[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 16. oktoober 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
oktoober 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031




NÄDALALÕPP

Tiia Teder ja Immo Mihkelson – meie ja Hiiumaa
Autor: Harri Rinne
Reede, 30. november 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Tiia ja Immo suvel Hiiumaal.

Tiia Teder on lõpetanud Eesti riikliku konservatooriumi muusikateooria eriala. Ta on muusikaajakirjanik ja Klassikaraadio peatoimetaja, lisaks aktiivne rahvusvahelisel raadiomuusika tegevusväljal. Immo Mihkelson on samuti muusikaajakirjanik, raadiosaadete juht ja toimetaja. Võib-olla annab nende töö kvaliteedist vihje ka fakt, et mõlemaid on premeeritud Valgetähe teenetemärgiga.

Tiia Teder sattus esimest korda Hiiumaale üliõpilaste ehitusmalevas. Oma väikese rehielamu “taluperenaiseks” sai ta juba peaaegu 40 aastat tagasi, kui toonane Kärdla linnapea Marie Võsa, kes praegugi elab oma sünnikodus Vahtrepal, aitas leida ühe tühjaks jäänud maja. Tiia sõnul oli maja nii lagunenud, et kästud küttepuudeks ära vedada, aga samas lähedal elav pärija kinkis selle tema perele. Immo on olnud Tiia kõrval Hiiumaa mees 1990-ndate keskpaigast saati.

Mis on teie lemmiklinn, -koht või -riik väljaspool Eestit?

Immo Mihkelson: Minu vastus on lihtne. Kuna mulle ei meeldi Eestist väljaspool käia, siis ei ole mul ka väljaspool Eestit ühtegi lemmikkohta.

Tiia Teder: Kõige rohkem läks mulle südamesse Iirimaa. Ma nägin neid läänepoolseid alasid, kaljusid ja ookeani. Limericki külastamine ja ekskursioonid, mis sinna juurde käisid; see on koht, kuhu läheksin tagasi. Ja muidugi Islandi saar on ka eriline.

Mis teine koht Eestis peale Hiiumaa on teile koduks, päris või vaimselt? Miks just see?

Tiia: Ei oska öelda, et armastan Tallinna hirmsasti, aga tegelikult on meil väga tore kodu ka seal. Kuna elame vanalinna külje all, on see hästi tore elukoht. Mina olen pärit Viljandist, sündinud seal ja kindlasti seotud Viljandiga igatpidi. Suved veetis meie pere Treimanis, mis on jälle lähedal kohale, kus Immo on sündinud – kauni mere ääres, kõige ilusamate randade lähedal.

Immo: Töö ja kodu seostub pigem Tallinnaga, kus ma olen olnud suurema osa oma elust, aga unenägudes käin ikka tagasi seal, kus mu vanaema ja vanaisa elasid, mere ääres, Häädemeeste külje all Rannametsas. Kui ma Hiiumaal näen kõveraid jändrikke rannamände, seostuvad need mulle Häädemeestega, kust ma ise olen pärit. Männid, samblad ja see õhk ja see tuul ja meri – kõik see. Seda on Hiiumaal ka.

Hiiumaal, nii väike kui ta ka ei ole, on väga erinevaid kohti, nii looduse, taimestiku kui isegi ilma poolest. On teil peale oma koha ka teisi lemmikuid siin?

Tiia: Meil on väga palju lemmikuid. Mulle meeldib kõige rohkem Tahkuna poolsaar. Seal on palju vaadata, seal on randu ja metsi ja seenekohti ja marjakohti ning hästi erinevaid vaateid. Tahkuna vastas see Kesk-Hiiumaa mets koos rabaga on samuti koht, kus käia. Aga lemmikkohti ei tohi teistele üles anda.

Kas te veel leiate siin midagi uut? Käite ringi kusagil uusi kohti avastamas?

Tiia: Tõnu Õnnepalu raamatud on mulle 90-ndatest saati olnud Hiiumaal reisijuht. Sugugi mitte ainult “Paradiis”, vaid ka eelmised raamatud ja üks novell, mis ilmus Vikerkaares 90-ndatel. Ma olen fännina neid radu käinud ja Immo koos minuga. Ja meie sõbrad ka veel takkapihta.

Meil on kodu juures üks rada, umbes paar kilomeetrit, mida on läbi käinud igal suvel kõik lapsed juba väikesest peale ja kus on jalutanud meie külalised. See viib meie kodu juurest üle Luua välja metsa äärde, ühe mahajäetud talukoha juurest teise ja kolmandani. Seal on maasikametsad ja “nõialagendikud”. Nüüd ei saa enam päris hästi seda ringi läbi teha, kuna lagendikul on käinud alvarite taastamise projekt ja metsas kasvab võsa, nii et kui viimati sealt läbi läksime, oli juba nagu Erna-retk.

Immo: Tegelikult võib iga inimene avastada oma kodu lähedal uusi kohti, kui ta teise nurga alt või kolm meetrit kaugemalt käib, kui ta tavapäraselt on läinud. Või kui ta vaatab mõne muu põõsa tagant tuttavatele asjadele. Samasse randa võib minna teist teed pidi ja kõik paistab äkki teistmoodi. Hiiumaa on looduse mõttes väga rikas ja heas mõttes puutumata. Siin kurdetakse ja nurisetakse, et tee ääres on palju metsi maha võetud, aga ega tee ääres ole kohad, kus vaatamas peaks käima. Need on teest natuke eemal.

Kui te parasjagu tööd ei tee, millega te siin sisustate oma aega?

Tiia: Ei tea, kas see on töötegemine, aga meil on aed. Sellega on garanteeritud, et televiisorit vaatad vähe. Aeg on nii lühike, nädalalõpp on alati napp.

Immo: Elu siin linnast eemal meenutab seda elu, mida elati ka vanasti, kus tavapärases mõttes meelelahutuse aega oli inimestel väga vähe. Nad tegelesid iga hetk millegagi, mis oli neile eluliselt vajalik. Mina ka kogu aeg midagi teen, kui siin olen. Olen kogu aeg liikumises ja tegevuses.

Tiia: Immo on väga suure distsipliiniga inimene, ta suudab vaheldada füüsilist ja vaimset tegevust ja järgida plaani. Kui Immo ära sõidab ja ma olen siin üksinda, on mul väga palju peenraid rohida. Aga siis ma esialgu põõnan ja logelen niisama. Kui jõuab kätte aeg, et Immo tuleb tagasi, siis ma suudan ennast kibekähku mobiliseerida. Aga kui peaks ise korraldama oma aega ja valvama enda järele, oleks see keeruline.

Immo: Mina ei pea seda puhkuse kohaks, vaid pigem töötegemise kohaks. Siin saab üldiselt paremini keskenduda.

Kuhu te viiksite oma mandri või välismaa külalised? Mida nad tingimata peaksid siin nägema?

Tiia: Meil on käinud mõned minu kolleegid välismaa raadiotest ja kuna nad on nii meiesarnased inimesed, siis me oleme ikkagi oma salakohtades käinud. Kord oli meil pikaaegne Rootsi raadio toimetaja külas, teda huvitas nõukogude aja üleminek. See nõukogudeaegne saladus, need militaarobjektid. Käisime isegi muuseumis, kuhu ise kuidagi ei oleks läinud. Muidu oleme ikka käinud üksildastes randades, metsades, mida mujal ei ole, Kõpu poolsaare tipus, kus maailm lõpeb. Ikka rannad ja meie enda võpsikud, mis on suured vaatamisväärsused.

Meie tuntud raskused on praamiliikluse ebakindlus, keskmisest sagedasemad elektrikatkestused või voolu ebastabiilsus, poodide kaubavalikute mitte üleliigne laius. Kuidas need teid mõjutavad ja kuidas te nendega olete kohanenud?

Tiia: Praamiliiklus on aegade parim. Muidugi võiks graafik olla tihedam. Aga teine asi on see, et praamide ja busside harmoniseerimine võiks olla parem. Immo käib jala ja tal on tegelikult umbes üks valik, et edasi või tagasi saada, variante eriti ei ole. Aga elekter on küll kriminaalne. Miks ta läheb kogu aeg ära? Oleks hea, kui saaks midagi elektrisüsteemide parandamiseks ette võtta.

Immo: See on kõik ääremaa probleem. Mandril on ka selliseid kohti, kuhu mõned teed ära lõpevad ja kust inimesed läbi ei liigu. Need on palju isoleeritumad kohad kui Hiiumaa. Hiiumaal on ikkagi tänu sellele, et ta on saar, mingi müstika, mingi tõmme. Inimesed tulevad ja vaatavad. Aga mandri ääremaa paikades ei ole midagi vaadata. Seal lõpeb kõik ära, ka elu lõpeb seal. Selles mõttes on Hiiumaal palju rohkem lootust kui mandri ääremaal.

Tiia: Tegelikult on ikkagi päris ilus, mugav, kaunis, esteetiline, romantiline elu – tuleb ilus laev ja kõik on kena. Tulles kas või tagasi Londoni lennujaamast, kus sa pead kõige labasemalt bussi oodates kolm tundi võitlema inimestega, et sa üldse peale saaksid. Siin tuleb laevale vastu lumivalge mikrobuss, mis viib ühe inimese Käina – näiteks. Tegelikult ikkagi jätkub kõigile.

Immo: Ma nägin suvel praamil üht oma ammust koolikaaslast, kes ütles, et alati tunneb ta laevale astudes ja Hiiumaa poole reisima asudes, et ta on juba teistsugune ja parem inimene. Kui paljud inimesed seda räägivad, ja paljud seda kuulavad ja paljud ka usuvad, siis nii see ongi.

Kas teid peale nende veel miski tõsiselt segab?

Tiia: Ei usu, et on asju, mis tõsiselt segavad.

Immo: Ma arvan ka, et ei ole.

Tiia: On ju väga hea koht elamiseks, ma arvan.

Kui saaksite vabalt valida, siis mida te a) tooksite Hiiumaale juurde, mida meil pole b) millest te tahaksite lahti saada, mis meil on?

Tiia: Ma arvan, et me ei ole nii kõvad Hiiumaa ühiskonna aktivistid, et oskaks terve saare arengu kohta midagi öelda. Üks pisiasi on: minu meelest võiksid poed laupäeval kella kolmeni lahti olla. Vahel jõuame laupäeval hädavaevu mingisse poodi ning kolmveerand kaks käib ehituspoes äge tunglemine ja krabamine. Teiseks ei ole laupäeval naljalt võtta juuksuriteenust või midagi sellist. Seda võiks küll nats ümber korraldada.

Immo: Ma olen pärit sellisest kohast maalt, seesama Häädemeeste kant, kus on samuti teistsugused inimesed ja teine kultuur võrreldes Tallinnaga. Sellepärast on mul Hiiumaale tulles natuke selline tunne, et ma pole päris selle keskkonna osa. Tulen siia võõrana. Ma ei tahaks metsarajalt kõrvale astuda nii, et sambla peale jääks minust jälg järele. Parem, kui see jääks puutumata. Et mina liiga palju oma räpaseid jalajälgi siia ei jätaks. Et see hea, tore ja ilus püsiks. See on puhtisiklik tundmus. Ilus osa võiks ju säilida. Ehkki kõik see paratamatult muutub tohutu kiirusega. Ja seda muudavad kõige rohkem Hiiumaa enda inimesed, kes käivad mandri vahet ja toovad sealt kaasa teistsugust kultuuri, seda praegust rabelevat, pealiskaudset ja kiiret elu. Paratamatult imbub see ka Hiiumaale, nii nagu igale poole.

Tiia: Olemata mingi metsanduse spetsialist, on siiski selline tunne, et siin ikkagi väga palju langetatakse metsa ja tehakse inetute jälgedega lageraiet. Kui meie juures teeäärne mets läks äkki Harvesteri kätte, oli mul selline tunne, et saan südamerabanduse. Kuidas “minu mets” maha võetakse? Kirjutasin metsaülemale kirju ja see raie tehti tõesti väga ilusti. Ma polegi näinud kusagil nii koristatud ja nii ilusti tehtud tööd. See hirmus hoop, mis tabab mingeid üksikuid sektoreid, näiteks Kõrgessaare maantee ääres, tekitab küsimuse, et kas tõesti ei peaks mingit esteetikat olema ka metsanduses? Tundub, et seda saab teha paremini.

Üks asi veel. Me oleme väga pikalt Hiiumaal elanud, varsti saab 40 aastat täis. Varem oli siin täiesti vaikne. Praegu on meie pea kohal lennukoridor. See lihtsalt on. Ja teiseks need hävitajad. Suhteliselt hiljuti lindistas Immo õhtuti metsas linde ja meil olid suurepärased salvestused, mis mängisid Klassikaraadios. Nüüd seda praktiliselt ei saa enam teha.

Immo: Tunnis lendab vähemalt neli-viis-kuus lennukit üle, enamikku nendest ei pane tähele, aga kui sul on tundlik mikrofon, tungib müra sinna sisse. Sadam on meist viie kilomeetri kaugusel ja salvestustel on praamid väga hästi kuulda. Paari kilomeetrit eemal Kärdla maanteel täiskiirusel sõitvad
autod jäävad samuti peale. Vaikust enam ei ole. Ka linde on palju vähemaks jäänud.

Kuidas teie kultuurinälg siin toitu saab?

Tiia: Raadio mängib toas kogu aeg. Oma aeg on nii kallis, sest kontserdil peab käima ka nädala sees. Aga suvel puhkuse ajal siin kontserdil käia on minu meelest väga meeldiv. Mulle alati meeldivad kõik kontserdid Hiiumaal rohkem kui Tallinnas. Üritusi on suvel päris palju. Võib-olla halvem on see, et kohalikud inimesed käivad vähem kui need, kes on mujalt tulnud. Mõnel festivalil tuleb publik Tallinnast laevaga koos esinejatega kaasa.

Immo: See on probleem, mille peale mina ei ole mõelnud, järelikult kultuurinälja rahuldamise vajadust siin ei ole. Ilmselt käib see kõik teisel moel – internet, raadio, raamatud. Kultuur on mitmetasandiline. On olemas hüppa-karga action-kultuur, milles inimesed füüsiliselt osalevad, kui käivad kodust väljas, ostavad pileteid, tulevad hulgakesi kokku, vaatavad ja kuulavad. Ja teine on see, mis vaikselt ümberringi hõljub ja mida me võib-olla ei näegi, kui vajadust pole.
Selle “hõljuva” kultuuri puhul pole vahet, kas sa asud Hiiumaal, Iirimaal või kusagil mujal. Sa oled igal pool enam-vähem sarnase välja sees. Ainuke suur erinevus tuleb sellest, kui suhtled inimestega.

Minu teooria on see, et inimeste kultuur igas maailma kandis on tulemus nende elamisviisist, mille omakorda on tinginud looduslik keskkond, millega inimesed on elus püsida üritades püüdnud kohaneda. Vastavalt võimalustele on kujunenud eluviis ja selle juurde tekkinud ka oma kultuur. Seepärast ongi kultuurid üle kogu maailma erinevad.

Minu kontakt nende kultuuridega on kaudne, peamiselt muusika kuulamise vahendusel. Mu tunnetus on selline, et maailma muusikaliste helide kirevus on tingitud klimaatilistest erinevustest, keskkondadest, kus inimesed on pikka aega elanud. Keskkond mõjutab inimeste mõtlemist kõige rohkem.

Kas hiidlane on teistmoodi kui mandri inimene? Milline ta on?

Immo: Hiidlane kannab oma keskkonnast tingitud elu- ja mõtteviisi ise seda märkamata igal pool kaasas. Kogu see ütlemise viis, kõik see omapärane Hiiumaa huumor, väliselt optimistlik eluvaade – ääremaa kidura olemise tulem.
Tiia: Selline keskmine klassikaline Hiiumaa inimene on väga tore, väga südamlik, vastutulelik ja lahke, aitamas ja rõõmustamas, kui temaga kohtud. Kuigi samas pulbitseb ka mingi teistsugune Hiiumaa. Kui näiteks lugeda portaali “Hiiumaa heaks”, siis on seal inimene üle keskmise tige, kuri kuidagi, inetu ütlemisega. Selline pale on ka olemas.

Immo: Kõrvalt näeb pisut rohkem erinevust Tallinna keskmise ja siinse keskmise inimese vahel. Ajataju on veidi teistsugune, probleemi lahendamise kulg ja teekond on ka pisut erinev Tallinna traditsioonist.

Kuidas teid on omaks võetud?

Tiia: Probleeme pole olnud. Oma kandis oleme oma inimesed.

Immo: Me oleme üpris omaette. Aastate jooksul Hiiumaal käimine ja järjest pikemalt ja pikemalt kohal viibimine on teatud mõttes olnud eemaldumine Tallinna sagimisest. Me kumbki pole püüdnud trügida Hiiumaa keskkonda. Mina käin siin vaikselt põõsa taga tööd tegemas. Ma ei eelda ka seda, et mind tullakse sinna väga segama.

Tiia: Kui me käisime kümmekond aastat tagasi vallas ennast sisse registreerimas, siis tundus meile, et sealne ametnik ei rõõmustanud. Aga samas, kui tee on kinni tuisanud, siis tuleb traktor ja ajab lahti. Kuigi vallavanem võib-olla mõtleb, et ega nad ju siin päriselt ei ela.

Immo: Vallavanem tükk aega ei uskunud, et mina tõesti ka talvel pikki perioode siin elan.

Nüüd siis: mis need head asjad siin on, mis teid siia tõmbavad?

Tiia: See on ikkagi oma hea elu. Ega me ei tule siia sellepärast, et siin hiidlased elavad. Meil on selline koht, kuhu oled end sisse seadnud ja kus on endal hea olla.

Mida Hiiumaa (või riik või EL või kes tahes…) peaks tegema, et elu siin püsiks vähemalt nii hea, kui see praegu on või saaks veelgi paremaks?

Immo: Üks on see, et normaalse internetiühenduse saamine tundub meil, kes me ääremaal metsa sees elame, täiesti lootusetu. Ka uued projektid ei anna lootust. See on üks asi, mis inimesi Hiiumaal rohkem kohal hoiaks või juurde meelitaks.

Näiteks ei saa praegu noored pered isegi lapsi koolitada, kui pole kodus internetti.

Õhu kaudu leviv internet, nagu meil siin, on pigem viletsapoolne. Kiirus kõigub, mahud on piiratud ja ühendus vahel katkeb. Paljudel inimestel aitaks siin paremini hakkama saada, elada ja isegi rohkem tööd teha see, kui internetiühendus oleks parem. See on asi, mida riik ja riigi vahendusel ka Euroopa Liit saaks ära teha. Aga riigil on seni selles küsimuses olnud rohkem juttu kui tegusid.

Tiia: Me elasime ilma elektrita kuni 2005. aastani. Siis saime äkki soodsa pakkumise. Enne seda oli meie elu küünlavalgel väga romantiline, käisime naabri juures laptopi ja telefoni laadimas.

Kas teil on lugu või anekdoot, mis teie jaoks iseloomustaks Hiiumaad või hiidlasi?

Tiia: Kunagi 90-ndatel oli Hiiumaa turismiteatmikus, eriti inglise keeles, hästi humoorikalt väljendatud Hiiumaa kohta. Otsetõlkes oli seal lennuvälja kohta kirjas umbes nii, et “maandumine on suhteliselt ohutu”. Ja veel, et Hiiumaa inimesed on väga omapärased ja et kohtumine nendega on “erutav kogemus”.
Immo: 1980–1990-ndatel elas pikalt siin mu kooliajast parim sõber Ants Rebane.

Ta oli maakoolis õpetaja, nüüdseks ammu mandrile tagasi kolinud. Käisin nõukogude ajal tal külas, kui olid veel piiripunktid, kutsed ja nii edasi.
Tema rääkis kahe otsaga lugu, et siin on niimoodi, et kui lähed üksinda õhtul põõsa alla õlut jooma, siis järgmisel päeval teab kogu küla palju täpsemini kui sina ise, mitu pudelit õlut sa ära jõid.

Eks see on ka heatahtlik kokkuhoidmise näide. Kui kõik teavad kõike kõigist ja kõigest, on reeglid ja väärtused paigas ning elu turvalisem. Sellest on Hiiumaal midagi veel alles.

Täna loetuimad
Puulehti riisuma ei peaks  (7)
Lennufirma: vald valetas kirjas ministrile  (15)
Saaremaa jahitootja hakkas H-paate ehitama (5)
Liiklusmärkide lõhkujale töötunnid (3)
14-aastane Orissaare korvpallur liitub Itaalia spordikooliga
Netiketi patroon on saarlanna
SÜG-i uue nime saamiseks 170 ettepanekut (3)
Lugeja küsib, jurist vastab (3)
Orissaare ja Muhu konteinerid täituvad kärmesti
JUHTKIRI - Kelle tõde on suurem? (2)
Kuressaare väärikate ülikooli 10. õppeaasta avas poliitik
Teine pensionisammas – õigus või kohustus? (3)
Keskkonnaprogramm otsib saarte noori (5)
Saaremaa meeskoor osaleb kammerooperis
Millest sõltub ravimi hind (3)
Nädala loetavuse top 5
Auto sõitis kesklinnas läbi purskkaevu  (75)
Ralliauto rammis Kaali trahteri müüri
Saarlasest saadikul on kuluhüvitis kasutatud (18)
Puulehti riisuma ei peaks  (7)
Pargitud autod segavad probleemi lahendamist (14)
Kommentaarid
Auto sõitis kesklinnas läbi purskkaevu  (75)
JUHTKIRI - Kelle tõde on suurem? (2)
Puulehti riisuma ei peaks  (7)
Teine pensionisammas – õigus või kohustus? (3)
Millest sõltub ravimi hind (3)
SÜG-i uue nime saamiseks 170 ettepanekut (3)
Liiklusmärkide lõhkujale töötunnid (3)
Lennufirma: vald valetas kirjas ministrile  (15)
Saaremaa jahitootja hakkas H-paate ehitama (5)
Lugeja küsib, jurist vastab (3)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud