[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Neljapäev, 06. august 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuni 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930




NÄDALALÕPP

Asko Künnap – mina ja Hiiumaa
Autor: Harri Rinne
Reede, 09. märts 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Asko Künnap on mees, kelle töid on võimatu vältida ja nende laiaulatuslikkust kirjeldada.

Minul on riiulid täis tema kujundatud raamatuid, alates Doris Kareva klassikalisest Dekast Rein Raua uusimani. Plaadiriiul on ka tema kujundatud kaasi tulvil. Riidekapis on tema disainitud T-särk, laua peal ametlikke kirju riigiasutustel, mis ka tema disaini järgi tehtud.

Tema töid on olnud näha nii Stockholmi metroos kui Helsingi messikeskuses, rääkimata sellest, et tema luulet on tõlgitud kümnesse ja isegi rohkematesse keeltesse. Meest ennast aga on raskem näha, ta ei kipu sinna, kuhu n-ö tuntud inimesed trügivad – telekasse ja iga asja kohta arvamust avaldavatesse kommentaaridesse.

Asko Künnapi ehtekunstnikust naine Julia on Hiiumaa juurtega. Julia lapsepõlvesuved möödusid Hiiumaal, kirjakandja rolliski on ta siin rattaga ringe teinud. Julia vanemad on lõpetanud kahepaiksuse Tallinna ja Hiiumaa vahel, saare kasuks otsustades, teadagi. Asko ise on kõigest suvehiidlane, keda nähtud siia tulemas nii lennuki kui praamiga, viimasel ajal purjekaga. Mida tema aga tahab ilmtingimata lisada, on see: „Hiiumaised aarded: Julia vanemate mesi, külmutatud maasikad ja mustikad, marineeritud seened ja tomatid aitavad lastel (Hiie Mari 9a ja Kirke Lea 3a) talved üle elada ka nii kõledas kohas kui Tallinna linn.“

Alustame kaugelt. Mis on sinu lemmiklinn, -koht või -riik väljaspool Eestit? Ja mis on selle võlud?

Eesti on nii tohutu suur ja maagiline nähtus, et ega siit viimasel ajal kuigi palju välja pole pääsenudki. Mulle meeldivad saared – olgu nad siis Suurbritannia mõõtu või midagi väheldasemat Saksamaa, Hispaania või Tai Kuningriigi vetes.
Või siis tõsiselt suured linnad – sellised, kus pole hirmu, et linn otsa lõpeks, kui 10 minutit huupi suunas jalutad.

Ja on üks riik, kus ma aastaid elasin, aga kuhu ma kindlasti enam kunagi tagasi ei taha sattuda – Nõukogude Liit. Seepärast väldin ma ka neid paiku ja riike, mis seda monstrumit meelde tuletavad või tema vaimu edasi kannavad.

Mis teine koht peale Hiiumaa on Eestis sul koduks, päriselt või vaimselt? Miks just see?

Talvitun Kassisabas, vanas puitagulis täiesti Tallinna südames, mille tunnuslauseks on „küla keset linna“.

Ja eks ta seda ongi. Kuigi rahvaarvult üsna Kärdla mõõtu, siis ikkagi täielik küla – õites õunapuud ja võrkkiiged, lääpas kuurid, vettinud aiamööbel, rästad, varesed ja siilid, palju lapsi. Ning inimesed teretavad tänaval. Nagu ei asukski see asum Vabaduse väljakust kõigest mõneminutilise kõnni kaugusel.

Tartu taustaga naabrid tunnistasid, et kolisid siia just tartulise õhkkonna pärast. Küllap minagi, igavene salatartlane.

Kaalusime aastaid tagasi päris tõsiselt ka päris-Tartusse kolimist, aga purjekaga on sealt Hiiumaale pisut tülikas käia, Tallinnast täiesti teostatav. Ja Tallinnast on lähemal ka Helsingi, kus olen osa oma lapsepõlvest ja osa oma teismeeast elanud, kuhu on ikka aeg-ajalt asja.

Ehitagu aga pealegi tunnel – jääb kiirlaevade tekitatud tsunamit vähemaks, mõnusam Lennusadamast Suomenlinna purjetada.

Hiiumaal, nii väike kui ta ka ei ole, on väga erinevaid kohti, nii looduse, taimestiku kui isegi ilma poolest. On sul peale oma koha ka teisi lemmikuid siin?

Nõnda kui kogu Eesti kokku, on ka Hiiumaa salaja seest märksa suurem, kui gloobuselt vaadates paistab.

Kui Kärdlas sajab, siis Nurstes muru kõrbeb, kui Ristnas möllab laine, siis Sõrul võib olla meri peeglina sile.

