud saada ka profijalgpallur. „Tõesti, hea jalkamäng mind külmaks ei jäta, kuid omal ajal otsustasin, et kokandus on töö, mis toidab. Kindel on ka see, et mõlemas valdkonnas saab kõva tööga paljutki saavutada, aga ma ei ole oma valiku üle õnnetu,” vastas Peeter. Sportliku kokana tuletas ta meelde kõnekäändu „ära usalda kõhna kokka”, mis tema arvates õnneks enam ei kehti. Samuti on üldlevinud teadmine, et kokkadel on megapikad tööpäevad. Õnneks pidavat ka see tendents olema muutumas – palju töötunde ei tähenda kvaliteeti.

Raamat jaguneb tinglikult kaheks osaks. Esimese poole moodustavad lood ja teise retseptid. Lugusid ja retsepte ilmestavad Renee Altrovi vaba ja lihtsa pildikeelega fotod. Kõige lõbusam pilt on kindlasti ühest Papissaare sadamas kaadrisse jäänud naisest, kes kummikinnast täis puhub. Kes ta on, pole teada. Tore on see, et nii jutud kui pildid räägivad asjast, aga on oma loomult anonüümsed.

Nii on teada, et Peeter on pärit Saaremaalt. Kust aga täpsemalt, pole oluline. Kui raamat jõuab näiteks Jaapani lugejateni (kõik tekstid on tõlgitud ka inglise keelde), siis on see Saaremaa ju nii ehk naa täpike kaardil, mingist täpsemast kohast rääkimata.

„Olen uhke oma päritolu üle ning ka selles raamatus on palju minu lapsepõlve ja juhtumisi. Iga inimese elus on teatud mälupildid, mis jäävad. Mida rohkem neid lapsepõlvest on, seda toredam. Tundus igati loogiline need kirja panna ja neid teistega jagada – mul oli väga õnnelik lapsepõlv,” sõnas Peeter tagasihoidlikult.

Peeter kirjutab raamatu – pealkiri on sellel muide „Minu kodu, maa ja meri. Eesti” – sissejuhatuses, et pere kõige olulisemad jutuajamised ja sõpruskonna lõbusad õhtud mööduvad tihtipeale just köögis. Sellistel köögipidudel sünnivad sageli ka toiduga seotud väikesed imed.

Ainult et eestlastel ei ole kombeks teha sellest suuri sõnu. Peeter arvab, et eestlased võiksid selja rohkem sirgu lüüa. „Meie köök ei ole ehk väga glamuurne, aga selle üle peaks uhkust tundma. Kahjuks on aja märk see, et head liha ei tunta enam ära, tooraine tundmine on puudulik. Kuid soolamine, hapendamine, suitsutamine on siin ajast aega kasutusel olnud. See ka jääb,” leidis ta.

Juttu jätkus Peetril veel kauemaks. Esitluse alguses mõtlesin, et mul ei ole seda raamatut vaja. Lõpus leidsin, et kingituseks on see hea. Nüüd ma ei ole enam selleski kindel. Ehk võtan selle raamatu viie aasta pärast oma raamaturiiulist ja loen ägedamad mõtted uuesti üle koos pärnaõietee ja juustuvõikuga.