[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Neljapäev, 06. august 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuni 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930




NÄDALALÕPP

Ülle Marks ja Jüri Kass – meie Hiiumaa (1)
Autor: Harri Rinne
Reede, 19. oktoober 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Lugu sellest, kuidas me laenasime paati, et... Foto: erakogu

Ülle Marks on kunstnik ja kunstipedagoog, eriti graafikuna on ta kindlasti üks pärjatumaid Eestis. Ta on võitnud muu hulgas kõikide graafikatriennaalide võitjate triennaalil peapreemia. Jüri Kass on hariduselt disainer selle sõna klassikalises tähenduses, tootearenduse mõttes ehk tegeleb tööstuslike esemete tehnoloogia, ilu, teostatavuse, majanduslikkuse jms. Praegu tegutseb graafilise disainerina, aga ta on kujundanud ka palju raamatuid, ajakirju jms.

Väike muinasjutt on see, kuidas nad kokku said. Nad olid paar korda kusagil näitusel või kontserdil juttu ajanud, aga Ülle ei teadnud Jürist kuigi palju, isegi perekonnanime mitte. Nii sai Ülle sünnipäevaks kaardi, mille vahel oli teatripilet. Tekst oli „Palju õnne! Sinu...“ ja alla oli joonistatud kassipilt. Ülle oli solvunud. Arvas, et keegi nimetab ennast „sinu kiisuks“. Arvas, et pole mõtet minna, aga läks siiski ja sai aru, kellelt kaart oli.

Jüri isa vanaema nimi oli Ingel ja ta oli Hiiumaalt pärit. Jüri tädi, kes oli kalatehnoloog, töötas Kõrgessaares. Lapsepõlves käis ta tädi juures mitu korda, kogu ta suguvõsa on Hiiumaalt pärit. Vanaisa oli üks nendest, kes said Stalini ajal 25+5, nii et vanaema jäi üksi viie lapsega.

Ülle kiidab Tõnu Otsasoni: tema oli noore mehena kolhoosiesimeheks määratud ja nägi pere vaesust. Kui Otsason oleks pere hoolde jäetud lehmade piimakogust mõõtnud, võib-olla poleks lapsed ellu jäänud. Muidu söödi kasepungi, kuuseokkaid ja nõgeseid.

Ülle ema läks olude sunnil juba neiueas Hiiumaalt linna, kus abiellus TPI-s õppiva kaasaga. Sündis Ülle, kes isa töö tõttu pidi koos perega mitu korda kolima. Ka Hiiumaal käis Ülle lapsepõlves tihti, eriti vanaema juures Lojal.
Päris oma kohta on Ülle ja Jüri Hiiumaale ehitanud umbes 14 aastat.

Alustame kaugelt. Väljaspool Eestit, mis on sinu lemmiklinn või -koht või -riik? Ja mis on selle võlud?

Jüri Kass: Minul on ikka Itaalia. Üks asi on see, et seal on ajalookihistusi pööraselt palju. See on nagu tort – võid mitmeid kihte leida ja see on niivõrd loomulik. Teiseks täiesti olmeline asi – seal on hea ujumas käia. Samas on kurb, et see ilu on nendele nii igapäevane – nii inimese tehtud kui ka looduse tehtud – et paraku ei osata seda hinnata.

Ülle Marks: Kus mul oli tõsiselt hea olla, oli Gotland. See oli koht, kus ma tundsin, et olen kodus.

Missugune teine koht Eestis peale Hiiumaa on sulle kodu, päriselt või vaimselt?
Jüri: Tallinn. Olen seal sündinud, vanemad on seal sündinud. Tallinna ma tunnen läbi ja lõhki. Võõras linnas tunned ennast hästi siis, kui sa tead, kuidas liikuda punktist A punkti B, kui sa tunned seda sisemist struktuuri. Tallinnas ma seda tunnen.

Ülle: Tallinn. Mere ääres on õhku. Ja veel, Valgamaal minu isa kadunud ema talu. Need mälestused on andnud värvid minu elule. Kui see koht otsa sai, siis võib öelda, et lapsepõlv sai ka otsa, aga need värvid, see roosilõhn, mesilaste sumin, mee lõhn, see valgus, päike paistab ja vihma sajab, valgus tammede all, see jääb kogu eluks. Oled nii väike, et kullerkupud on sinu silmade kõrgusel ja sa näed, et kõik on kuldne. Lähed majast aidani ja käokingad kasvavad üle pea, ultramariinsinised, ja siis lähed roosipuu juurde, valge valgus. Mõtlen, et nüüd on muinasjutt ja olen printsess. Roosipuu on nii-nii suur ja õitseb ainult mulle.

Äkki tuli üks külm kevad ja sinililled olid nii valussinised kui ei iialgi varem ja taevas oli kõlesinine kui ei eales ja sa mäletad senini, aegluubis, kuidas sinililled pudenevad kalli vanaema sargale, hauda, sügavusse. Ja see mälestus on teravsinine, nii kraapiv kui kurbus ja valu.

Hiiumaal, nii väike kui ta ka on, on väga erinevaid kohti, nii looduse, taimestiku kui isegi ilma poolest. On sul peale oma koha ka teisi lemmikuid siin?

Jüri: Kalana rand. Kui me tulime siia, avastasime seal Kalanast natuke edasi Kasemetsa, kuhu nüüd on tehtud mingid RMK putkad. Siis oli see rand, kus kevadel oli praamidelt merre kukkunud uhtpalke, täiesti inimtühi, kedagi ei näe. Ja Ristna, kus meri läheb järsult sügavaks. Kui tuleb läänetuul, tekib ohutunne. Ei ole nii, et jalutad paarsada meetrit ja vesi on ikka vööni. Ja see männimets! Ristna kant on võimas.

Ülle: Mul on sellest männimetsast kama, aga Ristna, jah. Vägev. Oleme seal telkinud. Kord, vanim laps oli siis teismeline, viskas tormilaine tüdruku veest välja kaldale tagasi.

Kas sa veel leiad siin midagi uut? Käid ringi kusagil uusi kohti avastamas?

Jüri: Jah, aga see ei ole see asi, mille pärast Hiiumaale tulla. Kõik need aastad siiamaani on olnud niimoodi, et ma lihtsalt töötan end võhmale. Mulle on see vajalik vaheldus arvuti taga istumisele.

Ülle: Jah, täiega. Sel aastal avastasin sõprade juhatusel proua Ebba von Stenbocki ratsaraja, Sitka kuuskede katedraali. Põlise leppe kivid. Polnud neid varem näinud. Olen lugude mõtleja. Kui legendid räägivad neist kohtadest seda, teist ja kolmandat, siis mina tundsin, et olen siin varemgi viibinud ja aimasin, et jah, need on just need kohad. Veel avastasin liiviku. Tundsin seal end kui teisel planeedil. See oli tõesti emotsionaalne elamus.

Jüri: Käisime ka Tõrvaninal.

Ülle: Kummaline, ma polnud varem laulvaid liivasid tajunud, küll aga olin neist kuulnud. Senini oli see mingi abstraktne teema. Kui oleksin helilooja, siis kirjutaksin need liivade laulud noodikirja. See oli nii ilus. Ja veel on üks müstiline paik, kus kasukaga kivid ja roheline valgus loovad väga erilise õhkkonna. Hiiumaal on selliseid kummalisi kohti. See on muinasjutuline saar, kaunis ja eriline.

Kui sa parasjagu tööd ei tee, millega sisustad siin oma aega?

Ülle: Jüri õpib iga päev itaalia keelt.

Jüri: Talupidamistööd, nagu juba öeldud.

Ülle: Ma tõusen päikesega, panen kummikud jalga ja lähen metsa, siis kastan aeda, ütlen päikesele tere, vaatan, kes mul aias on suuremaks kasvanud.

Avastan iga päev midagi, mida pole enne märganud. Oleme siin neliteist aastat olnud, aga aina imestan ja avastan. See kõik on nii ilus ja ma tahaksin seda ilu natukenegi jäädvustada, aga ei oska. Kuulatan, vaatan, nuusutan, tunnen, üritan teha pilti ja see foto tundub nii mõttetu.

Siis üritan oma saamatus eesti keeles kirjutada sõnu, et vaataja saaks pisutki osa sellest ilust. Mõistan, et ka see jookseb liiva. See pole see, pole see... Kui ma ei pea just midagi konkreetset tegema, olen kõige meelsamini vaatleja rollis.

Kuhu viiksid Hiiumaal oma mandri või välismaa külalised?

Jüri: Hiiumaa keskel on väga müstiline – mets ja soostunud järved, Tihu järv ja need liigmärjad metsad. Ja samas luited ja rannamännik ja laane moodi metsad, mida ei ootakski üldse. Tee Kassarisse leiavad külalised ilma juhatamatagi, aga Hiiumaa keskele ei ronita lihtsalt.

Ülle: Nad peaksid nägema liivikut, Sitka kuuski ja Põlise leppe kive.

Meie tuntud raskused on praamiliikluse ebakindlus, keskmisest sagedasemad elektrikatkestused või voolu ebastabiilsus, poodide mitte üleliia lai kaubavalik.

Kuidas oled nendega kohanenud?

Ülle: Olen elektrimüüja peale ülivihane. Ma ei osta enam sügavkülma mitte midagi. Meil läks terve külmikutäis mustikaid, pohli, kõike muud lihtsalt pekki. Kuidas ma lepin sellega: ma muudan strateegiat. Ma ei hakka maailma muutma, muudan ennast, nii on palju lihtsam. Uute praamide üle olen rõõmus, Leiger ja Tiiu. Välja arvatud kord, kui me parimad sõbrad olid tulemas – ja just sel päeval juhtus midagi, et nad ei saanudki üle. Poed – mul on üsna kama kaks, mida müüakse. Mulle sobib.

Jüri: Me ei ole erilised gurmaanid. Hommikul sööme kaeraputru ja seda on ikka olemas.

Kas sind peale nende siin veel miski tõsiselt segab?

Jüri: Üldiselt mind miski ei häiri.

Ülle: Mulle tundub, et alkoholi tarbitakse siin liiga palju. See teeb murelikuks. Mõttetult kurvad tagajärjed.

Kui saaksid vabalt valida, siis mida a) tooksid Hiiumaale juurde, mida meil pole b) millest tahaksid lahti saada, mis meil on?

Ülle: Kui ma saaksin olla võlur, siis teeksin nii, et ma saaksin siin tööd. Praegu olen täiesti kahepaikne, pendeldan mandri ja Hiiumaa vahet. Lahti tahaksin saada „meelelahutust“ otsivatest turistidest. Issand, kuidas ma igatsen aegu, kui oli piiritsoon. Ma tean, et hiidlased põletaksid mind selle jutu peale elusalt tuleriidal. Turistid tulevad siia võtma, mina tulen siia, et luua ja anda. Kui ma vihkan midagi, siis see on see, kui keegi arvab, et tal on rohkem õigusi. Võimalik, et see jutt hiidlastele ei meeldi.

Jüri: Täpselt. Jumalast õnn, et siin ei ole Saaremaa.

Ülle: Et siin oleks vaikust ja rahu. Ma säilitaksin selle looduse, veel ehitaksin oma maadele paar väikest ergonoomilist majakest ja kutsuksin siia sõpru näiteks Jaapanist, õudsetest suurlinnadest. Teeksin residentuuri. See oleks tore ja kasulik.

Kuidas sinu kultuurinälg siin toitu saab?

Ülle: Ma olen saanud siin selliseid kultuurielamusi, mida võib juhtuda ainult Hiiumaal. Näiteks siin, seitsme maa ja mere taga, kusagil kaugel Kassari kabelis mängib Urmas Vulp, absoluutne Eesti tippviiuldaja. Kümmekond kuulajat, privaatkontsert sisuliselt.

Teine kogemus – maailmanimega Moskva tipppianist Natalia Suharevich, polnud kümmetki kuulajat saalis. See saab juhtuda vaid siin. Hiiumaal saan täiesti tipptasemel kunsti olematu raha eest ja privaatselt.

Jüri: Ja nagu Homecoming. Nimekad interpreedid tulevad lihtsalt armastusest, on olnud suurtel maailma lavadel ja rõõmsalt esinevad siin Pühalepa kirikus. Eelmisel aastal oli minu jaoks hästi võimas elamus Tüüri „Lighthouse“ esitus.
Ülle: Sattusime Erkki-Sven Tüüriga ühel ajal Samaariasse ja ostsime harmooniumid. Tema sai ilusama, aga ma sain parema. Jüri lohutas, et ärgu ma muretsegu, värvime kenaks. Mängin oma kaasale privaatkontserte niisama, eralõbuks. Aga Erkki-Sven tegi oma harmooniumiga kontserdi Kassari rannas juba samal sügisel.

Kas hiidlane on teistmoodi kui mandri inimene?

Ülle: Inimesi on igasuguseid nagu igal pool. Raske oleks üldistada. Aga noh, näiteks naabrimees ütles kellegi kohta, et „jah, et see proua on vähe sale“. Selgub, et see käis priskuse kohta, aga kõlama jäi hästi. Hiiu keel on mul täiesti õppimise koht. See on nii vahva minu meelest.

Kuidas sind on omaks võetud?

Jüri: Ma ei ole ennast pakkunudki. Aga kui me siin alguses ehitasime, tuli üks mees sääreväristajaga õuele. Mina küsima, et kas asja ka oli, aga ta lihtsalt tuli vaatama, et mis siin toimub. Ükskord olime siia tulnud, auto oli maja taga varjus, me polnud kedagi näinudki, aga kui poes käisime, selgus, et juba teati, et me olime siin juba mitu päeva olnud.

Ülle: Arvan, et see on raske, et väga ei võetagi omaks. Hiidlane teab, mis on tema väärtus ja see ongi väärt olemist.

Mis on need head asjad, mis sind siia tõmbavad?

Ülle: Rahu ja vaikus. Meil on nii intensiivne elu linnas, palju inimesi, kellega kokku puutume. Siia tuleme kui luksusesse, tunneme end kui miljonärid, linnas me seda ei ole. Oleme siin nii rikkad kui ei kusagil mujal maailmas. See kõik on siin nii hea ja ma tunnen end siin nii õnnelikuna.

Jüri: Ma tunnen end siin pingevabalt. Kuigi on igasugu plaane ja aastate kaupa teha on palju, aga see mind ei koorma kuidagi.

Ülle: Me leppisime kunagi kokku, et „me ei pea midagi“.

Jüri: Jah, täpselt.

Mida peaks tegema, et elu Hiiumaal püsiks vähemalt nii hea kui see praegu on või saaks veelgi paremaks?

Ülle: Töökohad, see on esimene asi.

Jüri: Kaugtöövõimalused. Oleks vaja teha kõik, et infrastruktuur selleks oleks korras. Kui mul oleks siin ülikiire internet, ma võiksin siin töötada. Kindlasti paljud teised ka.

Ülle: Teine asi on teed. Palun, aidake inimeste sissesõiduteed korda teha. Kevaditi, sügiseti, maantee ääres iga teeotsa peal seisab auto. Ei pea kaua mõtlema, miks. See ei ole normaalne. Inimestele peab juurdepääsuteed korda tegema.

Jüri: Vanad maaparanduskraavid, mida talumehed ise tegid, on kinni vajunud ja mets on peale kasvanud ja kuivendus ei toimi. Neil, kes praegu siin elavad, oma ea tõttu või materiaalsetel põhjustel, pole enam seda jõudu.

Kas sul on lugu või anekdoot, mis sinu jaoks iseloomustaks Hiiumaad või hiidlasi?

Ülle: Hiiumaa tohtri juurde tuleb mandrimees, ütleb: „Tere, ma olen Tallinnast.“ Tohter jääb otsa vaatama ja küsib siis: „Kas muud viga polegi?“

Täna loetuimad
Koondamisliider on Lümandas registreeritud ettevõte
Tele 2 vahetab asukohta (3)
Linna paarkümmend tänavat said lõiguti uue katte
Nädala loetavuse top 5
Surfilaager tekitas lärmiga Sõrve tipus paksu verd (22)
Päevapraadi seitse tundi päevas (14)
Lõbustuspargi tulek seisab Kuressaares asukoha puudumisel (35)
UUS! Koroonaleviku tõttu Eestis tuleb haiglas homsest külastuskeeld (19)
Mootorratturid peatusid ja kukkusid  (7)
Kommentaarid
Tele 2 vahetab asukohta (3)
Autod põrkasid kokku (19)
Mootorratturid peatusid ja kukkusid  (7)
Saarlaste kõnekeele hiidsümboli võimalikkus võtab ilmet (4)
JUHTKIRI - Ta on tagasiteel (31)
Katkised kaablid põhjustasid voolukatkestuse  (4)
Päevapraadi seitse tundi päevas (14)
Tuulepargid tekitavad paksu verd (17)
Lestakohvikute päev oli oma nime vääriline (4)
Petukõned võtavad erinevat vormi (11)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud