[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Laupäev, 07. detsember 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031




NÄDALALÕPP

Hoppet kuurortlinna pärituules
Autor: Anneli Tarkmeel
Reede, 04. jaanuar 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kes teavad laulu heeringast, kes kahemastilisse kaljasesse augu sõi, siis neil on edaspidi Kuressaare jahisadamas seda laulu lauldes n-ö pilt silme ees. 1926. aastal Eestis ehitatud puidust purjelaev Hoppet on alates 2018. aasta sügisest just Saaremaa pealinnas inimestele silmailu pakkunud.

Õnneks ei ole Hoppet see laev, mis taolise unenäolise – heeringas elas kuival maal ja teda peeti kassi eest – kogemuse osaliseks oleks saanud. Kuigi Hoppeti reederi Pekka Roovälja sõnul on meres piisavalt väikesi tegelasi, kes laeva hooldusmeeskonda tegevuses hoiavad.

Nädalalõpu toimetus uuris lähemalt, mis selle „lootuse” (rootsi keeles Hoppet) nimelise laeva aga siia toonud on. Või noh, tegelikult peaks küsima hoopis, et kes. Mereusku mehele sobiva nimega Pekka Rooväli on tervele maailmale ringi peale teinud, kuid teinud seda ikka nii, et meri oleks lähedal. Nüüd on ta jõudnud Saaremaale, sest eks siingi „on väga häid merelugusid, mis siin kõik on tehtud ja kuhu siit on mindud”. Hoppeti peal on Bellingshauseni salong, mis samuti väärikalt ühte siitmailt võrsunud meresõitjat meeles hoiab.

Piraajade hooldaja

Nüüd Kuressaares elav Pekka Rooväli on sündinud Tallinnas, kuigi tema isa juured on Kuressaare lähistel. Tema ema on pärit Petserist, Setomaalt. Igal juhul oli tegemist merehuvilise perega, sest Pekka õde Küllike Rooväli oli aastaid Kuku raadio saate „Meretund” juht. Üheksa aastat vanem õde vedaski venna noorte meremeeste klubisse.

„Noorte meremeeste klubi oli tehtud Paljassaarde vana reisilaeva Tallinn peale,” rääkis algklassilapsena klubisse läinud Pekka. „Selle kõrval oli kolm väikest laeva – Juku, Junga ja Suurlaid –, millega suviti ringi sõideti. Mäletan, et igal laeval olid oma fännid. Minu süda kuulus Suurlaiule.”

Pekka meenutas ka seda, et ta oli ametlikult Tallinna laeva akvaariumide osakonna operaator. Laeva restorani salongis oli ka üks suur akvaarium, kus ta kasvatas piraajasid. „Need olid mul pooleldi koera eest, sest nad on kalade kohta hästi intelligentsed tegelased – vaatasid, jälgisid, täitsa sõbralikud, käega puhastasin akvaariume seest,” muigas ta.

„Igasugused legendid on ju liikvel. Haide kohta liigub ka müüt, et nad on väga kurjad, aga neil pole häda midagi. Olen maailma meredes sukeldunud, surfanud, purjetanud – haid on täitsa rahulikud. Kurjad on hoopis need, kes sulle vaikselt külje alla poevad või ronivad ja naks! varbasse teevad. Pärast siis selgub, et natuke mürgised ka... (naerab)

Salakavalamad tegelased on mu meelest ohtlikumad. Ma arvan, et mingi millimallikas põhjustab inimeste surmasid sadu kordi rohkem kui haid. Sellest millegipärast ei räägita. Aga ma saan aru, et haide vihkamise ja nendega hirmutamise aluseks on 1980-ndatel levinud superfilm „Lõuad” ja selle järjed. Enne saavad haid merest otsa, kui nende maine päästetud saab... Kui teha film „Surmavad millimallikad”, hakataks neid ka kartma,” võttis Pekka jutuks erinevad meretegelased.

Kõike merega seonduvat armastab Pekka kirglikult, see sai alguse lapsepõlves noorte meremeeste klubis õpitust. Tegemist oli väga ägeda klubiga, mis sai isegi nõukaajal loa sõita oma laevaga Saksamaale ja tagasi. Klubis oli võimalik tegeleda paljude mereliste tegevustega – veemotost laevamudelismini.
Merest võõrdumine

Tegelikult pole ime, et ka Pekka tütar õpib mereakadeemias laevajuhiks, kuigi keegi teda ei mõjutanud ning tütre otsusest sai isa teada alles siis, kui nimekirjad olid lukku löödud. Sellest hoolimata tunneb Pekka, et merenduse propageerimine laste ja noorte ning vahest ka lapsevanemate seas on viimase 20 aasta jooksul Eestis ikkagi hääbumas. Ta ei mõtle purjetamist ja teisi merespordialasid – need on kindlasti tublisti tõusuteel. Mereriigi kohta tehakse asju ehk liiga väikeses mahus.

„Inimesed on merest võõrdunud, seda unustamas ja side merendusega hävineb iga sekundiga,” arvas Pekka murelikult.

„Näiteks üks lihtne asi – kas rannakalureid kasvab peale? Rõõmsalt edastatakse reisijate numbrite kasvu, aga merendus on laiem mõiste ning reisiliinid on ainult üks selle osa. Miskipärast sõidad suvel Eesti rannikuvetes ikkagi täiesti üksi, kui siis mõnda teist alust näed, on elevust palju.”

Samuti on okupatsiooniaeg sisuliselt hävitanud teadmised puulaevade ehitusest, need olid aga Eesti riigi uhkuseks. Neid laevu ja meremehi hinnati, sest just selliste purjelaevadega ehitati toona üles mereriik ja saarte majandus. Pekka tõdeb, et ajad on edasi läinud, kuid seda enam tuleks väärtustada seda vana, mis veel säilinud ja mille sabast saaks kinni võtta. Skandinaavias ja Inglismaal riik ehitab lausa komplekse, et traditsioonilise meresõidu teadmisi ja kõige selle käsitööna valmivat saaks noortele edasi anda.

Õppepurjelaev

„Kuunar Hoppet on ainukene Eestis ehitatud puidust purjelaev, mis on säilinud. Kui Rootsis on laev kantud Rootsi kultuuripärandi registrisse nii, et Hoppet võib sõita Stockholmi kuningalossi juurde silduma, siis Eestis peame me tõestama, et üldse olemas oleme,” leidis Pekka.

Pekka on Hoppetiga vähemal või suuremal määral seotud olnud viimased neli aastat. „See kõik käis nii orgaaniliselt, et ma täpset algust ei mäletagi. Mind on alati kiskunud mere poole ja kuigi ma alustasin laevakontoris toetava tööga, siis mereakadeemias läbisin ka täiendõpped, et saada kipperi ja vanemtüürimehe paberid kätte,” rääkis Pekka, kes ka kaksteist aastat tagasi Eestis ehitatud purjelaeval Ruhnu Karu mõnda aega toimetas.

Hoppet sai valmis 1926. aastal. Pekkal on au olla selle laeva praegune reeder. Ta loodab, et saab seda kõike teha veel palju aastaid, kui ikka Eestis sellist ettevõtmist hinnatakse. Hetkel on ta pühendunud peamiselt vaid sellele projektile. Hoppeti laevameistriks oli kolmandat põlve laevaehitaja Lasse Kiiski, kes on öelnud, et rohkem tal oma elus suurte puulaevade taastamiseks jaksu ei ole.

„Toimime Wabariigi Purjelaevaühinguna ja meie eesmärk on nii laeva ülevalpidamiskulude kui ka Hoppeti taastamiseks tehtud investeeringute katmine aastatega kokkulepitud mahus. Kaugem eesmärk on aga see, et laev saaks jääda Eestisse.

Tellimus kahele

Praegu on Hoppeti kodusadam Kuressaare ja nüüd tuleb hakata tõestama, et see valik end ka õigustab. Kas meist saab kogukonnaga koostöös uus tore vaatamisväärsus, turismiobjekt, haridusprojekt või seda kõike korraga, näitab aeg. Ega Eestis teist sellist sadamat naljalt leia, mis asuks linnasüdamele nii lähedal, oleks suhteliselt vaikne ja mille lähedal oleks ka teisi väikesaari, kuhu sõita; samas saaksid inimesed laeva sadamas imetleda. See kõik jooksis Kuressaarde kokku,” selgitas Pekka Hoppeti Saaremaale jõudmise tagamaid. Samuti sobib sadam väga hästi erinevate taglasetööde tegemiseks.

Eelmise aasta talve- ja suvehooaeg möödus Hoppetil Tallinna Lennusadamas, kus oli näitus „100 aastat kiilu all“. Seal hakkasid aga laeva igapäevaseid töid-tegemisi takistama nii avatud sadama põhjatormi lainetused kui ka suvised pealinna liiklusummikud – ei kaubad ega inimesed jõudnud enam õigeks ajaks kohale jms.

Kuressaare jahisadam oleks ilus koht Hoppeti uuele algusele. „Põhiline väljakutse on minu jaoks see, kuidas Hoppeti abil panustada noorte ja haridustegevusse. Eestis ei ole reaalset õppepurjelaeva, mida paljudes mereriikides nii sõjavägi kui mereõppeasutused praktika ja hariduse andmisel kasutavad.

Kui me sellest võimalusest ka nüüd ilma jääme, mis Hoppeti näol olemas on, siis seda raskem on taoline võimalus hiljem ellu äratada,” lisas meretraditsioonide jätkumise pärast südant valutav Pekka. Rõõm on aga kuulda, et väikese algatusena on teatud koostöö olemas Kuressaare gümnaasiumiga ja kooli merenduse õppesuunaga seotud õpilased saavad Hoppetil oma sidet merendusega edasi arendada. Oma huvist on teada andnud veel mitu asutust.
Lõpetuseks tuli jutuks, et suvised lõbusõidud on saarlastele sisuliselt käe-jala juures. „Me võtame väikesteks lõbusõitudeks kaasa 50 inimese ringis. Aga möödunud suvel telliti laevasõit ka kahele inimesele koos romantilise hispaania kitarrimuusika ja kolmekäigulise õhtusöögiga – just nii purjetati päikeseloojangusse. See oli kingitus värskelt abiellunutele, kes teadsid, et nad lähevad lennuki peale, aga toodi hoopis laevale,” kirjeldas Pekka Hoppeti võimalusi.

Loodetavasti saadab Kuressaare ja Hoppeti koostööd ainult pärituul veel pikki aastaid.

Kaljas Hoppet

Kirjeldus
Hoppet (rootsi keeles ‘lootus’) on aastatel 1925–1926 Lääne-Eestis ehitatud ja tänaseni käigus olev ajalooline kahemastiline purjelaev. Laev on purjestuselt kahemastiline kahvelkuunar ehk kaljas.

Andmed:
Pikkus: ca 23 m, koos kliiverpoomiga 30 m
Laius: 6,44 m
Süvis: 1,8–2 m
Masti kõrgus: 25 m
Veeväljasurve: 75 t
Brutotonnaaž: 58 t
Purjed: kaks suurt kahvelpurje, kaks topslit, 4 eespurje; purjepind 246 m²
Abimootor: Volvo Penta D7A TA, 180 hj
Kütusetankid: 3 tk, kokku 3800 l
Mageveetankid: 2 tk, kokku 2000 l
Ballast: raudkangid, kokku 13 tonni.
Kohti: koikohti 24; 7 kajutit; lühisõiduks võib pardale võtta kuni 55, pikemaks kuni 24 inimest.

Algne kasutamine
Laev ehitati aastatel 1925–1926 Spithamis Läänemaal. Laeva meister oli Mattias Schönberg. 1928. aastal müüdi Hoppet Soome kaubaveo laevaks. Kodusadamad olid aastatel 1928–1947 Porvoo, Vålax, 1947–1953 Hiitis, Rosala, 1953–1965 Bertbyvik, Saltvik Ahvenamaal. Teise maailmasõja ajal kasutati laeva ka kaitseotstarbelisteks vedudeks.

Aastal 1965 müüdi laev Stockholmi lõbusõidulaevaks ning see lõpetas kaubaveod. 1982. aastal alustati põhjalikku renoveerimist. Rootsi mereajaloo muuseumide nõukogu andis 15. novembril 2002 laevale kultuuriväärtuse staatuse.

Laeva taastamine

2003. aasta suvel asutati Gotlandi donnergümnaasiumi, Rannarootsi muuseumi ja Rootsi rahvaülikooli Eestis ja Soomes eestvedamisel sihtasutus Hoppet Spithamist, mille eesmärk oli kaljas põhjalikult renoveerida ning õppe- ja muuseumilaevana kasutusele võtta. 2003. aasta oktoobris alustati Stockholmis Beckholmeni kuivdokis põhjalike renoveerimistöödega. Väljavahetamist nõudsid paljud pehkinud kaared kesklaevast ahtrini. Kaarte vahetamisel ilmnes aga, et ka kogu veepealse osa plangutus on vaja uuendada. See töö jäi järgmisesse dokiperioodi 2004–2005.

Oktoobrist 2004 aprillini 2005 jätkati dokis poolelijäänud töid. Vahetati kaared ja reelingutitsid tüürpoordis kesklaevast kuni vöörini ja käis töö tekkveegrite paigaldamisega. 2005. aastal võeti Hoppet välja kaldale ja tehti pingutusi, et ta sügiseks merekindel oleks ja kannataks pukseerimist Stockholmist Loviisasse.
Soomes loodi rahvaülikool Hoppeti garantiiühing, kelle eestvõttel transporditi purjeks detsembris 2005 veokil Stockholmist Soome Loviisasse. Kaljas seoti lähedalt soomerootslaste haridusasutustega. Taastamine toimus koostöös Kuggomi kooliga, kus paadiehituse erialal oli võimalik osa võtta laeva renoveerimise kursusest. Laevaehituse praktikat juhendas õpetaja Calle Andersson.

Vastutav laevapuusepp ehk meister oli Suur-Tütarsaarelt pärit Lasse Kiiski, kes oli eelnevaltki laevu ehitanud. Koos ühingu juhatusega juhtis renoveerimist Sten Westerholm. Suvel 2010 lasti Hoppet Valkomi sadamas vette ja pukseeriti Isnäsi sadamasse, kus jätkus sisustuse ehitamine.

Tagasi Eestisse
Varsti hakati otsima võimalusi laeva lähemalt Eestiga siduda, sest see on teadaolevalt ainus säilinud omataoline ja Eestis enne Teist maailmasõda ehitatud purjelaev. Leping allkirjastati Eesti mittetulundusühingu Puulaevaselts Vikan esindajatega. Aeptembris 2011 sai selts võimaluse toimetada Hoppet Eestisse, kus jätkati laeva ennistamistöödega. Eesti Vabariik toetas taastamist 50 000 euroga ja esmakordselt oli laev avalikkuse ees esindatud 2013. aasta Tallinna merepäevadel. Laeva viimistleti täiendavalt kuni 2014. aastani, kui see Nasval sai endale soojadel meredel seilamise tarvis veealuse osa vaskplaadistuse.
Vikipeedia ja Hoppet

Anneli Tarkmeel

Täna loetuimad
Perekondlik
Thule Kojal on oma kuusk (11)
Vald vaidlustas monumendi rahata jätmise (14)
Läätsa külas hukkus korteripõlengus mees
Mida edukam mees, seda rohkem lapsi (4)
Liivale poodi sõitis üle kolmesaja inimese
Pensionärid tähistasid külamaja soojakssaamist peoga
Maakonnast saavad Europeade’ile kõik soovijad
JUHTKIRI - Kui läheb liiga hästi
Muhus võisteldakse esmakordselt Eestis legoautode kiirenduses
Kuidas vaigistada valu ja alandada palavikku
Följeton „Aaviku tund Hariduse tänaval”
Jõulutäht on aastavahetuse lemmiklill
Indrek Hargla ei oska kirjutada igavat tavalist teatrit
Johannes Aavik õpilase ja õpetajana Kuressaares ja mandril
Nädala loetavuse top 5
Tanklatöötaja röövlitest: üks vehkis suure noaga! (68)
Kuuel Luce erakooli õpetajal puudub kvalifikatsioon (36)
Purjus naine sõitis autoga kraavi (6)
Monika Sarapuu lahkub vallavalitsusest (14)
Eesti timukkond tunneb end kindla ja tugevana... (9)
Kommentaarid
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (67)
Tanklatöötaja röövlitest: üks vehkis suure noaga! (68)
Kaarma esindajad soovivad kogukonnakogu laiali saata (18)
Vald vaidlustas monumendi rahata jätmise (14)
Thule Kojal on oma kuusk (11)
Mida edukam mees, seda rohkem lapsi (4)
Autod põrkasid kokku (6)
Kuressaare turu ja hoonete saatus on endiselt õhus (5)
Kuuel Luce erakooli õpetajal puudub kvalifikatsioon (36)
Pakend, plast, sisu (5)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud