“Aasta algusest peale kuni siiamaani on lasteosakonna tegemised kulgenud suures tiheduses,” rääkis lasteosakonna juhataja Liilia Kõiv. “Me oleme jõudnud päris palju ja paljudeni. On olnud kõike. On olnud erinevaid näitusi, ja need on olnud päris kaalukad. Me oleme jõudnud nii kaugele näituste siiatoomisega, et oleme hakanud järjest olulisemaid näitusi saama.” Selliseid, mis on suurema kunstilise väärtusega.

“Kui lapsed tulevad esimesele külastuskäigule raamatukoguga tutvuma, siis me ju veame neid kõik neid näitusi mööda ja räägime neile, kes need kunstnikud on,” selgitas Liilia Kõiv. “Anname lastele ülesandeid, et nad mõistataksid ühte koma teist ära. Kõigepealt oli meil Regina Lukk-Toompere väga ilus näitus, siis selle asemele tuli Lena Revenko ja Irena Aizeni ühisnäitus „Jänesed, rebased ja teised inimesed“. Seal on need suurte nägudega jänesed. Need on nii naljakad, et kõik käivad ja naeravad neid.”

Tõesti, need jänesed on äärmiselt väljendusrikka näoga, aga mis veel on piltide juures tähelepanuväärne – jäneste juures loomad, pisikesed loomad. Detailid piltidel on nii nutikad ning nõnda veidras seoses, et tahes-tahtmata vaatad pilti kauem, kui algul kavatsesid. Niisiis ei ole midagi imestada, kui lastele need pildid väga meeldivad.

Ka nii mõnedki nimekad kirjanikud on jõudnud sel aastal Saaremaale ja raamatukokku, lastega kohtuma. “ Ilona Martson käis koos Piret Rauaga. Eks me siin nipitasime, et saada Piret Rauda saarele,” rääkis Liilia Kõiv. Küsimus on selles, et Piret Raud ei taha üksinda esineda, küll aga koos kellegi teisega. Ja niimoodi saanudki, et ta nõustus tulema koos Ilona Martsoniga. Piret Raud on nii kirjanik kui kunstnik ning lastele meeldivad tema lood. Seega oli Piret Raua Saaremaale toomine üks lasteosakonna töövõitudest.

Külliki Järvilaga tehti 14 aastat tagasi samamoodi koostööd nagu praegu. Toona oli teemaks Andersen 200. “Meil oli siin suur muinasjutunäitus, Külliki tegi pilte spetsiaalselt selle jaoks,” märkis Kõiv. Nüüd palus lasteosakonna juhataja teha analoogse näituse – et oleks lastele midagi, aga ka täiskasvanutel oleks midagi vaadata. Ja nõnda saanudki.

Seekord kutsuti linna sünnipäeva auks kohale Haapsalu kirjanik Kaie Ilves ja illustraator Ülle Meister. Kirjanikke kutsutakse niimoodi: on staarid ja siis need, kellest suurt midagi varem ei tea. Kaie Ilves oli üks neist. “Vaatasime, et kasside raamatud olid täiesti toredad,” ütles Kõiv, “aga me ei tea, kes kirjanik on.”

Aga mis tõeliselt on käima tõmmatud, on koolivaheaegade sisustamised. “Ma naeran, et me oleme mõnes mõttes muutunud juba kultuurimajaks,” märkis Kõiv, öeldes, et raamatukoguhoidjate võimed on pidanud kogu aeg arenema. “Me peame õppima läbi viima selliseid asju, mida me ei ole varem teinud ega tahtnud teha.” Aeg on näidanud, et ettevõtmistega tuleb järjest rohkem lapsi kaasa. “Mõtleme ise välja, mida nendega teha, mida meisterdada. Ja me meisterdame nendega iga päev kell 12.”

Teine asi, mida tehakse, on beebide ja väikelaste hommikud. Vanusele 1,5–3 aastat. “Et mida sa teed sellisega? Aga lapsevanemad tahavad kuhugi minna, sest titeke peab ka ju arenema ja talle on ka seda vaja,” sõnas Kõiv. Seega tehti neile ürituste sari, igas kuus kaks korda. Siin käis laulev-tantsiv-mängiv tegelane, kes tegi nendega igasugused asju läbi. “Tittedele pakkus see sotsialiseerumisvõimalust, emad saavad omavahel rääkida, ja laps saab julgemaks.” Sotsialiseerumine on väga tähtis.

Lugemiskoer Mia käib raamatukogus endiselt, ta suundub pensionile juunist. Käivad uue koera otsingud. Huvi sellise asja vastu on suur.

Lõpetuseks: lasteosakond on täis elu. Sellist elu, millest unistati siis, kui Liilia tuli siia tööle. Nüüd on harva hetki, kus lapsi raamatukogus pole. Küll mängimas, küll lugemas ja lihtsalt aega veetmas.