Ka piirid on läinud lahti ning Saaremaa legendaarne jooksuüritus on muutunud rahvusvahelisemaks. Osalenud riikidest on esindatud olnud Läti, Soome, Rootsi, Venemaa, Leedu, Valgevene, Iirimaa, Inglismaa, Poola, USA, Keenia, Holland, Austraalia, Tšehhi, Saksamaa, Bulgaaria, Lõuna-Korea ja Prantsusmaa.

Saaremaa kolme päeva jooksu nime kannab üritus aastast 2000. Kolmel päeval läbitakse distants kogupikkusega 41,195 km. Just täpselt nii pikk on klassikaline maratoni distants. Aja jooksul on joostav maa olnud lühem ja paar korda pikemgi, aga 1989. aastast on see püsinud täpselt ühesugusena. Kui põgusalt veel ajalool peatuda, siis 1995. aastast on võistluse juurde liidetud ka erinevad noortejooksud.

Tähtis pole võit, vaid osavõtt

Kolme päeva jooksu ajaloos on aga täpselt kaks meest, kes on selle jooksuvõistluse lõpetanud 42 korda. Need mehed alustasid siis, kui üritus kandis veel Sõrve kolme päeva jooksu nime, kui ööbiti Torgu kooli internaadis ja kui üheskoos õhtul pärast jooksupäeva seal endale kartuleid praeti.

Esimene neist on loomulikult Tõnu Vaher – kolme päeva jooksu ellukutsuja ja organisaator. Teine mees on aga Tori poiss Roman Rannisto (68).

„Ma kasvasin Toris, kus oli palju poisse ja mängiti pidevalt igasuguseid jooksumänge. Juba enne kooli sai Loode karjamaalt lehmi koju toodud ja neid siis vahel ka kadakate vahel taga aetud. Kui nii võtta, siis eks üle kuuekümne aasta on joostud küll,” rääkis Roman Nädalalõpule.

Mees jõudis spordi juurde sportvõimlemise kaudu. Kehalise kasvatuse õpetaja Helmut Veesalu eestvedamisel sai kõik rööbaspuud, kangid ja rõngad läbi proovitud. Võistlused toimusid Tartus, Tapal, Haapsalus, igal pool mujalgi ja eks see motiveeris ka poisse spordiga tegelema.

Jooksmine muutus mingil hetkel Romani elustiiliks. Siis sai ka kõvemini jooksutrenni tehtud. „Selline mees nagu Erich Truumure võttis mehed oma Žiguli peale ja viis meid Karujärve mäele trenni tegema. Jooksime mäkke ikka kümmekond korda. Või siis Viidu teel olev mägi, sealt sai ka üles joostes trenni tehtud,” meenutas ta.

Viimasel ajal ta nii palju jooksmise tõttu ringi ei rända ja ka trenni ei tee. „Nendel jooksuüritustel püüan ikka käia, mida Tõnu Vaher korraldab – pööripäevajooksud ja kolme päeva jooks,” sõnas jooksuveteran.

Viimati jooksis Roman pööripäevajooksul „Jooks sügisesse” 20. septembril. Pärast seda on ta paarkümmend korda trenni teinud, et mingi jooksusamm ja võhm täna-homme-ülehomme olemas oleks.

Maailmas levib selline nähtus nagu jooksuturism, mis ei ole ka Romanile võõras. „Olen läbinud Helsingi maratoni. Ja Eesti taasiseseisvumise aegu käisime Poolas Wrocławi maratonil. See oli selline omapärane üheotsamaraton – start oli mägedes ja finišisse jõuti Wrocławi linna välja. Tavaliselt on maratonid ikka mingil määral ringikujulised – start on finiši lähedal,” rääkis Roman.

Kolme päeva jooksu ajaloos on Romanil vahele jäänud kaks aastat. Esimesel aastal ta Tõnu veel nii hästi ei tundnud ja see üritus jäi tal kahe silma vahele. Siis oli ka ainult üheksa osalejat. Teine kord jäi vahele seoses haiglas viibimisega.

Ta mäletab, et selle jooksuvõistluse ajaloos on ta rajal jooksnud, müts peas ja kindad käes, vahel on lundki sadanud ning on tulnud joosta ka lörtsiga. Kuid ka ilusaid päikselisi kordi on olnud.

Roman ei ole end kunagi pildituks jooksnud. „Ma olen alati jooksnud kerge piduriga, ei pinguta üle, ei ole kunagi ka katkestanud. Nii olen ennast jooksmisel säästnud. Mõned väiksemad vigastused on ikka olnud, aga ei midagi suurt,” on jooksumees oma tervist hinnates rahul.

Lõpetuseks lausus ta, et tema ei leia, et maraton oleks enesepiinamine. „See on puhas mõnu. Viimastel meetritel on vägev tunne. Kunagi jooksin maratoni alla kolme tunni, aga ka maailma kõige vägevamad jooksjad ei ole maratoni alla kahe tunni jooksnud,” muigas ta, vihjates olümpiasangaritele.