[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Laupäev, 26. mai 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031




NÄDALALÕPP

Bali: mäed, kosed, riisipõllud ja palavus
Autor: Valmar Voolaid
Reede, 18. mai 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Bali üks populaarsemaid riisivälju - Tegallalang riisiväljad. Foto: Valmar Voolaid

Pärast kahte reisi polaarjoone taha lubasin elukaaslasele, et viin ta millalgi palmi alla puhkama. Nii saigi talle jõulukingituseks tehtud reis Balile.

Tõsi, palme, mille alla puhkama minna, leidub ka kõvasti lähemal kui kaugel Indoneesia saartel. Aga miks minna ligidale, kui saab ka kaugele. Ja pealegi, ma sain ühe mõttelise joone jälle ületatud – esimene oli polaarjoon ja nüüd ekvaator.

Reisi planeerisime aprillikuusse, väidetavalt peaks see olema ideaalne aeg Bali külastamiseks. Vihmahooaeg oli just läbi saanud ja palav suvi polnud veel kohale jõudnud. Kohalikud ütlesid, et neil ongi ainult kaks aastaaega – palav ja liiga palav.

Pärast 16 tundi lendu, ooteaegadega kokku ligi 23 tundi, Denpasari lennujaamast väljudes tõdesime, et palav suvi on vist siiski juba kohal.

Tegelikult oli asi lihtsalt selles, et Eestist lahkudes oli sooja umbes 15 kraadi ja Bali niiske 30 kraadi tundus, nagu oleks lennukilt otse saunalavale astunud.
Kuna me jõudsime sellele paradiisisaarele keskööl, siis meie autojuht, kes oli hotelli poolt saadetud lennujaama meid vastu võtma, nimesildiga ja puha, viis meid otsejoones hotelli või, noh, villasse, siis väga palju me sellest linnast aimu ei saanud. Järgmisel hommikul, kui olime konditsioneeriga toas ennast pikast lennust korralikult välja puhanud, tegime väikese tiiru linna peal. Selle lühikese, paaritunnise jalutuskäigu jooksul jõudsin endale mõnusa T-särgi nahale põletada. Päikesekreem ongi ülehinnatud. Ülejäänud päeva passisime villa basseinis ja maitsesime kohalikke hõrgutisi.

Templid, kosed, riisipõllud

Õhtu saabudes saabusid ka talutavamad õhutemperatuurid, niisiis oli aeg oma laisad kered toast välja ajada ja linna peale kondama minna. Teeäärest krabasime takso. Taksoga Balil probleeme pole, iga kolmas auto on kas takso või keegi, kes lihtsalt osutab sellelaadset teenust. Ja kui autosid parajasti näha ei ole, siis kindlasti seisab mõni lahke mees teeääres, vaatab sulle tuimalt otsa ja lehvitab sildiga, millel kirjas „Taxi” või, nagu ühel härral, „Free hugs”. Tal ilmselt ei olnud inglise keelega kõige paremad suhted või oli ta väga osav müügimees.

Igatahes taksoga sõitsime Tanah Lot’ templi juurde. See on selline merest väljaulatuva kalju peal olev tempel. See oli meie esimene taksosõit sel saarel ja ka esimene kord, kui saime rahaliselt petta. Või noh, petta on vahest vale sõna, pigem saime õppetunni, et iga taksojuhi või müügimehega tuleb kõvasti kaubelda.

Hinnad on seal üldiselt odavad. Kõige lihtsam ja ka kindlasti päevakajalisem näide oleks bensiini puhul: kui meil maksab liiter 1,3 eurot, siis seal maksis 38 senti.

Tanah Lot’ templi juurde jõudes avanes vapustav vaatepilt. Päev oli õhtusse jõudnud ja loojuva päikese viimased kiired valgustasid nii ilusti kõiki neid turistide horde, kes olid seda pisikest templit seal kaljunuki peal imetlema tulnud.

Turiste oli seal ikka tõsiselt palju ja nii oli peaaegu iga teise vaatamisväärsuse juures. Aga eks see ole igal pool nii, kus on tegemist tõsise turismipiirkonnaga.
Kui neid templeid, koski ja riisipõlde tahta näha ja pildistada sel ajal, kui seal on võimalikult vähe rahvast, siis peab neid külastama hommikul väga vara, päikesetõusu ajal.

Järgnevad päevad veetsime rohkem saare keskpaigas Ubudis. Et linnas tõhusamalt ringi liikuda, rentisime rolleri. Üritasime seda tegelikult teha juba ka esimeses peatuskohas, aga saatuslikuks sai see, et mainisime oma puudulikke kogemusi rollerisõidus. Selle peale tehti suured silmad ja käsi rollerivõtmetega nihkus vaikselt sahtli poole tagasi. Ubudis me sama viga ei korranud ja rendiprotseduur läks edukalt.

Eriline liiklus

Kui nüüd Bali liiklusest rääkida, siis tänaval kõndides ja liiklust jälgides jääb ainult üks ja ainus mulje: kohalikud on vist küll enesetapjalike mõtetega. Kui oli aeg ise sinna liikluskeerisesse siseneda, sai üsna kiiresti selgeks – kurat, see on lihtsam ja loogilisem kui Eesti liiklus. Nimelt sinu ülesanne liikluses on jälgida ainult seda, mis toimub sinu ees. See, mis toimub su selja taga, on nende probleem, kes su selja taga parajasti on.

Ristmikel erilist loogilisust ei ole – vaikselt hakkad ennast teiste vahele suruma, surud ja surud, kuni oled soovitud sõidusuunas. Muidugi, rolleriga liigeldes peaks ikkagi arvestama oma võimeid. Masinad ei ole küll võimsad, aga valesti kasutades võid endale kõvasti haiget teha. Seal oli piisavalt näha turiste, kes lonkisid sulle vastu, mõnel põlv lapitud, teisel küünarnukk. Neid nähes muigasid omaette: näe, läks natuke lappama.

Ubud on muidu vist kaubandusmeka. Mitte selles mõttes, et seal oleksid suured kaubanduskeskused, vaid et kõik tänavad on täis kauplejaid ja väikesi kauplusi. Kõik nad müüsid Balile omaseid ja ka vähem omaseid meeneid. Nende vahel paiknesid söögikohad ja mõnel pool isegi spaad.

Ahvide mets

Mööda tänavaid seigeldes jõudsime ahvide metsani. Meid oli juba ette hoiatatud, et metsa siseneda väga ei tasu, eriti, kui sul on kaasas selliseid asju, millest sa kohe kindlasti ei taha lahti saada. Nii me siis käisimegi ainult metsa ääres, sealt nägi juba piisavalt neid ahve. Nii kaua, kui sa millegagi otseselt ei lehvita või sul käes midagi ei ripu, siis nad su vastu väga suurt huvi üles ei näita. Aga nii kui ma tõmbasin kotist välja niisked salvrätikud, tormas üks metsaline minu poole. Kahe sammuga oli ta mu küljes kinni ja rätikute pakk juba pihus. Proovid talt neid ära võtta, näitab vihaselt hambaid. Tegelikult ei olnudki meil neid niiskeid lappe nii väga vaja…

Rolleriga on küll mõnus ja lõbus mööda tänavaid kimada, aga pikemaid otsi natuke tülikas teha. Väikeseks saare ringreisiks tellisime endale autojuhi, kes oli meid, higist nõretavaid eestlasi, nõus terve päeva ringi sõidutama. See oli nüüd see hetk, kus saime aru, kui palju me esimese taksojuhi üle maksime.

Päevane avastusreis saarel läks maksma 500 000 kohalikku krabisevat ja esimesele taksojuhile maksime 350 000 15-minutilise sõidu eest. Ehk siis eurooplase rahas avastusreis 30 eurot ja ahne taksojuht 20 eurot.
Ringreisil külastasime saare kõrgeimat mäge Agungi, üht pisemat koske, riisipõlde ja nipet-näpet veel.

Rääkisime pikalt ja laialt kohalikust elust ja loomulikult võrdlesime Eesti kliimat Bali kliimaga. Maitsesime erinevaid kohvi- ja teesorte. Proovisin ka luwaki kohvi, teate küll seda kohvi, mis on läbi käinud Aasia palmitsiibeti seedeelundkonnast.

Ma ilmselt ei ole suurem asi kohvigurmaan, aga mu jaoks maitses see nagu iga teine kohv, mida kohalikust kaubandusest osta saab.
Kui Ubud ennast ammendama hakkas, oli aeg liikuda edasi naabersaarele Nusa Penidale.

Suured merelained

Saarte vahel tassitakse turiste kiirkaatritega. Kiired on need tõesti ja kui meri on parajalt laines, siis lõbustuspargi atraktsiooni tunne on garanteeritud. Penidalt me ei osanud midagi oodata, olime näinud pilte vägevatest kohtadest saarel ja see oli kõik. Kui sadamas endale transpordivahendi tellisime ja see meid majutuskohta viis – järjekordne villa, bassein ja kõik muud jutud –, siis teekond sinna oli ikka väga konarlik. Nii auklikku teed polnud ma varem näinud.

See arvamus muutus järgmisel päeval, kui läksime saart avastama. Esimeseks sihtkohaks oli Crystal bay rand. Teeolud olid seal väga head, kuid nõlvad harjumatult järsud. Alla saad, aga siis mõtled, et kas roller pärast üles ka veab. Veab, ja veel kuidas, isegi kaks inimest korraga vedas. Rand oli nagu rand ikka: liiv oli, vesi oli, harjumatult suured lained olid.

Järgmine sihtkoht oli Broken beach ehk katkine rand. Poolel teel rollerit tankides hoiatati, et tee sinna on sama katki kui see rand. Naeratasime lahkele hoiatajale ja võtsime suuna katkise ranna poole, ise mõeldes, et kui palju hullem see tee majutusse minevast teest ikka olla saab.

Oi, kuidas me eksisime! See oli üks ütlemata piinarikas teekond. Järsud mäed ja suurte aukudega teed ei sobi kuidagi kokku. Aga kohale me jõudsime, korra käisime kraavis ka, kuna järjekordne turiste vedav vastu tulev auto võttis kurvi natuke laialt.

Katkises rannas nägime ikka tõsiselt suuri laineid. Laine laine järel ronis üles mööda paarikümnemeetrist kaljuseina. Vaatepilt oli vapustav ja hirmutav.

Edasi viis meie teekond Kelingking randa. Piltidelt vaadates nägi see koht päris imeline välja, kohal olles lisandus sellele imelisele veel jõhkralt kõrgel olemise tunne. Nimelt on tegu järjekordse kaljuga, mille kõrgus merepinnast on 400 meetrit. Turistid kutsuvad seda kohta ka T-rexi mäeks, kuna teatud nurga alt vaadates meenutab see rexi pead. Kogu selle tohutu kõrguse varjus peidab ennast üks pisike liivariba, kuhu saab minna mööda väga järsku matkarada.
Siinkohal on hea meenutada, et alla on alati lihtne minna, aga proovi sa pärast jälle üles tulla. Ja nii jäigi meil seal all rannas käimata kartuses, et me ei jaksa pärast enam üles tulla. „Mõni teine kord,” ütlesime teineteisele.

Soovitused saare külastamiseks

Siiani olime ookeani katsunud ainult varvastega, nii tulimegi otsejoones pärast türannosaurus rexi mäe külastamist tagasi saare madalamasse ossa ja otse randa.

Nii soojas elades on ikka hea, kui enne merre minekut ei pea kummalisi rituaale tegema, et end külma veega kokkupuuteks ette valmistada. Kõigepealt lähed põlvini vette, siis natuke tagasi, siis jälle natuke sügavamale, siis jälle tagasi soojemasse vette ja siis lõpuks üleni vette. Balil lihtsalt jalutad sirgelt vette ja kõik. Peaasi, et liigsed riided enne seljast ära võtad.

Kui nüüd keegi plaanib ka Bali külastust, siis majutuse kohapealt pisike soovitus.

Vaadake, et toad oleksid laega, mitte nii, et seinte peale on lihtsalt katus pandud. Viimases kahes majutuses oli meil see variant, et katus oli lihtsalt seinte peale pandud ja iga väiksemgi heli kostis läbi. Juhuslikult elasid meie majutuse kõrval kohalikud, kes pidasid kanu. Bali džunglikanad ilmselt ei ole kanapimedad, kuna kondasid öösel ringi ja kaagutasid valjusti, mõni kukk kires ka vahelduseks. Proovi sa siis oma iluuni niimoodi täis magada.

Kuna otseselt ei olnud see reis meil fotoreis, vaid pigem ikka puhkus, kuigi seljakotist kolm neljandiku hõivas fototehnika, siis umbselt pildistamisega me seekord ei tegelenud.

Pilte sai tehtud, positiivseid mälestusi mällu talletatud kaks korda rohkem kui mälukaardile.

Ilmselt tuleb tulevikus veel kord reis paradiisisaarele ette võtta ja siis juba anname valu kaameratele.

Täna loetuimad
Ränk liiklusõnnetus Nasval ajas kohalikud elanikud ärevile
Juurdeehitis peatänava ääres kütab kirgi
Perekondlik
Asendusturgu ei leita üles
Saarele asunud pere vilgas elu
Kiriku remondi käigus paljastusid inimsäilmed
Lahtilaskmise kibemagus valu
Reet Truuväärti huvid on ajalugu, kunst ja loodus
Väikese lapse suur mure: voodimärgamine
Jumal kõrgel, keiser kaugel
Abituriendid murdsid pead matemaatikaga
JUHTKIRI – Kuressaare ja turg?
Aste põhikool lööb kaasa rahvusvahelises projektis
Muhus tehti kahjutuks 12 lõhkekeha
KG tõi riiklikult näitemängupäevalt laureaaditiitli
Nädala loetavuse top 5
UUS! 14-aastane laps sai sõiduautolt löögi
Nasval auto alla jäänud laps viidi üliraskes seisus pealinna (3)
Ihukarvad tõusevad püsti (67)
Saksa neiu aasta Saaremaal hakkab otsa saama
Keegi sokutas surnud looma võõrasse kuuri
Kommentaarid
Ihukarvad tõusevad püsti (67)
Omariikluse talumatu koorem (12)
Garaažid avavad külastajatele uksed (3)
Nasval auto alla jäänud laps viidi üliraskes seisus pealinna (3)
Sõrve tuletorni avamine lükkub edasi (1)
Ehitustander linna südames (16)
Volikogu toetas tasuta bussiliiklust (1)
Kupli all saab visata leili ja hoida moose (5)
Osavallakogu liige Kristjan Moora: milleks sellist kogu üldse vaja on?  (8)
Luha kinnistu arendaja tegevus pahandab naabreid (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud