[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 17. detsember 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31




NÄDALALÕPP

Piret Eesmaa lavastus „Ma olen paks“
Autor: Ivika Laanet-Nuut
Reede, 06. aprill 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Milline naine ei oleks mõelnud, et ta on paks? Vaadanud peeglisse ja näinud seal ainult vigu? FOTO: erakogu

Homme õhtul astub Muhus Samsara kohvikus monoetendusega „Ma olen paks“ üles Hiiumaalt pärit näitleja Piret Eesmaa, kes oli nõus jagama Nädalalõpu lugejatega etenduse sisu ja tagamaid. Etenduse lavastaja on Auri Jürna.

Kuidas sündis etendus „Ma olen paks?“

Milline naine ei oleks mõelnud, et ta on paks? Vaadanud peeglisse ja näinud seal ainult vigu?

Ainult seda, kuidas ta üldse ei vasta iseenda ootustele? Ma ei tea vist mitte ühtegi. Ja just sellepärast sündiski see lugu, et mul sai sellest nii kõrini. Sellest, et ma end vihkan ja sellest, et ma seda mõtet justkui mõelda ei tohi või vähemasti sellest rääkida mitte, sest see on ju ometigi nii tühine ja pealiskaudne probleem.

Ja siis ma mõtlesingi, et aga ma räägin! Ja räägin hästi valjusti! Ja hästi ausalt ja südamest! Sest tegelikult see ju ei ole üldse tühine asi! Tegelikult see ju ei ole üldse pealiskaudne. Tegelikult see ju mõjutab meie elus kõike. Või vähemalt minu enda kogemus on olnud küll selline, et unistus kaotada paar kilo oli alati tähtsam kui ükski teine unistus. Kõik teised unistused pidid justkui selle järele ootama.

Ja olekski võib-olla ootama jäänud, kui ma poleks otsustanud selle tüki kirjutamist ette võtta umbes viis aastat tagasi. Ennekõike tahtsin seda teha iseendale teraapiaks.

Mul on alati olnud kombeks asju endast välja kirjutada. Kui ma õhtuti uinuda ei suuda, siis ma tavaliselt tõusen üles ja panen need mõtted kirja, mis mul magada ei lase, ja kui mingi tunne mind häirib võib segab, siis ma samamoodi hakkan seda otsast lahti kirjutama, kuni jõuan selle tuumani, ja alles siis saab see lahustuda ja lahenduse leida.

Rääkisin oma mõttest esialgu kui lihtsalt ühest uljast ideest T-Teatrile (Tallinna tehnikaülikooli tudengiteater), kus olin tol hetkel tegev harrastusnäitleja ja nad julgustasid mind kohe takka. Lavastaja lubas ka aidata lugu toimetada. Ja nii see kirjutamise protsess välja nägigi – mina kirjutasin, saatsin lavastajale, tema ütles, kas toimib või ei toimi.

Väga tihti pidin ümber kirjutama, sest oma ülikoolihariduse põhjalt olin harjunud esseesid kirjutama, mitte näidendeid. Ja niimoodi ma vaikselt kirjutasin, mõtlesin aga järele, et mis ja kuidas täpselt seotud on, mis millest alguse sai, mis mille käima tõukas, ja aina kirjutasin... Tegelikult ei saanudki see lugu enne valmis saada, kui alles ülemöödunud aastal, kui sündis minu laps, kes on praegu kaheaastane. Ma küll arvasin juba varem, et vahest on valmis, aga tegelikult sai näidend valmis alles 2016. aasta jõuludel.

Siis läks veel aasta aega, enne kui ta lavale tõime, aga nüüd on ta valmis! Protsess oli pikk, aga väga tervendav!

Mis on see sõnum, mida soovid vaatajatega jagada?

Ma siiralt loodan, et inimesed lähevad sellelt etenduselt koju ja mõtlevad pärast seda tõsiselt selle üle, milliseid unistusi neil veel on peale selle, et natuke alla võtta.

Ma loodan, et nad mõtlevad, et nad võivad küll ennast armastada, isegi kui kõik nende unistused ei täitunud.

Isegi, kui kõik nende elus pole nii, nagu nad lapsena unistasid. Paljud on mulle kirjutanud pärast etendust ja öelnud, et said sellest julgustust olla natuke õnnelikumad sellistena, nagu nad on.

Enamat ma ei oskagi tahta! Ja kui see veel jõuaks neile piisavalt sügavale, siis seda parem, sest seda kauem see kannab, mida sügavamale see jõuab.

Ma loodan tõesti, et see mõte või tunne püsib neis kauem kui paar tundi. Aga lisaks sellele loodan ma ka, et vaatajad tunnevad pärast etendusel käimist, et nad võivad küll rääkida oma muredest, ükskõik kui tühised need ka ei näi.

Edulood on ju toredad, aga nad jätavad mulje, justkui kõigil teistel läheks kogu aeg hästi, välja arvatud meil, ja see omakorda süvendab halba enesetunnet, millest muidu võib-olla veel saaks kuidagi üle, aga kui tundub, nagu meie oleksime ainsad läbikukkujad, ainsad, kes kuidagi iseendast üle ei saa, siis see teeb asja ainult hullemaks.

Tegelikult on kindlasti kõigil raskeid aegu olnud, omad sõjad elus pidada olnud – miks me ei räägi siis sellest? Miks me ei räägi sellest, et meil on mõnikord raske? Võiks ju! Peaks ju! Sellest oleks nii palju abi...

Kus oled oma etendusega üles astunud?

Siiamaani olen mänginud vaid Tallinnas Urban Yogini joogastuudios, aga on plaanis minna veel ka Haapsalusse (21.04.), kus esinen Viieristi kultuuriklubis, samuti Tartusse (kuupäev pole veel paigas, aga mais) ja kindlasti Hiiumaale, sest olen ise sealt pärit.

Praegu tundub, et see juhtub suvel, enne suve enam ei jõua. Samuti astun 10. mail üles Laulasmaal uues, avatavas kultuurikohvikus nimega Günther. Nii et kui keegi sel ajal sinna satub, soovitan kindlasti tulla vaatama esiteks seda kohvikut ja teiseks, miks mitte ka minu lavastust.

Miks just Muhu?

Mul elab siin üks sõber. Me oleme väga head sõbrad. Vähemalt minu arust. Käisime koos keskkoolis ja suhtlesime palju ka ülikooli ajal ning samas, kui mõned suhted vajuvad soiku, siis see on kuidagi ajaproovile vastu pidanud.

Hetkel küll püsib see pigem helistamiste najal, aga no pisut vaeva nähes saame ka ikka vahetevahel kokku. Ja siis oli selline lugu, et rääkisime suvel telefonis maal elamisest. Mina olin olnud suve Hiiumaal ja tema elas juba aasta Muhus. Vahetasime muljeid, kui teistsugune on elu maal ja ta jagas oma kogemust talvel maal elamisest.

Et kuidas see on, kui niigi valgust ei ole ja siis sa oled veel metsas ja väljas on kottpime ja siis sul on veel väiksed pimedad aknad ka majal... Et sellist kaamost ta pole varem kogenud. See kirjeldus jäi mulle kuidagi väga hinge ja ma lubasin talle kaamose ajal Muhusse külla tulla. Tuli sügis, ma läksin Tallinnasse tagasi, kuud muudkui möödusid, elasin aga oma linnaelu ja Muhusse külla ei tulnud.
 Lükkasin muudkui edasi ja edasi seda tulekut, kuni üks hetk sõber lihtsalt teatas, et kuule, kaamos on läbi ja sa ei tulnudki külla. Ai, pagan! Nii halvasti. Nii piinlik.

Ja siis tuli välja uudis mu etendusest ja sõber ütles naljatades, et ta ei tea, kas ta saab ikka tulla mu etendusele, kuna ma ju talle külla ei tulnudki ja siis ma ütlesin talle: „Aga ma tulen Muhusse!“ Ja ta ütles: „Tule jaa! Meil on siin üks lahe kohvik – Samsara!“ Ja siis ma kirjutasin kohe Samsarasse ja nad olid kohe nõus ja niimoodi saigi tuldud.

Kas on plaanis tulla ka Saaremaale?

Tegelikult oleks loogiline olnud organiseerida Muhu ja Saaremaa koos, aga see ei õnnestunud nii kiiresti – äkki ma siis organiseerin Saaremaa ja Hiiumaa koos! Tahaksin kindlasti.

Kes võiksid etendust vaatama tulla ja miks võiksid inimesed seda lavastust näha?

Ohh... Mina usun, et sellest loost leiab midagi igaüks. Kuigi teema on hästi naistega seotud, siis alati on publiku seas olnud ka mehi ja nad on öelnud, et see polnud neile sugugi igav. Küllap see aitab neil natuke mõista seda, mida see „Ma olen paks!“ tähendab ja see ongi tegelikult olnud see kõige tähtsam eesmärk minu jaoks – selgitada, mida see pealtnäha justkui mõttetu hüüatus tähendab.

Ma võib-olla jälle kordan ennast, aga... Kõik need keerulised emotsionaalsed teemad on sellised, et... Sa ütled justkui välja ainult mingi ühe mõttetu lause... Keegi seda tähele ei pane... Keegi seda millekski ei pea... Ja samas sina ise hävitad ennast hommikust õhtuni selle ühe „lolli“ lausega. Ja sa saad mõistusega aru, et see mõte on loll, aga sa ei saa kuidagi sellest lahti. See hääleke aina krutib su peas ja kinnitab sulle, et sa pole piisav, sa pole midagi väärt, sa pole armastust ära teeninud, sa ei saa kunagi edukaks jne.

Põhimõtteliselt on see „Ma olen paks!“ just selline probleem. Loomulikult pole ka teiste inimeste ütlemised sellel hetkel, et „Sa pole paks!“ või „Sa oled väga ilus!“ mingid suured lohutajad, pigem oleks tore kuulda midagi sellist, et „On vist väga raske hommikust õhtuni kogu aeg niimoodi mõelda?“ ja võib-olla ka lihtsalt tunnustada seda inimest mingite muude asjade eest, mida ta oskab – aidata tal seeläbi keskenduda muudele väärtustele enda juures ning määratleda oma mina läbi muude omaduste.

Ma arvan, et inimesed võiksid seda näha, sest äkki see aitaks neil ka oma „lollidest“ mõtetest natuke lahti lasta. Äkki see aitaks neil tunda, et nad pole ainsad „lollid“ siin maailmas ja neil oleks sellest kasu. Äkki nende mure tunduks neile vähem loll, kui nad näevad kedagi teist samamoodi vaevlemas ja siis nad oleksid julgemad sellest rääkima ja sellest seeläbi vabanema. Aga kindlasti ei ole etendus mõeldud vaid söömishäiretega inimestele. Meil kõigil on mingid deemonid, mingid kinnisideed...

Millega ise tegeled ja kuidas jõudsid etlemiseni?

See selgub ka lavastuses, et mida ma õppinud olen ja millega tegelenud ja kuidas etlemiseni jõudsin, aga antud etenduse puhul on eriti oluline see, et teater on olnud minu jaoks alati teraapia. Ma olen seda harrastanud kümnendast eluaastast alates ja tundnud, et see tegevus meeldib mulle ning see on nii mõnelgi korral mind raskest eluperioodist läbi aidanud, sest mul on olnud pärast teatriproovis käimist lihtsam iseendaga hakkama saada.

Mured muudkui kuhjusid-kuhjusid-kuhjusid, läksin teatriproovi, sukeldusin seal täiesti teise maailma, ja välja tulles oli kergem nendega hakkama saada. Lisaks tegi see halli argipäeva värvilisemaks. Selle tüki puhul on see olnud teadlikult valitud vorm, kuidas ta kõige tervendavam ja teraapilisem võiks olla. Noh, et... Üks asi on kuhugi vihikusse midagi kirjutada, mida keegi ei loe, aga teine asi on see valjusti välja öelda, ja siis veel kolmas asi on see teiste inimeste ees valjusti välja öelda.

Kas on midagi, millega publik peaks arvestama?

Arvestama... Eee... Jaa. Et ma pole tervisliku eluviisi vastu! Jumala eest! Mitte mingil juhul. Olen selle lavastusega seoses kohanud väga palju sellist mõtlemist, et kui inimene ei taha enam dieeti pidada, siis see tähendab, et ta ei taha muud teha, kui diivanil vedeleda ja sõõrikuid näost sisse ajada. See pole üldse nii.
 
Samas, kui keegi nii teha tahab, siis ma pole ka selle vastu. Mõnikord on elus selliseid perioode, kus tahaks just nii teha, siis võib minu meelest ka nii teha. Aga ma ise usun, et vaimselt terved inimesed tahavad liikuda ega soovi päev läbi kommi süüa. Aga see on kõigest minu arvamus.
Etendus algab Samsara kohvikus kl 19.

Täna loetuimad
Pihtlas nähti haruldast lindu
Isamaa kinnitas valimisnimekirjad (1)
Aasta Praktikant on Ashwath Venkatasubramamian
Väleda Päti üldvõidu said seekord Saarlased
Saarlaste tähtpäevi 2019. aastal
Saarlase meeskond võitis lumesaha leiutusvõistluse
Uus aasta võiks alata korras elukohaandmetega
Vollemeestele kodus kaks kaotust
Kevin Saar kutsuti Eesti koondisesse
Aeg lubab ja Moskva räägib jultunult
Kes meelitab inimesi vollesaali?
JUHTKIRI - Lõpumärgid ja maailma liikumine
Müürisepp võttis Väljakivilt revanši
Kaitseliidu vormid ja sümboolika raiuti raamatusse
Nädala loetavuse top 5
Pihtlas nähti haruldast lindu
Isamaa kinnitas valimisnimekirjad (1)
Aasta Praktikant on Ashwath Venkatasubramamian
Väleda Päti üldvõidu said seekord Saarlased
Saarlaste tähtpäevi 2019. aastal
Kommentaarid
Isamaa kinnitas valimisnimekirjad (1)
Kokaiinismugeldaja taandus Kuressaare hamburgeriärist (61)
Koju jääb 4400 õpilast  (71)
Vilsandi sai endale "Vilsandi" (415)
Muhumaa jõuab liinile veebruaris (136)
Saaremaa õpetajad usuvad Toompeale mineku kasulikkust  (52)
Kalurid loodavad kormoranimunade hävitamisele (90)
JUHTKIRI: Suletud teedest (12)
Harilaiu poolsaarele tõkkepuud ei panda (9)
Politsei karistas väidetavat koerte tulistajat rahatrahviga  (302)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud