Küüned oma poole

Autor: Ingrid Holm
Reede, 12. aprill 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Olin noor, kui sain esimese kogemuse, et vahel on inimese küüned oma poole. Minu naabrinaine pani tütre, kes veel ei käinud, sõime, sest dekreetpuhkus lõppes ja oli vaja tööle minna, kuid last polnud kellegi hoolde jätta ja ainus võimalus oli sõimerühm. Laps istus esimese nädala nurgas ja nuttis, sest nii kui ta mõne lelu enda kätte võttis, rebisid suuremad, kes juba käisid, selle tal käest ja lapsel ei jäänudki muud üle, kui üksinda nurgas nutta.

Järgmisel nädalal juhtus aga õnnetus. Tüdruk lõi sõimekaaslasest poisi pea lõhki. Ema oli seda kuuldes surmani kohkunud, sest laps, kes ei käi, oli süüdi. Selgus, et tüdruk oli enda kätte saanud pika varrega puuklotsi ja nii kui poiss seda ta käest ära võtma tuli, kargas naishinge süda täis ja ta lajatas klotsiga poisile pähe.

Haav peas, verd kõik kohad täis, laste nutt ja kasvatajate kohkumine peale selle. Kord oli aga jalule seatud ja teised lapsed hakkasid plikaga arvestama ning eks temagi võttis üsna ruttu jalad alla, sest nägi, et ise käies on elu igati tulusam ja kõik asjad kättesaadavamad. Vali naine kasvas temast.

Tark võtab, loll annab

Kunagi oli nali, et naine imestas, miks ikka öeldakse, et kõik elavad, küüned oma poole, aga tema on juba viis korda kupitsat kolhoosi poole tõstnud. Inimestega suheldes kuuled nii mõndagi, mille peale ise ei tuleks. Ega muidu öelda, et tark võtab ja loll annab ja nii see tõesti sageli tahab olla.

On inimesi, ja need on tavaliselt vaesemate hulgast, kes pidevalt tunnetavad, et oleksid nagu kellelegi võlgu ja küsivad iga pisemagi teene eest, palju see maksab või tahavad kuidagi selle eest tasuda.

Samas puutusin vallavolikogu töös kokku kätteõpitud abitusega. Inimene, kes oli harjunud toetusi saama, nõudis neid muudkui edasi. Polnud tähtsust, kas tal oli seda vaja või mitte, kuid tal oli õigus saada ja ta nõudis selle kätte.

Kord arvutasime valla sotsiaaltöötajaga, et ühe toetusesaaja sissetulek ületas tema palga, minu omast rääkimata. On neid, kes pidevalt laenavad üksikute vanainimeste käest põhjendades, et tal on raske, sest tal on lapsed ja suur pere. Aga suur pere kasvab ju ka ükskord täiskasvanuks, kuid laenamised, õigemini küsimised jäävad, kuid laenu tagasi ei maksta.

Labidas maksab võla

Nii on see mõneski peres juba mitmendat põlve. Eriti hea on laenata vanalt inimeselt lootuses, et küll labidas võla maksab, sest kui kaua see vanur ikka elab. Inimesel on kujunenud selline elustiil, et teised peavadki elama tema elu, kandes tema raskusi ja võideldes tema muredega, et tal endal neid poleks.

Eks me kõik oleme elus nii teistelt saanud kui ka neile andnud. Alati, kui sõber või hea tuttav on hädas, püüame teda aidata, mõtlemata selle eest mingile tasule ja lausa piinlik on, kui seda pakutakse. Kuid osutades abi võõrale, mis viidab sinu aega ja milleks on vaja teha ettevalmistusi, oleks tasu pakkumine igati inimlik ja mõistetav.

Nägin saadet ”Pillimeeste klubi”, kus Artur Raidmets rääkis loo, kuidas nad noortena ansambliga Modern Fox Tartus esinemas käisid. Nad olid sinna kutsutud ja arvasid, et võivad ka hilisemast peost osa võtta, kuid juba kohviku sabas tuldi neile ütlema, et nad on kutsutud vaid esinema ja võivad nüüd minna. Kohutavalt tabav on laul ”Pillimehe leib”, mis on Kukerpillide repertuaarist, kuid on nüüd lõõtsameeste hümniks saanud.

Igaühele, kes on kuidagimoodi esinenud teistele või teinud mingi suurema ettevalmistuse, on küllap selle laulu sõnad väga tuttavad. Vanasti oli süldipidudel esinejate jaoks kaetud omaette laud. Sageli oli see saalis, sest moes olid kohvikõhtud ja laudadega peod, või siis tegelaste ruumis suupistete ja kohviga. Paljudes kohtades on see tava alles.

Ruttu lava tühjaks

Mulle enam ei meenu, kus, küllap oli see kuskil mujal, mitte Saaremaal, et esinesime muu kava hulgas. Vaevalt olime etenduse lõpetanud ja lava koristamine käsil, kui saabus keegi närviline naisterahvas kiirustama, et tehku me ruttu lava tühjaks, teised juba ootavad meie järel.

Ülepeakaela koristasime lava, istusime autosse, esinemisriided seljas, ning sõitsime minema. Sõjapõgeniku tunne tekkis ja kuskilt meenus ütelus ”Mooramaa mees on oma töö teinud ja võib nüüd minna”. Ma ei taha sugugi halvustada inimese nahavärvi, vaid toonitada mõne inimese suhtumist töötegijasse, kes on küll kutsutud, kuid võib otsekohe minna, kui peremehe arvates teda enam ei vajata.

Tekib mõte, et on inimesi, kes tunnevad, et neile peavad kõik hüved sülle jooksma. Neile ei saa ega tohigi ära öelda, kõik on kohustatud neid aitama ja juba see on suur ülendus ja tasu, et neid on välja valitud, et enda lähedale üldse kutsuda tema õnnest osa saama.

Inimesi on igasuguseid ja ütlemine, et loll annab ja tark võtab, on kestnud haljana läbi aegade hämaruse. Õnneks mina isiklikult ei ole saanud sellisest suhtumisest osa või pole ma seda märganud või ei tahtnud märgata, aga vaatan, et sõrmeotsad tõmbuvad ka mul ennemini sisse- kui väljapoole. Olgem terved ja nautigem ilusat kevadet ning hoidkem küüned korras. Mine tea, millal on neid vaja oma poole koogutamiseks.