Idee ja seltskond kasvas välja ühest varasemast projektist – jalutuskäigust ümber Saaremaa. Nii mõnedki Muhule tiiru peale teinud ei ole Saaremaale ringi peale veel saanud ning õnnetunne sellest, et see teekond on alles ees, ei ole tegelikult väiksem Muhuga n-ö ühele poole saamisest.

Ühtekokku osales Muhu rännaku erinevatel etappidel 12 inimest.

Aga alustagem algusest. Oli erakordselt kuum suvi. Ümber saare kõndimise üheks põhimõtteks on nii Saaremaa kui Muhu puhul olnud võimalikult täpselt rannikujoone järgimine. Seetõttu oli parmudest, sääskedest, nõgestest ja muudest ebameeldivustest ääristatud rannikule väga heaks alternatiiviks liikumine vees.

Kui jalad vajusid mutta ja veepinnal hulpis kahtlane vetikas, tuli mõelda eelnevalt mainitud ebameeldivustele ja olemine läks kohe palju kenamaks. Samuti hoidis merevesi eemal võimaliku ülekuumenemise.

Jalutuskäik ümber Muhu jagunes kolmeks etapiks kuue alaetapiga. Kronoloogiliselt olid kuupäevad järgmised: 15.-16. juuli, 23.-24. juuli ja 12.-13. august.

Iga väljasõidu alguses kogunes seltskond Olerexi tanklasse, kus kõigepealt „tangiti” kohvi ja saiakesi, vajadusel plaastreid ja sääsetõrjet. Tublimad olid kõik olulised snäkid ja muud tarvikud endale muidugi juba eelmisel päeval kaubandusvõrgust muretsenud. Siiski kujunes sellest bensuka kohvist nagu omaette rituaal.

Kolm ööd oldi muhulaste katuse all. See andis eelkõige aja kokkuhoiu, selmet edasi-tagasi Kuressaare vahet sõita.

Öömaja saime Igakülast Matsi puhkemajast ja Kuivastujaani puhkemajast. Selles numbris on fotod esimese etapi ja kahe päeva kohta.

Ah et miks me seda tegime? See selgub juba järgmisel reedel.

Anneli Tarkmeel