[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 20. jaanuar 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
jaanuar 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031




NÄDALALÕPP

Kata-Riina Luide – mina ja Hiiumaa
Autor: Harri Rinne
Reede, 14. detsember 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Ilmselt suur enamus hiidlastest teab, et Kata-Riina Luide on Ugala teatri näitleja. Seda aga võib-olla väga ei teata, et ta on aastaid tegelenud puuetega inimeste teatriga. On peaaegu kuulda lugejate ohet, et “ah, ta on nii tagasihoidlik, polegi nagu ema suust kukkunud”. Sest ega meil sellest pääsu ole, et kõik hiidlased teavad ka ta ema.

Ema andis talle passi saamisel valida ise endale perekonnanimi kolme variandi hulgast. Kata-Riina valis Luide. Mitte et ta poleks ema perekonnanime austanud, vaid Alavainu tundus talle liiga pikk, äkki poleks see koos eesnimega üldse töövihikute peale ära mahtunud!

Kata-Riina kasvas Kärdlas ja olgugi et töö on teda mujale sokutanud, siis siin on ta me rõõmuks alati, kui vähegi võimalik.

Alustame kaugelt. Mis on sinu lemmiklinn või -koht või -riik väljaspool Eestit? Ja mis on selle võlud?

Üks koht on mulle väga hingelähedaseks jäänud. Gotland. Käisin seal küll väga-väga ammu ja seal oli tookord keskaja nädal. Sellel saarel on mingi fluidum või atmosfäär, et see kohe haaras mind. Oma sellises ürgsuses on ta hästi kompaktne, samas tasane ja samas mägine. Ja kitsad linnatänavad; mäletan seda lõhna – roosi ja nelgi lõhn –, uksed olid inimestel lahti, sa võisid sisse vaadata, akendel ei olnud kardinaid ees, kusagil mängis klaver. Kuidagi boheemlaslik ja samas imearmas. Ja muidugi see, et seal oli meri ümber.

Milline teine koht peale Hiiumaa on Eestis sulle koduks, päriselt või vaimselt? Miks just see?

No Viljandi. Ma läksin sinna õppima väga ammu, pärast Kärdla keskkooli. Seal lõpetasin praeguse nimega kultuuriakadeemias teatriõppe ja käisin korraks teisel saarel Kuressaare Linnateatrit asutamas. Paari aasta pärast läksin tagasi Ugalasse ja olen seal tänaseni näitleja.

Ütlen ausalt, mul oli väga raske Viljandiga harjuda. Mul ei olnud seal... õhku. Tükk aega nimetasin järve mereks. Olin ja elasin seal, aga olin kuidagi kogu aeg läbisõidul. Ma ei kinnitanud kanda. Alles hiljuti ostsin sinna korteri, saades viimaks aru, et ma nüüd vist ikka elan seal.

See on üliromantiline ja selline tugeva kogukonnaga linnake. Kui sul on kultuurijanu, siis saad ka seda rahuldada, ausalt öeldes igale poole ei jõuagi, kuhu võiks minna. Ja minu töö on seal.

Need paigad, kus me oleme, muutuvad läbi meie enese tunnete. Seesama koht, mis ühel hetkel on imeline, võib olla järgmisel hetkel kõige kohutavam pommiauk. Eks see sõltu meie enesetundest, meie hetkesituatsioonist. Ühel hetkel on Viljandi maailma kõige ilusam, romantilisim, armsaim ja võluvaim linnake, aga teisel väike provintsikülake, kus on katkised teed ja eluheidikud tänavatel. Täpsemalt sõltub see sellest, kumma jalaga voodist välja astud.

Aga tegelikult on ta mulle väga armas linnake ja just nimelt emotsionaalselt. Siiani ei ole ma ühtegi tervet suve Viljandis olnud. Mul ei ole seal õhku, ikka veel. Suvel olen Hiiumaal. Ma igatsen selle liivariba järele, mis jääb talla alla, kui lähed vette…

Hiiumaal, nii väike kui ta ka ei ole, on väga erinevaid kohti, nii looduse, taimestiku kui isegi ilma poolest. On sul peale oma koha ka teisi lemmikuid siin?

Minu liikumine saarel on piiratud. Mu trajektoor on täpselt jalgrattasõidu suurune. Ma pean käima mere ääres, ma pean merd nägema. Käin Kärdla rannas, mis on mu lapsepõlverand. Käin selle suure kivi juures. Ma lihtsalt sõidan ringi selles väikeses Kärdlas ja siis ma piilun salaja aedadesse.

On nii imeline, kuidas hiidlane hoiab korras oma õue, aga ta ehitab ikkagi aia või istutab heki ka sinna ette, et oleks veel privaatsem. Aga ikkagi piilun ma aeg-ajalt sellest aiast või hekist üle, et näha, kuidas nad seal elavad.

Siis on mul Luidja rand ja veel üks minu salarand. Kärdla pargis oli meil emaga Kolme Pärna kirik. Kolm pärna kasvasid ja kasvavad ka praegu täpselt kolmnurgas, nii et kui sinna sisse astud, on kaitstuse tunne.

Lapsepõlves oli mulle väga armas Kalana. Saarnaki laid on loomulikult ka üks mu salaarmastusi.

Kas sa veel leiad siin midagi uut? Käid ringi kusagil uusi kohti avastamas?

Ma ei käi ekstra otsimas, aga mõnel kohal on selline magus lõhn, selline päikesest põlenud rohu lõhn. Ülendi pärnale teen ka ikka pai. Mu sõbrad elavad sealkandis, olen nendel külas käinud.

Kui sa parasjagu tööd ei tee, millega sisustad siin oma aega?

Puhkan. Ma tavaliselt ei teegi Hiiumaal tööd, tulengi ju puhkama. Minu aeg kulub tõesti uskumatult ära sellesse vanasse kohtumajja ja tema perenaisesse. Ma püüan nii palju kui võimalik olla emaga koos. See intensiivsus on kaks korda suurem kui kogu see aeg, mis ma siin olen.

Kui ma ei ole emaga ega tegele just nende asjadega, mida see koht nõuab, siis ma sõidangi rattaga ringi. Püüan käia mere ääres, ma pean saama ujuda; õppisin ujuma Saarnaki laiul, Fred Jüssi tütar Mari õpetas mu ujuma.
Püüan ka võtta osa nendest üritustest, mis siin suvel toimuvad, nii palju näha ja kuulda, kui võimalik. Ja ikka natuke otsin neid tühje randu ka.

Kuhu viiksid oma mandri või välismaa külalised? Mida nad tingimata peaksid siin nägema?

Viiksin nad inimtühjale pikale liivarannale. Olles natuke reisinud, olen ma aru saanud, et see on täielik rariteet ja see on rikkus, mida enam paljudes kohtades ei ole. See, et sa võid olla üksinda, istuda tormis-tuules, rahus, vaikuses mere ääres ja vaadata nii kaugele kui silm ulatub, nägemata ühtegi inimest.

Kindlasti näitaksin Ristna otsa, mis on täiesti teine maailm, ja Kassarit. Ja auguga kivid on meie märk, ma pole neid mujal näinud. Ema väidab, et meil on augud ja Gotlandi külje all Fårö saarel on need sisud.

Ja Kõpu tuletorni näitaksin. Ega ma mõtle midagi uut välja. Näitaks Kalanast seda Laasi Kusti imetillukest maja, mis on ehitatud nõukogude ajal riigipiirile ja mida tegelikult ametlikes paberites ei eksisteerigi.

Hiiumaa rikkus on ka tema inimesed, aga nemad kahjuks ju ei seisa kusagil reas, et tule ja katsu mind…

Meie tuntud raskused on praamiliikluse ebakindlus, keskmiselt sagedasemad elektrikatkestused või voolu ebastabiilsus, poodide kaubavalikute mitte üleliigne laius. Kuidas need sind mõjutavad ja kuidas sa nendega oled kohanenud?

Ma pean alati arvestama sellega, kui ma tulen, et ma pean siit ka tagasi saama.

Ja kui mul on aja peale minek, siis ma ei saa riskida lennukiga. See on selle meretaguse asja võlu ja valu, sa pead sellega kuidagi arvestama. On olnud sügistorme, mil ma olen natuke mures olnud ema pärast ja helistanud talle, et kas sul on küünlaid, kas sul on vett, on sul nüüd kõik korras?

Kas sind peale nende veel miski tõsiselt segab?

On kaks erinevat asja – on siin käia ja on siin olla. Käies lood endale muinasjutumaa, mis on imeline – kaugel, mere sees, armas saareke. Siin olles tajud seda päris hingust. Vahel mind natuke häirib hiidlaste passiivsus kaasa rääkida neid puudutavais küsimusis, mis pikemas perspektiivis mõjutavad nende elu-olu, nende tulevikku. Ma saan aru, et me kõik mõtleme, et oh, mis mina, mina ei muuda midagi. Aga kui me kõik nii mõtleme, siis ei muutugi midagi.

Kui saaksid vabalt valida, siis mida sa a) tooksid Hiiumaale juurde, mida meil pole, b) millest sa tahaksid lahti saada, mis meil on?

Kuidas saaks niimoodi, et Hiiumaa jääks puutumatuks, aga samas jääks ka see eksklusiivsus – ja mingisugune raha ju peaks ka ikka saarele tulema. Turismimaks? Ehk oleks see üks võimalus, kuidas jätta puutumata meie imeline saar ja samas natuke teenida. Aga see on kindlasti utoopiline, see ei toimi sellisel kujul. Mida ma veel juurde tooksin? Võib-olla natuke avatud mõtlemist. Tooksin uusi, loominguliselt mõtlevaid noori inimesi.

Millest siin puudu on, on üks korralik teatrimaja, kontserdimaja. Me (Ugala) ei saa siia tulla, sest see (kultuurimaja) lava jääb väikeseks. Kui meie teatris pannakse ringreise paika, jäetakse Hiiumaa välja. Põhjus on see, et me ei mahu.
Kuidas sinu kultuurinälg siin toitu saab?

Küll ja rohkem veel. Ema elab ju sellises majas, kus kultuur voolab aknast ja uksest sisse. Kui sa hommikul ärkad, ei tea sa, kuidas õhtul lõpetad. Ootamatusi ja üllatusi on siin iga päev. Tänu emale käib siit läbi selline kultuurkiht, mida ilmselt aasta jooksulgi Viljandis ei koge. Saarel on suvel, mil põhiliselt siin aega veedan, palju kontserte, teatrietendusi, ma püüan osa saada.

Kas hiidlane on teistmoodi kui mandri inimene? Milline ta on?

Hiidlane on natuke nagu tema koer: ei haugu, ei hammusta, aga paneb tähele ja jätab meelde. Hiidlasel on kogu aeg silmas väike kilk. Ja muidugi see tohutu mahlakus. Hiidlane võtab elu väga lihtsalt: “nii on”. Kuidagi oskab ta siin ja praegu elada, ta on kohal, ta on kahe jalaga maas, mullas on näpp, kilk on silmas, jätab meelde, paneb tähele, jätab palju ütlemata ja möödaminnes paneb su läbi magusa huumori paika.

Kuidas sind siin on omaks võetud?

Eelmisel korral, kui tulin, küsiti mu käest praamikassas: “Ja kellele ma müün piletit?” Vastasin: “Minule.” Sain küsimusest aru, et pole veel nii vana ja pole enam nii noor. Siis küsiti uuesti, et kas hiidlasele. Ma arvasin küll, et olen, aga selgus, et ma pole sisse kirjutatud. Võib-olla ma olen oma „ilma sissekirjutuseta“, aga juba sadamas näen tuttavaid nägusid ja praamis vestlen ühe, teise, kolmandaga. Inimesed tunnevad huvi, lisavad “oi, lähed emale külla, kui tore!”.

Tunnen, et ma olen oma. Pole nagu võõras olnudki. Kui ma lähen lennukiga, siis Liida iga kord kallistab ja ütleb: “Jääme sind ootama, tule varsti tagasi!” See teebki nii sooja tunde. See, et kui sa tuled, sind võetakse avasüli vastu, ja kui sa lähed, sulle lehvitatakse.

Nüüd siis: mis need head asjad siin on, mis sind siia tõmbavad?

Mereõhk. See õhk, mis meil siin on, see on selline väärtus, et kui me saaksime seda müüa, oleksime miljonärid. Ja meri muidugi. Ja ema toob mu siia, ema elab siin, mu lapsepõlv oli siin, ma pean seda oma koduks. Mind tõmbab see rahu, vaikus, see nähtamatu niit, millega ma olen kõvasti seotud selle saare külge.

Mida Hiiumaa (või riik või EL või kes tahes) peaks tegema, et elu siin püsiks vähemalt nii hea kui see praegu on või saaks veelgi paremaks?

Hiiumaa looduskaitse alla, põhimõtteliselt. Hoida ja säilitada seda, mis on. Ja et need, kes seda saart oma südames kannavad, saaksid kord tagasi tulla, et loodaks tingimused, kuhu tulla. See on laiem punkt, muidugi.

Kas sul on lugu või anekdoot, mis sinu jaoks iseloomustaks Hiiumaad või hiidlasi?

Elu ise on üks anekdoot. Kui tulin hiljuti Kärdlasse, “hääletasin” end laeva peal hiidlase autosse. Ta rääkis telefoniga ja ütles nagu muuseas: “Äi-äi, kuule – täna on udu nii paks, et kajakas käib ka jala...”

Täna loetuimad
Perekondlik (1)
Ametist lahkuv Mihkel Tamm: tegemist on suure vallaga  (13)
Kalle Bussid hakkab taas Tallinna liinil sõitma (2)
Triinu Putnik: ühisgümnaasium kasvatas minust inimese (1)
Janar sai juba kooliajal suurima piimafarmi loomakasvatusjuhiks
Millisesse perre sünnivad lapsed?
Saarlannalt nime saanud täht tiirleb taevaavarustes
Sotsiaaltranspordi projektijuhiks valiti Aare Voksepp
Sõjavangide kirjad saavad raamatuks (1)
Hiiemäe türnpuumets
Saaremaa Võrkpalliklubi sai vallalt rahalise preemia (3)
Kohtumised inimeste ja loodusega
JUHTKIRI - Oma koht päikese all
Suursaarte ja mandri vahel liikus aastaga üle veerand miljoni veoki
Nädala loetavuse top 5
Vaatetorni ronimine põhjustas alarmtalituste väljasõidu (21)
Niidu Apteek avas peale kolimist uksed kesklinnas (13)
20 saarlast asusid koos kaalu langetama
Perekondlik (1)
Ametist lahkuv Mihkel Tamm: tegemist on suure vallaga  (13)
Kommentaarid
Rasked ilmaolud tõid elektrikatkestused  (6)
Ametist lahkuv Mihkel Tamm: tegemist on suure vallaga  (13)
Abivallavanem Mäekerist sai paberil äkki vallavanem (38)
Vaatetorni ronimine põhjustas alarmtalituste väljasõidu (21)
Saaremaa Võrkpalliklubi sai vallalt rahalise preemia (3)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (137)
Niidu Apteek avas peale kolimist uksed kesklinnas (13)
Triinu Putnik: ühisgümnaasium kasvatas minust inimese (1)
Kalle Bussid hakkab taas Tallinna liinil sõitma (2)
Roomassaare sadam kordas rekordit (8)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud