[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 23. oktoober 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
oktoober 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031




NÄDALALÕPP

Normaalne kena INIMENE (2)
Autor: MM
Reede, 17. mai 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Juhan Peegel 100* Paljude ajakirjanike õpetaja ja akadeemiline isa Juhan Peegel oli legend juba oma eluajal, seda ennekõike tema raugematu inimlikkuse pärast mis tahes olukorras. Kui eemalseisjale tundus, et Peeglit õppejõuna lausa jumaldati, ütles ta vastu: „Mis nüüd jumaldati, normaalsed kenad inimestevahelised suhted.“

Väikeste rühmade õpetamisel (ja nendelt vahel hulka rohkem vastu saades, nagu Juhan armastas rõhutada) on see võimalik. Keelemees, ajakirjandusloolane ja kirjandusinimene Juhan Peegel ise kurtis killustatuse pärast: üks lipp on ühes, teine teises käes ja kolmas veel vestitaskus (vt Postimees Extra 28.8.1993).

Kadeduse puudumine

Juhan Peegel oli alati siiras: peamiselt muhe, mõnikord aga kurb, suunurgad allapoole sügavalt ohkamas. Ta kirjeldas ikka tänulikult, kuidas vanaema õpetas talle jäägitut ausust, kuna koolitee viis läbi naabri õunapuuaia. Oma esivanematelt saadud vastupandamatu headus võis nõukogude argielus olla teinekord üllatav. Juhan mainis, et kui temas leidub midagi positiivset, siis on see kadeduse puudumine: ta ei tundnud kunagi kadedust endast targemate või paremate inimeste vastu. Milleks?

Kui Juhan Peegel töötas enne sõjaväeteenistust Meie Maa toimetuses (1938–1939), oskas ta enda arvates enam-vähem kõike vahendada, aga üks kohtulugu jäi ometi kirja panemata – see, kuidas üks mees oma ema olevat peksnud, tundus Juhani jaoks täiesti mõistusetaguse asjana, millest ta ei suutnud kirjutada. Teisalt ta rõhutas, et igal normaalsel inimesel on teatud piirkond, kuhu ta kedagi võõrast ei taha lasta ja ajakirjanikul ei sobi seda piiri ületada.

Meeles on tema publitsistika loengust korduv soovitus: ärge kirjutage, kuni saate. Kirjutage, kui enam ei suuda mõtteid endas hoida, kuid ka siis tuli kirjutatu esialgu sahtlisse pista ja sinna „unustada“, et tekiks kerge distants. Kui siis mõne aja pärast seda kirjapandut kriitiliselt üle lugedes ikka veel tundub, et asi on oluline, võib ehk trükki lasta. Kõik see äratas tema õpilastes möödapääsmatut vastutustunnet: sõna tuleb tarvitada ettevaatlikult, see võib olla relv, millega peab olema äärmiselt ettevaatlik; sõna on vastutus, sõna on tegu, sõnaga tuleks kõigepealt luua...

Hullem kui Vene kroonu

Professori loengutest ongi kõige rohkem meeles ta tasakaalukas ja meelerahu sisendav hääl ning pea iga loengu lõpus öeldu: sellega ma lõpetan oma „pika-kuid-sisutu“ jutu, minge nüüd koju. Alles hiljem ütles ta omavahel korduvalt, et kui ees on mõni avalik esinemine, pole tal päris hea olla...

Juhan oli pärast sõda ülikooli tagasi tulnuna tööl ka Edasi toimetuses. Ta pajatas vahel, kuidas teda väsitas pealesunnitud võitlus „kodanlike igandite“ ja nende kandjate vastu, kultuuriväärtuste vulgaarne ümberhindamine ning igasugused totrad probleemid (nt Lõssenko „kahe peaga nisusort“). Peegel oli 1952. aastal Edasist lahkudes lubanud, et ajakirjandust ei tee ta enam mitte kunagi. Ja et ta ajakirjanikke õpetama asudes oma lubadust pidi murdma, see jäi teda vaevama.

Kui ta 1964–1967 pandi dekaaniametit pidama, oli see tema jaoks „hullem kui Vene kroonu“, sest enda meelest puudus tal täielikult kutsumus administreerida, organiseerida. Ta olevat vaikselt „tähtsaid“ pabereid sokutanud aknalauale kardina taha, nii et kui amet tuli üle anda, oli hunnik olnud märkimisväärselt kõrge – tuli välja, et paberid polnudki nii tähtsad... Just dekaanina idanes temas vajadus teha midagi teistsugust, huvitavat ja ta kõndis vabadel momentidel kirjandusmuuseumi. Sealt kogunes materjal nimisõna kujundlikest kordussõnadest Eesti regivärssides, mida teame nüüd ühe tema peateosena.

Tipphonorar turult

Erinevate jamade kõrval aitas kirjatöö teda moraalselt. Juhan armastas jutustada oma tipphonorari saamisest Annelinna turul: võtmete valmistaja oli ta ära tundnud ja tegi võtmed poole hinnaga, sest Juhani muhedad jutud olid talle meeldinud! Tuleb tunnistada, et Peegli ajakirjandusloolised käsitlusedki tükivad osalt kirjanduse valda, mida on nauditav lugeda.

Juhani meelest oli kõige tähtsam elus – elu jätkamine, sest see on panus tulevikku. Koos Heino Puhveliga algatasid nad Edasis rubriigi „Iive, iive, iive“ ja organiseerisid vestlusringe. Kuid Juhanile tuli ähvardusi parteikomiteest, et ta „sekkub loomulikku protsessi“... See okas saatis teda kaua: mõelge, seda tehti partei poolt, meelega. Et vana kultuurrahva väljasuremist peeti „loomulikuks“, oli Juhanil surmatunnini hingel ja ta palus seda võitlust silmas pidada ka järgmistel ringidel, mis pole jäänud kahjuks tulemata...

Võõras sõjas saadud hingehaavad ei unune väikerahval, kelle jaoks kumbki pool polnud sõdimiseks „õige“ (Juhani sõnad). Juhan toonitas, et ükski aeg pole vastuoludeta, ja üle elama peame ka praeguse: ikka leidub keegi, kellel on raske tõde taluda.

Hoidis tudengeid

Juhan arvas, et ta oli ajakirjanikke õpetades katsunud „vahelduva eduga“ aus olla. Mu meelest oli ta erakordselt hea pedagoog. Võiks tuua mitmeid humoorikaid stiilinäiteid, kuidas ta ei lasknud üliõpilaste vaimul närbuda. Kui osa üliõpilasi viilis maikuus kommunistlikust laupäevakust, kirjutas ta (osakonna agendasse) vastuseks küsimusele, mida sellistega ette võtta: „Maha lasta! Ja veel kord maha lasta!“ Sõjaabsurde näinud mees vastas absurdile absurdiga.
Kirjalikes pöördumistes ei lisanud ta oma nimele enamasti tiitleid, nt „IV kursus, Peegli loeng 4.IX jääb ära. Peegel on Venemaal. Peegel“.

Ent kui olid küsimuse all segamini ühiselamutoad, andis ta teadetetahvlil teada: TEADAANNE
Dekanaat teatas, et eriti korratult elavad žurnalistid tubades 109, 112, 307. Kateeder oma koosolekul 30.XII 1981 arutas asja ning otsustas:
1) oleks printsipiaalselt väär, isegi ebainimlik nõuda üliõpilastelt kui kõrgvaimsusega isiksustelt tegelemist globaalprobleemide seisukohalt tähtsusetute ja tüütute olmeaskeldustega,
2) olukorra väga järsuks parandamiseks majutada alates 1.II 82 igasse ülalmainitud tuppa üks õppejõud, kellele teha rangeks ühiskondlikuks kohustuseks toa eeskujulik korrashoid.
5.I 82 J. Peegel, kateedri juhataja
Sellisest pöördumisest piisas ja õppejõududel polnud loomulikult enam vajadust sekkuda „kõrgvaimsusega isiksuste“ olmesse.

1980. aastal koostas žurnalistika osakond aukoodeksi Academia Journalistica, mis rõhutab mh, et AJ liige ei saa ega tohi propageerida seda, millesse ise ei usu. Juhan Peegel ei suutnud uskuda, et tema õpilastest keegi hakkaks kirjutama ainult raha pärast – ta oli kindel, et saab usaldada oma akadeemilisi tütreid ja poegi. Ajakirjandus on tema õpetuse järgi rahvuskultuuri osa ja püsima jääb ainult see, mida omanäolist rahvas luua suudab.

Vahest tasub tänagi rõhutada Peegli koolis kinnistunud põhimõtteid, nagu: ajakirjanik peaks olema oma rahva südametunnistus, mitte ideoloogiatöötaja, ta peaks vahendama loovaid mõtteid, mitte teenima skandaalide pealt.

* See kirjatükk sündis võlatundest Orissaare rahva vastu, kuna raamatukogu kutsel Juhanile kummardust tegema kutsutuna olin unustanud spikri kaasa võtmast ning mu sõnavõtt sai selle ehmatuse tõttu hüplik ja lünklik. Kirjutises on toetutud ka J. Peegli meenutusraamatule „Otsides“ (2006). Professor Juhan Peeglit meenutame ülikoolis 17. mail konverentsi ja näitustega. Tema sünniaastapäev on tänavu pühapäeval, 19. mail.




Täna loetuimad
Muhus hukkus elumaja põlengus laps (7)
Quo vadis, Kuressaare? (13)
Smidt Metall on samm-sammult ülesmäkke roninud
Komisjon ei rahuldanud Prügimehe vaidlustust (3)
Mereväelased lõhkasid ohtliku torpeedokaatri (4)
Vald soetab mobiilse noorsootöö korraldamiseks bussi (9)
Ametivalik tekkis võrriga vuristades
Linnuses saab vaadata näitust Nõukogude sõjaväebaasidest (3)
JUHTKIRI - Hindamatu inimelu (1)
Haljastusjäätmeid saab tasuta ära anda (2)
Lugeja küsib, jurist vastab (1)
Muhu põhikooli noored tegid näpud saviseks
Valjalas tuleb istevõrkpalli näidistreening
Ettevõtete arenguprojekt EES ootab osavõtjaid
Tiia Külv avab Raegaleriis maalinäituse
Nädala loetavuse top 5
Detektorist jääb kuldvõru leiuautasust ilma (15)
Nukraim avastus minu elus on, kui palju on maailmas lolle  (15)
Muhus hukkus elumaja põlengus laps (7)
Coopi poebussiliinid alustavad novembris  (19)
16 kihutajat ja viis otsasõitu metsloomadele (9)
Kommentaarid
Quo vadis, Kuressaare? (13)
Vald soetab mobiilse noorsootöö korraldamiseks bussi (9)
Muhus hukkus elumaja põlengus laps (7)
JUHTKIRI - Hindamatu inimelu (1)
Praamil süüakse enim sooja bufeed ja seljankat (12)
Nukraim avastus minu elus on, kui palju on maailmas lolle  (15)
Coopi poebussiliinid alustavad novembris  (19)
Lugeja küsib, jurist vastab (1)
Linnuses saab vaadata näitust Nõukogude sõjaväebaasidest (3)
Komisjon ei rahuldanud Prügimehe vaidlustust (3)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud