[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 25. oktoober 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
oktoober 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031




NÄDALALÕPP

Sisearhitektid Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla – meie ja Hiiumaa
Autor: Harri Rinne
Reede, 27. aprill 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Vaiklad leiavad, et Hiiumaal on väga palju avastamist. Foto: erakogu

Kõigepealt peab allakirjutanu vabandama lugejate ees, et ei suuda kaugeltki kirjeldada, mida kõike Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla teevad.

Sõna “sisearhitektuur” on üsna napp väljendamaks seda, mida nähti Eesti EL-i eesistumise ajal mitmel pool, mida leidub Tartus Eesti Rahvusarhiivis, Pärnu vanas mudaravilas ehk Hedon spaas, Apollo raamatupoodides ja mitme linna kinos, Veneetsia arhitektuuribiennaalil ja mitmetel sündmustel nii kodu- kui välismaal. Isegi Hiiumaal on ühes kalapoes nende “sõrmejälgi” näha.

Mitmekülgsele eneseteostusele lisaks on mõlemad tegutsenud ka õppejõuna Eesti kunstiakadeemias ning osalenud sisearhitektide Eesti ja rahvusvaheliste ühingute tegevuses, juhendanud õpikodasid ja korraldanud sümpoosione. Tüüne-Kristini värske väitekiri uurib vanade hoonete uuskasutuse võimalusi ja tingimusi.

Tüüne-Kristini juured on sügaval Hiiumaal. Tema isa Paul Kokla, Kärdlast pärit keeleteadlane, on kindlasti üks kesksemaid hiiu keele uurijaid, kelle sulest mõni aasta tagasi ilmus “Hiiu sõnaraamat”.

Eesti kunstiakadeemia õppeekspeditsioonil Kaljo Põlluga Luidjal ja Paopel vanu talukohti mõõdistades jõudsid nad jalgratastel ka Kõpu poolsaarele, kus üks väike autentne rehemaja oli juba 50 aastat tühjalt seisnud. Koduloolane Joann Kallas oli seal üles kasvanud ja käis hiljem suviti maja ümber teerada sisse niitmas, maja uksi uue elu ootuses ikka ja uuesti kollaseks üle värvimas. Õnneks läks nii, et sellest käigust sai alguse uus kodu Tüüne-Kristini ja Urmo perekonnale.

Alustame kaugelt. Väljaspool Eestit, mis on teie lemmiklinn või -koht või -riik? Ja mis on selle võlud?

Tüüne-Kristin: See on hea küsimus, et inimest mõista. Minu vanemad on ühed kõige suuremad urbanistid, ise olen ikka ihanud loodusesse, aga üks linn kui lemmik on kindlasti Melbourne. Olen seal elanud ja töötanud ülikoolis kolm kuud ja see muutis täielikult mu maailmapilti, see on jäänud minu sisse. See avatus kogu maailmale, see tohutu põnevus ja arusaamine, et on olemas linnu, kus inimesed kasvavad üles ühe linna sees nii, et mõned tudengid pole kunagi linnast lahkunud. Kui tehakse semestris mõnikord mingi käik või rännak loodusesse, siis see on tohutu õppimisväärtusega. Nii et mõned asjad, mis meil on Eestis iseenesestmõistetavad, on teises kohas väga suured väärtused ja seda tuleb osata tajuda, et me oleme kõik väga erinevad.

Urmo: Lemmiklinn saab olla see, kus sa ise viibinud oled. Üks linn, millega me oleme väga palju kokku puutunud, mida ma võib-olla poleks paarkümmend aastat tagasi uneski võinud arvata, on Veneetsia. Tegime Eesti ekspositsiooni ja see, kui sa seal kohapeal elad mõnda aega ja suhestud selle kuumuse, selle elurütmi, selle kihistuga, mis seal säilinud – see oli hästi põnev. Veneetsiaga on muidugi sama häda, mis paljude kohtadega tänapäeva maailmas, et turistide hulk suureneb üha. Sellest ajast, kui me seal ise biennaalil olime, olemegi pea igal aastal seal käinud. On arhitektuuribiennaal ja üle aasta jälle kunstibiennaal, mõlemad on väga huvitavad.

Mis teine koht peale Hiiumaa on Eestis teil koduks, päris või vaimselt? Miks just see?

Urmo: Ma olen märganud, et meid käivitab liikumine: Tallinnast Hiiumaale, Hiiumaalt Tallinna ja välismaale. Selles liikumises kui teises kohas olekus suudad distantsilt palju selgemini asju näha. Saad värsket energiat, ei tüdine ära, saad asju paremini võrrelda. Mõnes mõttes on Tallinn justkui vahejaam ja Hiiumaa lõpp-peatus.

Tüüne-Kristin: Distantsilt on palju lihtsam aru saada, mis toimub ja see on kuidagi inspireeriv. Tallinn on koht, mis meid aktiveerib. Ilmselt sümbioos nende kahe paiga vahel toimib päris hästi. Oleme Tallinnas ju õppinud, elanud, lapsed käinud koolis, oleme seotud inimeste ja projektidega.

Hiiumaal, nii väike kui ta ka ei ole, on väga erinevaid kohti, nii looduse, taimestiku kui isegi ilma poolest. On teil peale oma koha ka teisi lemmikuid siin?

Tüüne-Kristin: Minule on paljud kohad armsad. Lapsepõlves käisin suviti augustikuus Kärdlas mere ääres, eemal, kus oli omal ajal karjamaa, olid tõelised merelehmad, uitasid vees. Hästi palju on selliseid erinevaid radu Hiiumaal ja paiku Kärdla linna vahel, kuhu tahan tagasi erineva valgusega, erineval aastaajal.

Kas te veel leiate siin midagi uut? Käite ringi kusagil uusi kohti avastamas?

Urmo: Kogu aeg leiad huvitavaid kohti; see on kummaline, et Hiiumaa on nagu väike, aga kui sa siin käid ja otsid, leiad kogu aeg uusi kohti. Alati on tore minna tagasi sinna, kus sa oled käinud ja seal on mingid muutused toimunud, või on aastaaeg erinev, või on inimesed erinevad, mis iganes. Väga palju on avastada uusi kohti, kuigi mõtled, et tunned Hiiumaad läbi ja lõhki, aga ei.

Tüüne-Kristin: Inimesel on kombeks liikuda nagu tramm, natuke peab end ka sundima rajalt kõrvale pöörama. Paar aastat tagasi sõitsime uduga ühel valgel suveööl Hüti endise klaasikoja kohta – seal ei ole ju tegelikult midagi. Oli udu, midagi ei paistnudki, ainult kuulsid, kuidas Kalli ja Valevi klaaspudelid helisevad ja nii avastad, et see on justkui tundmatu koht, kuigi oled seal mitmeid kordi käinud.

Kui te parasjagu tööd ei tee, millega te siin sisustate oma aega?

Tüüne-Kristin: Kogu tegevus on seotud justkui loodusega, mõnikord võideldes selle pealetungi vastu, aga ikka üha vähem, pigem kaasa minnes sellega, mis on. Minu meelest me uitame hästi palju, just nimelt avastame uusi kohti ja käime mööda vanu radu. Eestis on aastaajad nii erilised, just siin saarel kõik need lõhnad... Mujal ei ole see iseenesest mõistetav, et aastaajaga kaasneb iseäralik lõhn.

Urmo: Kui sul on vana talumaja metsa sees, siis seda muret pole, et sul poleks tegevust. Igapäevast tööd, alates vee toomisest, puude lõhkumisest, pliidi ja ahju kütmisest. Toimetad kogu aeg, vaikselt niimoodi ja tegelikult ei saagi aru, millega sa tegelenud oled, aga kogu aeg oled tegelenud millegagi.

Kuhu te viiksite oma mandri või välismaa külalised? Mida nad ilmtingimata peaksid siin nägema?

Urmo: Meil on palju käinud välismaa sõpru ja tuttavaid, me lastel samuti. Tütar kutsus paar Saksa noormeest siia kord sügisel ja nemad ei teinudki midagi muud paari esimese päeva jooksul, kui astusid kümme sammu kõrge rohu sisse ja langesid selili ja lesisid seal mitu tundi ja vaatasid lihtsalt taevast. See on nende jaoks nii suur kogemus ja elamus, et sul on päris loodus.

Ei ole vaja midagi ekstra otsida ja kedagi kuhugi eraldi viia. Muidugi võiks Ristna tippu või Kõpu tuletorni minna või kuhu iganes, aga tegelikult pole üldse vaja. Võib lihtsalt rahumeeli matkata metsas või mere ääres.

Tüüne-Kristin: Jäätee on üks imeline asi, uskumatu, kui pole kogenud. Mõnikord, kui kutsun inimesi kas või lihtsalt Eestisse ja nad küsivad, mis seal on, miks ma peaksin tulema, ma vastan, et ei olegi midagi, sellepärast peabki tulema, et seda kõike näha!

Meie tuntud raskused on praamiliikluse ebakindlus, keskmiselt sagedasemad elektrikatkestused või voolu ebastabiilsus, poodide kaubavalikute mitte üleliigne laius. Kuidas need teid mõjutavad ja kuidas te nendega olete kohanenud?

Tüüne-Kristin: Mäletan seda, kuidas me vanasti tulime Hiiumaale, sadamas oli see suur plats Žigulisid täis ja üks mees seisis seal ja osutas näpuga, kes parasjagu peale saab. See oli alati üks suur loterii, täpselt ei saanud aru, kuidas see toimib…

Urmo: Meil oli tol ajal selline 50-ndate BMW ja mulle tundub, et mõnikord saime sellepärast peale, et see BMW võiks ikka peale saada nende Žigulide vahelt.
Tüüne-Kristin: Samas Kärdla on väga heas asukohas. Mõne aasta eest Paluküla kiriku elustamise projekti käigus oli väga lihtne kutsuda siia EKA üliõpilasi ja õppejõude Euroopast, kes lendasid Tallinna ja Tallinnast edasi Kärdlasse.

Urmo: Me oleme oma elurütmi seadnud niimoodi, et me üritame mitte tulla reedel ja mitte minna pühapäeval. Kui sa ei liigu vooluga kaasa, siis väga keeruline ei ole. Aga eks ikkagi, korra aastas juhtub see, et jääd praamist maha.

Kas teid peale selle veel miski tõsiselt segab?

Urmo: Natuke raskusi peab olema. Iseenesest meile väga meeldib see praamiga tulek, silda ei sooviks. Ja ausalt öeldes see, et laev poolteist tundi sõitis, oli isegi parem kui see, et ta tund ja veerand sõidab, sest see on mõnus moment, millal sa võtad aja maha. See poolteist tundi oli tugevalt sees, nüüd on alati üllatus, et juba olemegi kohal. Selline väike moment, et sa päris sirgelt ei saa ühest punktist teise, on päris hea.

Kui me hakkasime siin käima 1987. aastal, oli kolm asja, mis meid segasid. Üks oli päris halb tee Kõrgessaarest kuni Kõpuni, suured kruusakivid. Teine asi oli see, et mere äärde ei saanud, sest nõukogude sõjavägi tegi seda piiririba. Käisime muidugi, aga alati tagurpidi ja vaatasime, et keegi ei näeks, ja passid olid alati kaasas. Ja kolmas oli see, et meil oli seal Heistesoos väga palju sääski, see oli tõsine probleem. Aga tänaseks päevaks ei ole enam ühtegi probleemi jäänud. Isegi sääsed on kadunud.

Kui saaksite vabalt valida, siis mida te a) tooksite Hiiumaale juurde, mida meil pole, b) millest te tahaksite lahti saada, mis meil on?

Tüüne-Kristin: See, mis siin väga hinnatav on, on see, et siin ei ole midagi väga palju, olen sellega väga rahul. Hiiumaa on unikaalne, raske on tõmmata isegi paralleele teiste saartega. Eks ikka tuleb teha nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Mereääre jätaksin loomulikuks ja looduslikuks avalikuks ruumiks, seda ei pea muu maailma eeskujul maju täis ehitama ega kaasajastama. Linna ja looduse sümbioos on Kärdlale iseloomulik, see on see, miks inimestele meeldib siin liikuda, uidata ja tunda mere lõhna, tuult ja kõike seda, mis on veel täna iseenesestmõistetav.

Kuidas teie kultuurinälg siin toitu saab?

Urmo: Saame päris hästi toidetud. Hiiumaal toimub, eriti suvel, väga palju asju ja väga kõrgetasemelisi asju, näiteks need Homecoming-kontserdid, Hiiu Folgid ja Sõru Jazzid.

Tüüne-Kristin: Ikka suheldes teiste (loominguliste) inimestega, see on siin kuidagi päris ja inspireeriv. Natuke oleme püüdnud ise ka midagi teha. Samas, ega me palju ei käi ringi, vahel on vaja lihtsalt eemalolekut.

Urmo: Talvel võib-olla on teistmoodi, me talvel ammutame oma kultuurinälga Tallinnas.

Kas hiidlane on teistmoodi kui mandri inimene? Milline ta on?

Urmo: Ma arvan, et mulk on teistmoodi kui hiidlane või saarlane ja nii edasi ja see on hea.

Tüüne-Kristin: Aga hiidlased – muidugi nad on kinnised. Muidugi nad ei tule sind embama igal esimesel võimalusel, muidugi sa märkad seda (naerab). Ma ei oska seda enam distantsilt vaadata, olen päris palju siin sees juba.

Urmo: New Yorgis näiteks, seal ei ole sugugi nii, et sa pead inglise keelt puhtalt rääkima, inimesed rõhutavad oma aktsenti, oma päritolu. Hinnatakse inimese sellist eripära. Ma arvan, et sama asja võiks me siin, Eestis, ka hinnata ja tundub, et üha rohkem see ka nii on.

Kuidas teid on omaks võetud?

Urmo: Seda on raske öelda. Ma arvan küll, et on omaks võetud. Aga eks see on alati see, et me ei ela sada protsenti Hiiumaal. Sellel on suur vahe. Aga siiski, hästi on võetud omaks.

Tüüne-Kristin: Seda peaks hiidlaste käest küsima. Mõnikord on tore tunne, kui midagi teed ja keegi ütleb sulle mingi hea sõna, järelikult see tegevus on olnud pigem soosiv.

Nüüd siis: mis need head asjad siin on, mis teid siia tõmbavad?

Tüüne-Kristin: No seened kindlasti! Ma olen üles kasvanud tegelikult männiriisikate keskel, aga nüüd olen olnud sunnitud vahetama need kukeseente vastu. Aga see sobib ka mulle, metsad on ju erinevad.

Urmo: Muidugi mind tõmbas Tüüne ju siia. Mingi kohaga tekkib mingi seletamatu seos, esimene kontakt. Kui me hakkasime siin käima – Hiiumaas oli teatud müstikat, ta oli meretagune koht, mere ääres, keelatud. Ta oli piir, mererannal liikumine oli mööda piiri liikumine. Esimestel aastatel me olime väga suures vaimustuses, korjasime neid pudeleid merest, mis olid laevade pealt tulnud, tegime mustikaid nende sisse, need olid keeratavate korkidega, välismaa värk.

Loomulikult kogu Hiiumaa ajalugu ka ja kogu see loodus. Ma ei kujutaks ette, et me koht oleks kusagil Pärnumaal või Saaremaal. See on müstika, kuidas sul mingi kohaga seos tekib.

Mida Hiiumaa (või riik või EL või kes tahes…) peaks tegema, et elu siin püsiks vähemalt nii hea kui see praegu on või saaks veelgi paremaks?


Tüüne-Kristin: See on tõesti küsimus, millele ei ole konkreetset ja ühest vastust. See, mis täna tundub hea, on võib-olla homseks juba
aegunud.

Urmo: Teinekord võiks küsida, mida EI peaks tegema.

Tüüne-Kristin: Mõnes mõttes on loomulik, et inimesed hindavad seda, mis neil on ja pelgavad uuendusi.

Urmo: Tegevus peaks tundlik olema, mõnikord tundub, et elu läheb projektide ärategemiseks ja pannakse nagu laia labidaga, aru saamata, miks. Kõik suures mahus.

Tüüne-Kristin: Hiiumaa inimesed on loobunud, mis on muidugi mõistetav tänapäeval, oma loomadest ja lindudest. Aga huvitav oleks jätkata vana kommet, et Kärdla linnas peetakse loomi, nagu paljudes Euroopa väikestes linnades. Ühel hommikul ärgata üles siin Kärdlas ja kuulda kuke kiremist, see oleks üks minu unistus.

Urmo: Miks ei võiks olla näiteks seal Pika Maja taga mere äärses pargis lambad? Miks me peame niitma seda trimmeriga?

Tüüne-Kristin: See nõuab paljude inimeste head tahet, pingutamist ja nii edasi.
Urmo: See kõik tekitab sellise kohaliku asja, et külaline ka tuleb ja vaatab, et vau! – äge! See asi ongi väärtus.

Tüüne-Kristin: Mõnikord uus asi ongi unustatud vana. Loomad linnas, see on üks uitmõte, millega edasi tegelda siin oma kunstiprojektide tasandil.

Kas teil on lugu või anekdoot, mis teie jaoks iseloomustaks Hiiumaad või hiidlasi?

Tüüne-Kristin: Kaks naisterahvast leppisid kokku, et kohtuvad Kärdla keskväljakul putka taga. Ah, et putkat ei ole enam aastaid? No mis siis, näeme ikkagi seal.

Minu ema kuulis seda telefoni-vestlust ja mina räägin seda lugu ikka edasi. Inimeste ruumiline mälu on tugev – see, mis kunagi oli, on mälupildis alles.

Täna loetuimad
Vargus (7)
Üleminek talveajale (20)
Saaremaale lisandus üks koroonahaige  (23)
Algas kohus kolm inimest surma saatnud roolijoodiku üle (17)
Raivo Aeg: on aeg lubada Eesti üüriturule paindlikkust (7)
MoMari pakub teistmoodi maitseid (1)
Ettevõtjad saavad küsida erakorralist toetust  (12)
Ettevõtjad näevad valla ettekirjutustes kiusu ajamist  (9)
Egle Beek – tugevama vaimse tervise nimel (6)
JUHTKIRI - Kollased kaardid (10)
Siia saab!  (3)
Tarbeklaasi uus säramine
Kodukakk, kellest ei saanud kana
Hea uni on tugeva tervise alus
Mis toimub meist idamal?
Nädala loetavuse top 5
Muhus põrkasid kolm autot kokku (16)
Vargus (7)
Tiina Luksist saab Kärla teenuskeskuse juhataja (16)
Alkoholikaubandusest Kuressaares (4)
Üleminek talveajale (20)
Kommentaarid
Üleminek talveajale (20)
Algas kohus kolm inimest surma saatnud roolijoodiku üle (17)
Vald plaanib lähiaastail 15 kilomeetrit kergliiklusteid (20)
Ettevõtjad näevad valla ettekirjutustes kiusu ajamist  (9)
Saaremaale lisandus üks koroonahaige  (23)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (121)
Saaremaa rannakaitse jääb kaitseliitlaste tagada (19)
Tiina Luksist saab Kärla teenuskeskuse juhataja (16)
Ettevõtjad saavad küsida erakorralist toetust  (12)
JUHTKIRI - Kollased kaardid (10)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud