Läksid mööda mõned nädalad ja poolkogemata sain teada, et sadamas, endises Hanko poes jäävad ruumid suveks vabaks. Otsustamisele palju aega ei läinud, sest Kärdla sadam meile meeldis ning hetk tundus sobivat – kas nüüd või mitte kunagi! Idee, et teha just šampanjabaar, tuli Kristelilt.

Kolme nädalaga baaripidajaks

Sealt edasi läks kõik juba väga kiiresti. Kui kunagi nõukaajal oli võimalus saada kuue kuuga trollijuhiks, siis meie saime abikaasaga vähem kui kolme hullumeelse nädalaga baaripidajateks. Kuna varasemat kogemust selles valdkonnas ei olnud, tuli nii mõneski asjas sirgjoones liikumise asemel mitu kõverjoont sisse. Samas oli see ehk heagi, sest kõik kinnistub ju läbi isikliku kogemuse (loe: ämbrisseastumise).

Öeldakse, et juhuslikke inimesi elus ei ole. Eelmise aasta kevadel sai sarjas “Värvi oma Eesti” antud välja värviraamat Hiiumaast ning selle projekti kaudu olin saanud juba varem tuttavaks mitmete Hiiumaa ettevõtete ja ettevõtjatega. Nüüd kulusid need kontaktid marjaks ära, sest soovisime kasutada võimalikult palju Hiiumaa toorainet. Vahva oli toetav suhtumine kohe algusest peale, julgustati ja anti nõu, soovitati nii üht kui teist. Ausalt, see oli isegi üllatav, sest eks meid oli ära hirmutatud igasuguste juttudega.

hommikukohv

Avasime baari nädal enne jaanipäeva ning sellel ajal oli soe suvi Eestimaal kestnud juba üle kuu aja. Loomulikult läksid ilmad just siis jälle jahedaks ja sajuseks. Mõneti oli see isegi hea, sest kundesid käis veel vähe ning meie saime harjutada nii kohvi tegemist kui šampanjapudeli avamist. Üks oli kohe selge – inimesed, kes meie juurest läbi astusid, olid väga meeldivad ja sõbralikud ning soovisid meile siiralt edu. Loomulikult oli külastatavus väga väike ning kahtlusi oli palju, aga just hea emotsioon, mida saime kundedelt tagasisidena, andis jõudu ja enesekindlust jätkata.

Üks kindel soovitus jäi kõlama ning see oli hommikukohv ja varajane avamine. Arusaadav, olen ka ise varahommikul lennukilt tulles nuputanud, kus Kärdlas võiks kohvitada. Nüüd pakume putru ja ahjust tulnud croissanti ning võrratut hommikupäikest meie terrassil.

Esimene suurem üritus oli Riho Sibula 60 aasta juubel ja kontsert Villalaos. Ikka ehmatav oli, kui enne kontserti ja vaheajal tekkis hetkega järjekord uksest välja. Meie pere vanim poeg Frank oli tulnud mandrilt appi ning pani kokku playlisti Sibula muusikast – rokkisime poole ööni ja nautisime koos külalistega mõnusat õhtut.

Tagantjärele küll naljakas, aga kallasime klaasidesse kangemaid napse tunde järgi, mis tähendas kas topeltkogust või ka enamat ning pudelid said kahtlaselt kiiresti tühjaks. Mingi hetk saime küll asjast aru, sest mõned usinamad hakkasid päris kiiresti jommi jääma, aga teha ei olnud enam midagi, sest keset ööd polnud mõõdutopse kusagilt võtta.

Põnevad seltskonnad

Esimene “välisdelegatsioon” oli Austraalia, Uus-Meremaa ja Poola pensionäridest koosnev jalgratturite seltskond. Nad olid väntamist alustanud Leedust ja olid vaikselt kruttinud ennast Hiiumaale.

Huvitav seltskond olid purjetajad, kes pärast pikka merelolekut on baaris vägagi jutukad. Soomlastelt kuulsin mitmeid kordi, et Kärdla sadam on praegu Soomes kuum teema ning kes sel suvel ei jõua, plaanib järgmistel aastatel Hiiumaale tulla. Juuli lõpus olid mõned paatkonnad Soomest, kes tulid Korki just varem meil käinute soovituste põhjal. Üllatavalt palju oli ka neid, kes on käinud Hiiumaal mitmeid aastaid järjest ning tulevad jälle tagasi, sest hindavad väga siinset loodust ja inimesi.

Eraldi teema oli jalgpalli MM-võistlused, mis tõi meile mitmeid kordi täismaja ning emotsionaalseid mänguõhtuid. Muhu Väina regati ajal oli ühel õhtul näiteks nii palju rahvast, et ühe jahi meeskond istus, tormikad seljas, lastenurgas ja elas sealt mängule kaasa.

Nädalajagu enne Muhu Väina hakati üha tihedamini küsima, kas oleme ikka regatiks valmis. Kui varasemat kogemust ikka ei ole, siis ei osanud ka üleliia muretseda. Suurendasime varusid ja ajutist personali ja panime vaimu valmis. Regati ajal püstitasime baari järjest avatuna olemise rekordi – mõned tunnid jäi 24 tunnist puudu. Hommikul kell 5 lükkasime seltskonna värsket õhku hingama ning avasime jälle kell 7.30, sest oli lubatud hommikukohvi ja start oli juba kell 10.

Eriliselt jäi meelde Leedu jahi meeskond, kes mõlemal hommikul enne starti sisse marssis ja nõudis kokteili Aperol Spritz. Imestasin pisut, mis traditsioon meestel just selle joogiga on. Kui nad aga rivistusid pildi tegemiseks baari ette, saime aru, et neil olid kokteiliga täpselt sama värvi tormikad!

bussidega

Pärast Muhu Väina algas eestimaalaste puhkusteperiood ning sadamasse vooriti lausa bussidega. Imestamist oli palju, et mida paganat – šampanjabaar Hiiumaal?!

Ühel esmaspäeval astusid sisse kaks härrat Tallinnast ning tutvustasid ennast kirglike šampanjahuvilistena. Nad rääkisid, et sõitsid spetsiaalselt Tallinnast kaatriga siia, et külastada Korki. Härrad nautisid pudeli head šampanjat ning asutasid ennast tagasiteele, et olla õhtuks jälle pealinnas.

Väga liigutav oli kohtuda kahe vanema Kärdla prouaga, kes soovisid proovida ära päris šampanja, sest ega see Sovetskoje ikka vist päris õige šampanja ei ole.

Augustis jätkusid soojad ilmad ning ilmselt ei saanud külastajate nappuse üle Hiiumaal keegi kurta. Soomlased asendusid tasahilju sakslaste ja prantslastega, sekka austraallasi ja palju muidu põnevaid inimesi.

Kohvikutepäevaks ei koostanud me n-ö eriprogrammi, sest linna peal juba oli 12 kohvikut. Eksisime. Umbes kella 12 paiku oli tuba ja majaesine terrass puupüsti rahvast täis ning vaikselt hakkas kõik üle pea kasvama. Peaaegu eranditult olid kõik väga mõistvad ning valitses erakordselt mõnus õhkkond. Päike paistis, naeru ja mõnusat suminat oli ümberringi ning mullid muudkui kihisesid klaasides.

Sari „Palju toredaid inimesi”

Kui päike õhtuks maja taha kolis, saime pisut hinge tõmmata, aga seda mitte pikalt. Kui siis pärast keskööd jäi päris vaikseks, otsustasime uksed kinni panna. Aga stopp! Villalao nurga tagant hakkas kostma reipaid hääli ning juba järgmisel hetkel oli tuba ülemeelikuid pillerkaaritajaid täis. Nõuti soovilugusid ja kiskus väga lõbusaks, kui toatäis härrasid ja prouasid tantsuliigutustega üksteist üle proovisid trumbata. Sellel ööl sai helisüsteemi võimekus ära testitud ning veidikene ka muret tuntud, kas ehk vali muusika lähemaid naabreid ei sega. Õnneks on naabrid vist kas liiga kaugel või siis lihtsalt kannatlikud.

Korgi külastuse mahutas oma Hiiumaa-programmi väärikate ülikool Järva- ja Raplamaalt. See oli väga meeleolukas ja südamlik hommikupoolik! Arvasime, et umbes 30 inimest on baari mahutavuse piir, aga seekord sai seda piiri pisut nihutatud.

Otsustasime proovida kätt ka kontserdiga ning kutsusime esinema Viljandi kultuuriakadeemia tudengid. Kontsert läks täismajale ning noorte hääled ja muusika kõlasid vägagi hästi. Järgmisena saime kokkuleppele Arno ja Hiiumaa Kinoga ning korraldasime Korgi esimese kinoõhtu. Ilmselt läks filmivalik täkkesse, sest täiesti ootamatult oli kohale tulnud 41 kinohuvilist ja kahjuks kõikidele kohta ei jagunudki! Kuna palju inimesi jäi ukse taha, sai sama soojaga veel ka järgmisel päeval sama filmi näidatud ja hoolimata muinastulede ööst ning saunaõhtust oli jällegi filmihuvilisi tuba täis.

Läbi suve sai Yachts Service’i maja taga mere ääres nautida imelisi päikeseloojanguid. Viisime soovijatele sinna lauad ja toolid ning klaasid. Eriti juulis jagus igasse õhtusse romantikuid, kuigi augustikuised sumedad õhtud koos dramaatilise värvidemänguga olid samuti unustamatud.

Päikeseloojangutest ei saa vist kunagi küllalt, sest nad on kõik kordumatud!

Midagi ei ole teha, suvi saab läbi ning kuigi viimased päevad on olnud väga suvised, on inimesi palju vähemaks jäänud. Aeg on lapsed kooli saata ja muud toimetamised ootavad samuti.

Kork on oma esimesel suvel kenasti pinnal püsinud ning oleme sellel teekonnal kohanud uskumatult palju toredaid ja inspireerivaid inimesi. Siirad tänusõnad kõigile, kes on meil külas käinud ning loodame, et oleme saanud vastu pakkuda hetki, mida sellest mõnusast suvest veel kaua sooja tundega meenutada.

Kristel ja André Abner