Pean siinkohal üles tunnistama, et sattusin Hiiumaale esimest korda alles üliõpilasena. Ja põhjalikumalt sain saarega tuttavaks, kui filmisime Radiolinja (praegune Elisa) „Kõige ilusama leviala“ teleklippi, mida auhinnati ka Kuldmunaga.

Klipp sai üks minut pikk ja see oli omas ajas seninägematu pikkus – enamik telereklaame tehti pigem 15–20 sekundit pikad. Ja sellesse minutisse mahtus tiheda montaaži abil ka tõesti palju – õhuvaateid, Vanajõe org, ohtrasti männimetsa, Kassari kabel, Alar, kõik tuntud ja vähemtuntud tuletornid, Sääre tirp ja kivilabürint, Ristna murdlainetustki.

Kas sa veel leiad siin midagi uut? Käid ringi kusagil uusi kohti avastamas?

Uuemal ajal olen juurde avastanud laiud ja tankipolügoonist jäänud kõrbemaastikud, kalmistud ja ägedad kaltsukad. Kui Helsingi raamatumessil pandi tähele ja osatati, et Eesti meeskirjanikud on kuidagi eriti vastikult šikkides ülikondades, siis vähemasti nii minu kui Mait Vaigu pintsakud olid šopatud Putkaste Toksmanist, investeeringuks 3 ja 4 eurot.

Aga ega millegi uue, mida veel seni näinud pole, avastamiseks tulegi Hiiumaal kuigi palju pingutada – kui varesed metsa kohal kraaksuvad kuidagi liiga ärevalt, võid näha nugist üle su pea oksalt oksale hüppamas; kui tuled autoga sügisel hiliselt praamilt, jääb laternavihku pesuehtne hunt otse Emmaste külje all.

Kui sa parasjagu tööd ei tee, millega sa siin sisustad oma aega?

Eks see töö ja puhkuse piir on minu puhul hägune – see, mis kõrvalt vaadates võib tunduda hobina, on teinekord töö, vahel ka vastupidi. Kui kirjutan luuletust, visandan illustratsiooni raamatukaaneks või uue lauamängu ideeks, siis see on nii töö kui hobi korraga.

Aga kui olen purjekaga merel, siis see on muidugi puhtakujuline puhkus. Piisab kolmest päevast, et Tallinn juba abstraktsiooniks muutuks ning igasugune mandriline argisebimine naeruväärsena paistma hakkaks.

Möödunud suvel tegime oma perega purjekal retke, mis oli plaanitud algul mõnepäevaseks, aga kujunes kahenädalaseks: seitse saart ja Riia linn, algus- ja lõppsadamaks Sõru Hiiumaal.

Samas, mõned aastad varem pagesime retkel Hiiu laidudele ja Muhumaale Saaremaal Orissaare sadamasse äikesevarju, kus ma joonistasin töös oleva raamatu tarbeks tosinkond illustratsiooni. Paduvihm pladistas laeluugile, Orissaare oli elektrita, aga meil lambid aku pealt kajutis põlesid. Oli see nüüd töö või hobi? Puhkus igatahes.

Kuhu sa viiksid oma mandri või välismaa külalised? Mida nad ilmtingimata peaksid siin nägema?

Olen mõnegi oma ülemerelise sõbra Hiiumaale toonud või juhatanud. Ja Hiiumaa on kõigis siirast vaimustust tekitanud. Välja arvatud sääsed, võib-olla.

Aga mõnel suvel on sääsesaak ikaldunud ja siis on enesegi üllatuseks õhtul võimalik ilma tuukrikostüümita õues grillida.

Saksa filmimehest sõber tegi ülemöödunud suvel meie perest WDRF-i tellimusel telefilmi, mis sai suures osas Hiiumaal üles võetud. Eks tal on kätt ja silma, abiks ka hea montaaž, aga Hiiumaa näeb seal filmis välja nagu eksootiline unelmate saar kuskil heas unenäos.

Tuleval suvel tulevad Eestisse koos lastega külla sõbrad Šveitsist – lisaks Tallinnale ja Pärnule on kindlasti plaanis Hiiumaa tükkis purjetamise, majakate ja mahelambaga. Ameerikast Eestisse põgenenud sõber Minneapolisest aga käib Hiiumaal igal suvel ja talvel vähemasti korda paar, on saare kaühel eriti vihmasel ja tuulisel suvel jalgrattaga põhjalikult läbi sõtkunud.

Meie tuntud raskused on praamiliikluse ebakindlus, keskmiselt sagedasemad elektrikatkestused või voolu ebastabiilsus, poodide kaubavalikute mitte üleliigne laius. Kuidas need sind mõjutavad ja kuidas sa nendega oled kohanenud?

Ärgem muretsegem asjade pärast, mida me mõjutada ei saa, keskendugem neile, mida me muuta suudame.

Maksumaksja ja valijana võin ma mõnd riiklikku või omavalitsuslikku otsust veidi suunata, endise reklaamionuna ja inimesi tundes ning hobi-hüpnotisöörina ehk veidi enamgi, aga Vana vastu me ei saa – kui ta otsustab merega mürada või meid veidi kasta, siis tuleb säilitada nii aupaklikkus kui ka huumorimeel – ja elu läheb edasi.

Kaubavalik külapoes on selle kõrval, kui näed, kuidas pea kohal välgud õhulahendusena hargnevad ja siis korraga nii Saare- kui Hiiumaasse löövad, võrdlemisi tühine detail.

Ja ega sel kaubavalikul nii häda olegi. Kaltsukad, näiteks, on kindlasti ühed paremad Baltimaades. Alati võib viriseda selle üle, mis pole hästi, või rõõmustada selle üle, mis kaunis ja ülev – vastavalt sellele, kuidas sa oma loetud päevad sisustada tahad.

Kas sind peale nende veel miski tõsiselt segab?

Tsiteerides üht Hiiumaad väisanud väljamaalast: siin saarel elavad ilmselt maailma kõige rikkamad inimesed, sest ainult sellised rikkurid saavad endale lubada täielikku koostööst ja üksmeelest hoidumist.

Kõik see, mis on aastaid toimunud Hiiumaal maa- ja valla- ja mis tahes pagana ura-pura-möra-valitsusteks neid nüüd hüütaksegi, on lihtsalt naeruväärne.

Kui palju saab vaielda mitte millegi üle ja inimlikul tasandil üksteisele kaikaid kodaraisse loopida?

Kõik need tülid ühe kastitäie kruusa või oma lolluse tõttu saamata jäänud eurotoetuste pärast jne. Katsun sellest mitte mööda, aga kindlasti üle vaadata. Ja loen omavalitsematust saare antropoloogiliseks eripäraks, pigem huvitavaks. Küllap see lisatakse kunagi ka UNESCO maailmapärandi nimekirja ja võetakse kaitse alla koos kõigi traditsiooni ülevalhoidvate kohalike ametnikega.

Kui saaksid vabalt valida, siis mida sa a) tooksid Hiiumaale juurde, mida meil pole, b) millest sa tahaksid lahti saada, mis meil on?

Eks sellele küsimusele vastasin kaude eelnenus. Et saaksin (näiliselt) vabalt valida, midagi muuta, tuleks mind ennast enne seda valida.

Aga see eeldaks kandideerimist, milleks puudub mul nii soov kui hulk isikuomadusi (enamik neist mulle vastuvõetamatud).

Võluvitsa viipel (aga seda ei lubanud mul vanaema kasutada) ajaksin merre või üle mere märkimisväärse osa kohalikke seestunud külapoliitikuid, looksin siia keskkonna ja taristu, mis tooks saarele fertiilses eas asiseid inimesi, võtaksin küljest kolka maigu, ent jätaksin eksootika ja „hulluse“  heas mõttes.
 
Vastus sai abstraktne, aga tegelikult on siin võimalik ette võtta rajatäis samme, millel on vähe pistmist esoteerikaga, samas suur kattuvus mitme ülikoolides õpetatava distsipliiniga.

Kas hiidlane on teistmoodi kui mandri inimene? Milline ta on?

Varbaid ja sõrmi paistab hiidlastel olevat sama arv kui mandrirahval, ka ujulesti varvaste vahel pole siiani tuvastanud.

Olles ise lapsepõlvesuved Lõuna-Tartumaal vanavanemate juures Kambjas veetnud, ei kohuta mind ka keelelised iseärasused – võrreldes Lõuna-Eestiga on siin atollil laias laastus tegemist ikkagi eesti keelega.

Võib-olla tasub väljatoomist teatav pärimuslik huumorimeel ja tögatoon, mis Eesti kaardil diagonaalis loodest edelasse (Hiiumaalt Setumaale) muutub ja kahaneb.
Ja eks veri on siin ajalooliseltki erinev – Emajõel või Piusal võõramaa laevu väga tihti karidele pole aetud.

Kuidas sinu kultuurinälg siin toitu saab?

Kultuurisündmuste puuduse üle nüüd küll kurta ei saa. Talvel on neid vähem, teadagi, aga eks ka kultuurist tuleb vahepeal puhata.

Suvine kultuurikalender on kohati nõnda tihe, et ei suuda, ka parima tahtmise juures, kõiki festivale väisata. Siia juurde sobiks Kariibide aktsendiga lisada rida reggae-rütmiga laulust: „Oh Lord, please stop the festival!“

Kuidas sind on omaks võetud?

Loomulikult mitte. Aga ma pole seda ka kuidagi ära või välja teeninud.

Nüüd siis: mis need head asjad siin on, mis sind siia tõmbavad?

Inimesed, eelkõige üks inimene ja meie kaks tütart, kel on vanaema ja vanaisa juures tänapäeva kontekstis haruldane võimalus veeta see „päris“ suvi... Aga ka teistsuguse kujuga (lohejad) pilved pea kohal, selge merevesi millimallikatega, liiga kõrged saarepuude ladvad nugisega, udune heinamaa kitsedega, lihtne saun koos heade vaidluste ja õlledega, mälestus tühjast lumeta liivarannast jõuluõhtul, kus liival olid noppimiseks randunud Läänemerest soolatud apelsinid.

Mida Hiiumaa (või riik või EL või kes tahes…) peaks tegema, et elu siin püsiks vähemalt nii hea, kui see praegu on või saaks veelgi paremaks?

Metsa raadamise asemel peaks Hiiumaa kuulutama ökosaareks, seninägematuks Euroopa või kogu maailma kontekstis, kaitsealaks, kus lisaks euroopa naaritsale oleks kasvulava ka haldjatele ja hiiglastele – eriti viimastele, olgu nad seda siis rammult või vaimult.

Plastitööstus on tore asi, aga ajad muutuvad ja kuskil on alati rohkem, odavam, kiirem.

Tuugenid on ägedad, aga sarnaselt Rail Balticu ja Tartusse kavandatava tselluloositehasega tahan kuulda argumenteeritud arutelu koos kaalutud kasuga (jah, ei häbene sõna „kasu“), PR-partide prääksumise asemel. Eelistan ikka päris parte. Kas tupikteed tõesti ei nähta? Aga see on üks palju suurem teema, millest peaks kirjutama ja kõnelema põhjalikumalt. Puhas vesi, turvaline ja tervislik keskkond, hektar langetamata metsa või betoneerimata rannakarjamaad on varsti väärtus, mis kaalub üles kogu musta ja kollase kulla siin planeedil.

Kas sul on lugu või anekdoot, mis sinu jaoks iseloomustaks Hiiumaad või hiidlasi?

Et iga sõna, mida siinkohal ütleksin, võidakse kasutada (ja kindlasti kohe ka kasutatakse) minu vastu, olen vait kui siig võrgus.

Ja anekdoote kui kirjandust või pärimust pole ma kunagi osanud hinnata nii ehk naa.

Pigem lisan ühe mind Hiiumaal rünnanud luuletuse:

Madu, madu

Madu, madu,
möirgav, mänglev madu.
Kalad kõnnivad taevasse,
pilv on köies
tintja mere küljes kinni,
ankruks ilmasõja aegne vrakk.
Madu, madu,
nõtkuv, tantsiv madu.
Mõrrad on männiku ladvus.
Varesed kraaksuvad kurja,
kaevuvad pehmesse põldu –
uhiuued sulismutid.
Madu, madu,
surilinast keeratud madu,
kõikide köite tiine ema,
halasta mu rannakülale,
halasta mu laevadele,
konnakarpidele
oma määratus põlismikseris.
Madu, madu,
maailmamere madu –
sinu segada on kaardid!
Me lubame unustada
kõikide kalade nimed.
Me lubame selg ees minna
sügavale sisemaale
ja hakata kummardama
ube ja herneid, punapeeti.
Me lubame sünnitada
vaid tusameelseid lapsi,
kes hoiavad kuusikusse
saviste küngaste vahele,
kes kardavad avarust,
vaikivad, väldivad soola.
Madu, madu,
kõigi sassis taglaste
kuri kvintessents,
halasta mu rannakülale!

Täna loetuimad
Koondamisliider on Lümandas registreeritud ettevõte
Tele 2 vahetab asukohta (3)
Linna paarkümmend tänavat said lõiguti uue katte
Nädala loetavuse top 5
Surfilaager tekitas lärmiga Sõrve tipus paksu verd (22)
Päevapraadi seitse tundi päevas (14)
Lõbustuspargi tulek seisab Kuressaares asukoha puudumisel (35)
UUS! Koroonaleviku tõttu Eestis tuleb haiglas homsest külastuskeeld (19)
Mootorratturid peatusid ja kukkusid  (7)
Kommentaarid
Tele 2 vahetab asukohta (3)
Autod põrkasid kokku (19)
Mootorratturid peatusid ja kukkusid  (7)
Saarlaste kõnekeele hiidsümboli võimalikkus võtab ilmet (4)
JUHTKIRI - Ta on tagasiteel (31)
Katkised kaablid põhjustasid voolukatkestuse  (4)
Päevapraadi seitse tundi päevas (14)
Tuulepargid tekitavad paksu verd (17)
Lestakohvikute päev oli oma nime vääriline (4)
Petukõned võtavad erinevat vormi (11)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud