[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Reede, 28. veebruar 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
veebruar 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
242526272829




NÄDALALÕPP

Viiu Härm Rummo ja Paul-Eerik Rummo – meie ja Hiiumaa
Autor: Harri Rinne
Neljapäev, 29. märts 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Viiu Härm Rummo ja Paul-Eerik Rummo on kõigile teada. Viiut teatakse kui näitleja koolitusega luuletajat ja kirjanikku, kuid viimasel ajal üha rohkem kui fotograafi. Paul-Eerikut teatakse kui luuletajat, näitekirjanikku ja eks igaüks teab ka, kelle kirjutatud on “Viimse reliikvia” laulude sõnad.

Poliitiliselt meelestatud teavad teda muidugi kui pikaajalist ühiskonnategelast, alates juba 40 kirjast ning Eesti Komiteest ja hiljem nii riigikogu liikmena kui ka ministrina.

Viiu on ema poolt põlishiidlane ja ta ise pidi ka Hiiumaal sündima, kuid otsustas teisiti. Ema oli juba rongiga Haapsallu teel, kui pidi maha jääma ja tagasi Tallinnasse pöörduma, sest nii oli ilmale tulemas olev tütar otsustanud. Aga juba kahenädalaselt oli Viiu Puskis vanaema juures ja pole väga kaua suutnud ära ollagi.

Paul-Eerik tuli Hiiumaale koos Viiuga esimest korda kevadel 1969 Kukka külla maja “vaatama”. Maja sai ostetud ja sellest suvest saati on see olnud tema koduks nii suviti kui ka teistel aegadel.

Alustame kaugelt. Mis on teie lemmiklinn, -koht või –riik väljaspool Eestit? Ja mis on selle võlud?

Paul-Eerik: Minul puudub.

Viiu: Kõik kohad, kus ma käinud olen, igal pool olen ma leidnud midagi, mis mulle on jäänud meelde ja mis mulle on olnud elamuseks. Kas siis mingi looduselamuse tõttu, mingisuguse erinevuse tõttu meie maast või siis olen kohtunud seal inimestega, kes mulle on läinud hinge.

Paul-Eerik: Ma võiks siiski nimetada, et aeg-ajalt mulle viirastub Malta.

See mulle meeldis kuidagi, koht, kuhu võiks tagasi minna ja kas või paar aastat elada. Ilmselt see geograafiline asend, isemoodi ajalugu ja askeetlik keskkond, mis seal on.

Mis teine koht Eestis peale Hiiumaa on teile koduks, päris või vaimselt? Miks just see?

Paul-Eerik: Füüsiliselt on kahes kohas, Tallinnas on ka kodu.

Viiu: Tallinnas on päris tore kodu Nõmmel, kuigi mitte nii tore kui oli minu lapsepõlvekodu Kivimäel. Mu vanemad kaotasid märtsipommitamises 1944 oma elamise. Pärast mitmeid ekslemisi saadi köök ja tuba väikeses amortiseerunud puumajas. Olin siis viiene ja elasime seal, kuni lõpetasin põhikooli (13-aastasena). Elasime väga vaeselt, aga meil oli alguses hiigelsuur ja metsik aed, 3000 ruutmeetrit. Oma koduaias olid kõik põhilised puud, kõik põhilised taimed ja kõik põhilised seened, erinevad samblad. No mis sa hing veel tahad!

Paul-Eerik: Küllap saaks elatud igal pool, aga siin, Hiiumaal, on hea.

Hiiumaal, nii väike kui ta ka ei ole, on väga erinevaid kohti, nii looduse, taimestiku kui isegi ilma poolest. On teil peale oma koha ka teisi lemmikuid siin?

Viiu: Puski on. Seal ikka peab ära käima, ikka ja jälle. Aga muidugi, Hiiumaal on mul nüüd nii palju lemmikkohti

Need tõesti on vahvad kohad. Igal fotograafil peavad tingimata olema oma kohad. Omi kohti sa tunned kõige paremini, oskad sealt otsida ja oodata.

“Kodune koht” on hiidlaste keeles mitte see koht, kus su praegune kodu asub, vaid su sünnikoht, koht, kust sa pärit oled. Peale selle, kus ma praegu elan ja kus ma lapsepõlves elasin, üks mu tõeline lemmikpaik on see, kus maailm lõpeb, see Ristna ots. Just see lõunapoolne, sealt ülevalt patareide kohalt merele vaatamine kahes suunas, ja su ees on silmapiir, kus mitte miski sind ei sega. Muidugi on mul veel palju kohti, kuhu tahaksin tagasi minna igal aastaajal.

Kas te veel leiate siin midagi uut? Käite ringi kusagil uusi kohti avastamas?

Viiu: Oi, siin on nii palju leida! Ma mõtlen – peale visuaalse –, kui palju kohanimesid, vahvaid kohanimesid. See oli üks asi, mida me omal ajal Jaan Krossiga koos ajasime – kui neid kohanimesid kaotati, sellest oli nii hirmus kahju.

Paul-Eerik: Aga, jah, Hiiumaal on ikka väga erinevaid kohti saare väiksusele vaatamata. Raske uskudagi, et nende vahel on nii lühike distants.

Viiu: Juba kas või temperatuur. On teada asi, et Tallinnas valmivad õunad kaks nädalat varem kui Hiiumaal. Aga Kassaris valmivad õunad kaks nädalat varem kui teisel pool Hiiumaad.

Paul-Eerik: Me elame kuusikus, aga üldine ettekujutus Hiiumaast on pigem suured Kõpu metsad, iidsed toredad männimetsad. Meie keskkond on hoopis teine – aga Hiiumaa ikka.

Kui te parasjagu tööd ei tee, millega sisustate siin oma aega?

Paul-Eerik: Oleneb, kuidas tööd defineerida. Töö ja mitte-töö vahe on udune. Üks vana ütlemine on, et luuletaja ei tööta kunagi, aga ta ei puhka ka kunagi.

Viskan vahel voodisse pikali, panen YouTube’ist käima mingi meditatiivse taustamuusika ja vedelen seal, kuni asjad lähevad paika. Kas selline vedelemine on puhkus või töö, aktiivsus või passiivsus, keskendatus või hajevilolek?

Viiu: Aga Paul-Eeriku pingete mahavõtmise viis on olnud palju aastaid see, et ta võttis ette pikki kõndimisi.

Paul-Eerik: Käimine on tore, aga nüüd enam ei viitsi nii palju.

Viiu: Mina ei saa sellest niisama käimisest aru. Asja eest käisin küll, poes ja nii edasi, aga Nõmmel oleks võinud niisama ka käia, ilus paik.

Kuhu te viiksite oma mandri või välismaa külalised? Mida nad ilmtingimata peaksid siin nägema?

Paul-Eerik: Kui vähegi aega on – nad peaksid siin viibima kauem kui ühe päeva ja ise avastama.

Viiu: Mina olen olnud sundseisus ja siis tehakse see traditsiooniline tiir: lähed Tahkunasse, Kõppu, Kassarisse. Praktiliselt see on kõik, ei jää rohkem aega.
Paul-Eerik: Kui kellelgi on ajaloohuvi, siis näiteks tuletornid ja nendega seotud faktid.

Viiu: Talumuuseumid lisaks.

Paul-Eerik: Sääretirp on üks kena asi, ronid kõrgeimale kohale ja vaatad, kuidas see otsapidi merre kaob.

Meie tuntud raskused on praamiliikluse ebakindlus, keskmiselt sagedasemad elektrikatkestused või voolu ebastabiilsus, poodide kaubavalikute mitte üleliigne laius. Kuidas need teid mõjutavad ja kuidas te nendega olete kohanenud?

Viiu: Hästi. Mina tunnen nostalgiliselt aeg-ajalt puudust meie Palade väiksest külapoest. See oli nii ilus ja nii hea koha peal, vahva eestiaegne puumaja.
Paul-Eerik: Jah, selle poe vahet oli mõnus käia. Viimatistest asjadest meeldib mulle, et hädas olles suudeti see Virtsu liin käima panna, nii kiiresti. Annab lootust püsivama lahenduse leidmiseks.

Kas teid peale nende veel miski tõsiselt segab?

Paul-Eerik: Noh, muidugi krooniliste haiguste arstid on Tallinnas kõik ja kui on vaja arstiabi, siis see ühenduste kindlusetus muidugi häirib.

Viiu: Mõni tervisega seotud hädaolukord. Paul on siin haiglas operatsioonilgi käinud. Arstid on alati mõistvad ja vastutulelikud olnud.

Kui saaksite vabalt valida, siis mida te a) tooksite Hiiumaale juurde, mida meil pole, b) millest te tahaksite lahti saada, mis meil on?

Paul-Eerik: Sääskedest.

Viiu: Puukidest oleks tõesti vaja lahti saada. Pole suve olnud, kui vähemalt kümmet puuki pole vaja mu pealt ära kiskuda.

Paul-Eerik: Töökohti oleks ikka vaja. Päris hea ikka ei ole, kui väga palju inimesi siit tööpuuduse pärast ära läheb.

Viiu: Mina tahaks tagasi väikesi koole, väikesi poode, väikesi küla rahvamajasid, pisikesi raamatukogusid. See on küll nostalgia lihtsalt, muidugi, aga see oleks vahva.

Paul-Eerik: Suurtootmine siia ei sobi, peaks olema midagi väga spetsiifilist.
Viiu: Mina tahaks hiidlaste jaoks selliseid mõnusaid söögikohti, mis oleks õhtul kaua lahti. Ma tean, et seda on raske pidada ja ei mängi välja, aga seda ma tahaks.

Muidugi, galeriisid võiks ka rohkem olla, ja siis hubast saali, teatrisaali, siis veel väikest ja õdusat saali, kus luuleõhtuid teha, kus oleks mõnus istuda ja kuulata. Selliseid kohti ja et need oleksid ka suurele hulgale hiidlastest kättesaadavad. Hiiumaal muutuvad distantsid absoluutselt teiseks. Ega siis kakskümmend kilomeetrit ole Tallinna linnas üldse mingi maa, aga siin on kakskümmend kilomeetrit probleem.

Kuidas teie kultuurinälg siin toitu saab?

Paul-Eerik: Saab küll. Niikuinii minu huvi on eeskätt lugemine ja raamatuid saab kuhu tahes kaasa tirida. Ja mis muud puudutab, siis Kärdla kirikus on väga hea akustika, see on kontsertsaalina väga kõrgel tasemel, ma arvan. Ja Pühalepa ka.

Viiu: Reigi kirikus on ka üsna hea.

Paul-Eerik: Muusikafestivalid on ikka väga head, mis meil siin on. See Homecoming ja see, mis Pühalepa kirikus korraldatakse.

Viiu: Ja Sõru Jazz ka. Aga mina arvan, et Hiiumaa vajaks mingisugust kultuuribussi, mis käiks väikestest kohtadest läbi ja tooks need inimesed sündmuskohale, kes tahavad, aga lihtsalt ei pääse liikuma. Hiiu Folgi ajal on seda tehtud. See aitaks leevendada nende inimeste kultuurinälga.

Kas hiidlane on teistmoodi kui mandri inimene? Milline ta on?

Paul-Eerik: Ernesaksa ooperis “Tormide rand” on kuulus kõrtsistseen, kus saarlased ja hiidlased omavahel norivad. Et ühed räägivad teiste kohta mingi kummalise loo ja teised peavad selle üle trumpama. Ja hiidlaste jutt käib siis nii, et jumal lõi Hiiumaa, aga hiidlasel hakkas igav, tal polnud kedagi nöökida. Jumalal hakkas hiidlasest kahju ja sellepärast ta lõi Saaremaa ja saarlased, naljavaesed, aga töökad.

Viiu: Seda, kas hiidlane erineb mandrirahvast, ma ei oska nii öelda, aga kuidas nad erinevad saarlastest ja saarlased hiidlastest, see on tõesti kohe näha.
Paul-Eerik: Ajalooline taustki on erinev, saarlased ikkagi ju viikingite järeltulijad, aga Hiiumaa oli Saaremaa hooajaline tagamaa, hülgekütid käisid jahil. Suurem isolatsioon ja vaesem, rahulikum, lahedam rahvas, kel pole nii suuri ambitsioone.

Viiu: Manner on omakorda üks segapudru, ei saa ju järvamaalast ühte patta panna mulgi või setuga, see on täitsa võimatu.

Kuidas teid siin on omaks võetud?

Paul-Eerik: Pole pahasti midagi öeldud, ju siis kannatavad välja.
Viiu: Kui on palju rahvast suvisel ajal, ega me siis väga ei taha isegi siia Kärdlasse tulla. Meile meeldib olla oma metsa sees.

Nüüd siis: mis need head asjad siin on, mis teid siia tõmbavad?

Viiu: Hing kutsub!

Paul-Eerik: Vaikus ja rahu.

Viiu: Vaikust ja rahu me võiksime leida ka Alutaguse metsas, võiksime leida ka rabades, aga mere hingust peab ka saama.

Paul-Eerik: Jah, merd tahaks alati näha ja tunda.

Viiu: Mulle meeldib paiksus – ja samas mulle meeldib ka rännata. Mulle meeldib paigal olemine sellepärast, et ma saan kõiki muutusi fikseerida – juba ühe päeva, ühe tunni, ühe minutigi jooksul on näha, kuidas valgus ja kõik muutub. Kui sa niiviisi jääd vaatama ühte ainukest vaadet ja kui see kogu aeg teiseneb, muutub, siis see lumm on nagu meditatsioon.

Mida Hiiumaa (või riik või EL või kes tahes…) peaks tegema, et elu siin püsiks vähemalt nii hea kui see praegu on või saaks veelgi paremaks?

Paul-Eerik: Väiksemad, kompaktsemad kohad, kui need on natukegi muust ilmast eraldi – nende puhul tuleb igal juhul vältida suurusehullust.

Kellel on väga suured plaanid, peaks neid teostama seal, kus on suuremad füüsilised mastaabid ja suuremad ressursid. Vaimlisemad tajud ja arengud ei eelda tingimata füüsilise keskkonna muutmist või väljavahetamist, ikka pigem enesekujundamist.

Viiu: Muidugi jääb see tööprobleem. Me ei saa seda aega tagasi pöörata, et oleks talud, oleks loomad ja nii edasi – inimesed on ka koos ajaga muutunud.
Kas teil on lugu või anekdoot, mis teie jaoks iseloomustaks Hiiumaad või hiidlasi?

Viiu: Kõige napim on vist see, et tuleb inimene, küsib hiidlase käest “Kuhu see tee viib?” ja tema vastu “Ei vii see kuhugi”.

Paul-Eerik: Suurelt jaolt ongi kuulus hiiu huumor sõnamängude, sõnade eri tähendusvarjundite peal. “Kas sul on mõrrad sees?” – “Mul ei ole, küsi Juhani käest, tal ehk on, ta on selline jämedam mees.”

Viiu: Mina õpetasin vanaemale Õ-tähte. Ei õnnestunud. Aga noh, kokkuvõttes ei ole asja, mille eest hiidlane sind sõbralikult tögada ei saaks. Võidumees on ikka tema.

Täna loetuimad
Naine pääses autoga napilt puu alla jäämisest  (3)
Võrkpallifännid saavad mänge jälgida viirusehirmuta (34)
Kus sa oled, arst? (5)
Naise süüdanud mees tunnistas end mõrvakatses süüdi
Muhus kukkus teele elektriliini õhukaabel  (2)
JUHTKIRI - Igal teol on tagajärg (10)
Kadunud naine leiti üles
Kuressaare komando sai uued päästemasinad
Kuivastu sadama infosüsteemis tekkis rike
Naine läbi mehe pilgu
Eesti Laul kõlab Thule Kojas
Meenutusi tööajast
Kalameeste bänd kutsub Kassarisse
Eesti-Vene piirilepingu tegemisest (3)
Kalapüügivõrkude tootja rakendab taaskasutust
Nädala loetavuse top 5
Torm hävitas legendaarsed Järve luited (10)
Auto sõitis Loode tammikus vette (2)
Naine pääses autoga napilt puu alla jäämisest  (3)
Kaablivigastus viis linnas elektri (12)
Vallal ei ole tervisepargi raja kordategemiseks raha (15)
Kommentaarid
Võrkpallifännid saavad mänge jälgida viirusehirmuta (34)
Voolukatkestus külavanema vastuvõttu ära ei jätnud  (7)
Naine pääses autoga napilt puu alla jäämisest  (3)
Kus sa oled, arst? (5)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (127)
JUHTKIRI - Igal teol on tagajärg (10)
Kaablivigastus viis linnas elektri (12)
Eesti-Vene piirilepingu tegemisest (3)
Nõudlus spordisaalide järele ületab pakkumist (19)
Torm hävitas legendaarsed Järve luited (10)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud