Segu Veneetsiast ja Hollandist

Autor: Heli Salong
Reede, 19. oktoober 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Selline pealkiri võib kõlada liiga uhkelt, aga just nii ma mõtlen, kui püüan Põltsamaa linna nägu kirjeldada.

Põltsamaale tulles võtsin kaasa oma vana jalgratta, mis oli mõnda aega kasutult seisnud ja vajas remonti. Minu esimene mõte oli, et kes ja kus mul seda remontima hakkab, aga korralik rattapood koos töökojaga oli linnas kohe käepärast võtta. Jutt oli lõbus, töö korralik ja ratas sõidab nagu vaja.

Sain poepidajate käest teada, et oma ratast ei tule siia remontima mitte ainult kohalikud, vaid tulijaid on palju kaugemaltki, ka pealinnast.

Praktiline jalgratas

Olin juba unustanud, kui tähtis liiklusvahend on olnud Põltsamaal jalgratas. Ja seda läbi aegade. Ülikoolis õppides tuli mulle ükskord külla saarlasest kursusekaaslane ja linnas liikudes jäi ta juba esimese poe ees imestunult seisma – nii palju jalgrattaid polnud ta Kuressaares kunagi ühegi poe juures näinud. Minu jaoks oli see kõik tavaline, sest ma polnud veel Kuressaares käinud.

Põltsamaal pole linnas kunagi olnud ühtegi bussiliini, aga linn on piki jõekallast pikalt välja venitatud. Jala on tüütu astuda. Linnas pole mäkketõuse ega langusi. Nii istub hea meelega rattasadulasse ka eakas proua või härra.

Jalgrattasõit on põltsamaalastel veres ja antakse edasi põlvest põlve. Koolimaja jalgrattaparkla on nagu mõnes Hollandi väikelinnas, sest rattaga kooli tulek on enesestmõistetav.

Pole siis imestada, et Põltsamaal on olemas aktiivne ja hästi tegutsev rattaklubi, kes korraldab oma liikmetele lähemaid ja kaugemaid matku.

Läinud nädalavahetus oli imeilus – parim vananaistesuvi, mis olla saab. Võtsin ratta ja kergliiklusteele. Mõtlesin, et ehk kohtan isegi mõnd tuttavat, kuid enam-vähem üksinda ma sinna sõitma jäingi.

Sain aru, et ratas ei ole siin mitte lõbusõitudeks, vaid töövahend, kui on vaja tööle, kooli või poodi minna. Mis sa ikka rattaga niisama ringi tiirutad. Inimesed askeldasid ilusa ilmaga koduaedades, ainult üks ullike sõitis niisama rattaga. Kuressaare ümbruses kergliiklusteel rattaga sõites olin spordihuviline, siin keegi, kellel pole mitte midagi mõistlikku teha. Siin sõidavad inimesed mööda linna oma normi täis.

Nii et Põltsamaa on tõesti nagu väike Holland, kus hästi palju rattaga sõidetakse.

Teine võrdlus, mis mul Põltsamaast rääkides pähe tuleb, on Veneetsia.

Veneetsia on sildade ja kanalite linn. Põltsamaal on jõgi, jõeharud ja 18 silda. Üheski Eesti väikelinnas pole vist nii palju sildu. Suuremad sillad lähevad üle jõe, väiksemad üle jõeharude ja vallikraavide. Nädalavahetuse ilusa ilmaga otsustan kõik sillad läbi jalutada. Sügisvärvid ja sinine taevas lisavad kõikjale värve juurde ning vaated on lummavad. Sillad ei asu üksteisest väga kaugel ja nii saab sellest mõnus paaritunnine pärastlõuna.

Kiisamauru sillalt Suurele sillale, sealt edasi Jahimeeste ja Veinitehase sillale, pärast Kohtumaja ja Saunasild. Sellesama Saunasillaga on seotud minu lapsepõlve mitu mälestust. Saunasilla juures asus tõepoolest linna saun ja kodust sinna minnes pidime iga kord üle silla minema. Saunas pead pestes polnud tollal aga mingeid fööne kuivatamiseks. Talvel külmaga sai villane müts lihtsalt pähe surutud. Pikad juuksed jäid mütsi alt välja paistma ja kui jõudsime üle Saunasilla, olid märgade juuste otsad juba jääs. Saunasilla pikkus võrdus juuste külmumisaja pikkusega.

Teine lugu Saunasillaga oli päris jube. Õppisin juba ülikoolis ja kõike linnaelu uudiseid ei teadnud. Nii ei teadnud ma ka seda, et Saunasild on remondis ja koost lahti võetud. Rattaga silla poole tuhisedes polnud väljas ühtegi hoiatavat märki. Kui tavaliselt sõitsin ikka sillale päris suure hooga, siis seekord võtsin millegipärast hoo maha. See mind päästiski, sest vähegi suurema hooga oleksin lennanud alla jõkke kivide peale.

Küllap on sildadest lugusid igal põltsamaalasel, sest sillad ja Põltsamaa kuuluvad kokku ja sildade rohkust rõhutatakse järjest enam. Korraldatakse isegi jooksuvõistlust, kus peab läbi lippama kõik sillad.

Kosmopargi tuuletunnel

Nagu iga paik Eestimaal, unistab väike Põltsamaagi sellest, et siin rohkem inimesi käiks. Sillad ja rattad seda ilmselt ei suuda. Ükskõik kui romantiliselt need sõnad ei mõjuks.

Sellepärast on nüüd ette võetud hoopis suurejoonelisem tegemine ja loodetavasti saab Põltsamaa lähiaastatel endale Kosmopargi. Kuhu siis veel, kui mitte siia, sest siin toodeti kunagi kosmonautidele tuubitooteid. Uue atraktsiooni põhirõhk ei ole küll tuubitoodetel, vaid tuuletunnelil ning muudel kosmoseteemalistel elamustel.

Arendajad loodavad sellega Põltsamaa linna külastajate hüppelist kasvu. Saab näha, kas need külastajad ka sildadest ja ratastest vaimustuvad.